Reede, 23. detsember 2011

Poeet ja kala

Tegin täna teoks juba mõnda aega olnud tahtmise ja ostsin suures jõulumelus Koržetsi ja Sibula plaadi http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=31634
Ei mäletagi mis plaadi ma viimati ostsin, see oli ikka päris ammu. Aga Koržetsi olemus sundis mind tungima lohekoopasse, murdma end läbi Viru keskuse jõulumelu raamatupoodi ja omandama plaadi. Ma ei teagi, kes mind veel suudaks selleks sundida?
Miks Koržets?
Väga lihtne. See mees on Geenius.
Minu arvates üks Eesti suuremaid kirjanikke, kes pole praktiliselt mitte midagi kirjutanud. Aga juba laulu "Aed" teksti eest võiks talle surematuse anda, kui see minu teha oleks. Enamik inimesi teab Koržetsit küll kalamehe ja looduskaitse maskotina, aga mulle tundub, et see on siiski väheoluline aspekt. Nii nagu Fred Jüssigi on ju loodusemees ja rändaja ja kõik need muud määratlused, mida me anname inimestele, kelle kohta nagu ei oskagi midagi öelda. Jüssi ise ütles selle kohta, et poeg Mart oli üles tunnistanud, et kui väiksena teised poisid tema käest küsisid, et millega tema isa tegeleb, siis ta ei osanud muud vastata, kui ütles, et "käib metsas". Mis töö see selline on? Aga töö ei ole ju inimese loomus. Lihtsalt tegevuse kirjeldus. Keegi käib tööl, keegi käib kalal, keegi metsas. Eks kirjanik ole sama mõttetu määratlus, kui kalamees. Aga see on see inimkeele traagika, me ei suuda mõelda ilma nimetamata ja juba nimetades me ei suuda enam mõelda väljaspool nimetatut. Kogu selle udujutu mõte on see, et minu arvates ei ole ta mingi loodusemees ega kalur, need on lihtsalt ilmnemised. Samamoodi ilmneb tema luule. Seda on nii vähe, see on nii tavaliste sõnadega, lihtsate riimidega, isegi kuidagi nagu primitiivne. Need ei ole ju sõnad, mida me loeme, me loeme inimest. Tema vaimu ja hinge. Ja see on see, mis lummab. Paar lihtsat sõna, mõned muigega öeldud fraasid ja sa mõistad, et ta on päriselt Poeet. Ta ei pea selleks raamatuid kirjutama, isegi ei pea luuletama. On inimesi, kellele on antud olla. Ja sellest piisab.
Eks siin on ka muidugi see, et iga suhe on kahepoolne. Minu olemus igaljuhul resoneerub Koržetsi omaga. Ma olen seda tundnud juba väga ammu, kui ilmusid veel Pikker ja EKP Keskkomitee kirjastuse poolt välja antud väheldane jutukogumik "On nigu on". Ma lugesin selle omal ajal ribadeks ja see kulus mulle pähe. Ja siis ma tundsin sedasama, et see inimene, kes neid lugusid kirjutab, peab olema hea ja ma tunnen teda, kuigi ma pole teda kunagi kohanud. See tunne on jäänud. Inimesed võivad ju muutuda, kuid see liivilik "helin", mingi lainetus me sees, ei muutu. Kui tunned päriselt ära, et see on oma, siis jääb see omaks kuni lõpuni.
Plaat on muidugi hea, või noh, hea ei ole mingi adekvaatne hinnang. Sibula kitarrimäng ja laul on ka toredad, aga minu jaoks võiks see vabalt ka olemata olla. Ma arvan, et see plaat oleks sama hea, kui Koržets lihtsalt loeks oma luuletusi, omal lihtsal pretensioonitul kalamehe kombel. Ta on võtnud maailma kokku, nii, et midagi pole puudu ja pole ka üle. Kõik on koos ja on alati olnud. Sõnad ei lisa midagi, ega võta midagi ära. Poeet on kala ja kala on pooet. See ongi geniaalsus.

Teisipäev, 20. detsember 2011

AUK

Lugesin läbi sellise efektse pealkirjaga raamatu nagu "Auk" http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170904
Kui lisada juurde, et raamatu teemaks on Estonia uppumine, siis annab pealkiri juba piisava sissejuhatuse, millest jutt on. Nagu autor korduvalt rõhutab ei ole võimalik, et selline laev nagu Estonia saab uppuda 35 minutiga. Ja ausalt öelda, raamatut lugenuna, mulle pigem tundub, et tal on õigus.
Pean tunnistama, et lugema hakates oli väike eelarvamus, et mind kallatakse üle vandenõuteooriate ja Saksa laevatootja promojutuga (nt Juta Rabe on mulle ausalt öelda jätnud küll mulje, kui laevaehitaja palgal olev pr-töötaja). Ei midagi sellist. Peab ütlema, et raamat on kirjutatud sujuvalt, kaine peaga ja kõvasti eeltööd tehes. Kuigi autor ise ei anna kuigi palju vastuseid, siiski ta püstitab piisavalt põhjendatud küsimusi, mis tegelikult ootavad vastust. Päris hästi on antud ümbritseva olukorra kirjeldus. Vaatamata sellele, et autor on ameeriklane, on ta siinsesse keskkonda üllatavalt hästi sisse elanud ja tema taustakirjeldused on täiesti adekvaatsed.  Ausalt öelda, mul oli isegi väike kahtlus, kas Drew Wilson ei ole äkki mingi kohaliku tegelase kirjanduslik pseudonüüm. Seda enam, et seda nime guugeldades ei tulnud praktiliselt mitte mingit informatsiooni. Siiski olid mõned kaudsed kirjeldused, millest võib järeldada, et see isik siiski eksisteerib, on olnud Washington Posti reporter ning juba 1990ndate algusest kirjutanud siinse elu kohta midagi. Pikaaegne elamine siin seletab ka tausta head tundmist.
Aga asja juurde.
Niisiis põhiküsimus on miks Estonia nii kiiresti uppus? Ja ega sellele head vastust ei ole. See palju toodud võrdlus Wilhelm Gustloffiga http://en.wikipedia.org/wiki/MV_Wilhelm_Gustloff mis lasti 1945 kolme vene torpeedoga ribadeks ja mis oli tonnaažilt ja kujult võrreldav Estoniaga pidas veepinnal vastu kauem kui Estonia (vist umbes 50 minutit). JAICi ametliku uurimuse järgi oli ainus vee sissepääsu koht laadimisava ja eks me kõik ole ju sõitnud parvlaevadega ja kujutame ette, mida tähendab vee sattumine autotekile. Autotekilt ei tohiks olla ju ühtki ava vee pääsemiseks otse kajutitesse. See tähendab, et vesi peab hakkama otsima avasid. Lõpuks kindlasti vesi sealt ka alla jõuab, aga kas 35 minutit ei ole ikka tõesti vähe? Estonia oli ikka tohutu suur, täis vaheseinu, autoteki alused ruumid oleks pidanud kreenis laeva ikka tunde kui mitte päevi vee pea hoidma. Ja midagi pole parata, ainus loogiline vastu on auk. Kuidagi pidi vesi pääsema väga kiiresti autoteki alustele korrustele. Lisaks need tuntud tunnistused, mis väidavad, et vesi tuli altpoolt ja inimesed põgenesid ülespoole juba enne, kui anti häire vee sattumisel autotekile. Autor ei eita JAICi põhiväidet visiiri lukkude purunemisest, vaid ütleb lihtsalt, et see ei ole piisav. Visiiri lukkude purunemine võis olla tagajärg, mitte põhjus.  Sest väidetavalt on visiiri lukkude kõrval keres augud, mida ei eita ka JAIC, vaid ütleb, et need on tekkinud visiiri rebenemisel. Aga äkki on hoopis vastupidi, nood augud tekitasid visiiri ebastabiilsuse ja ebaharilikus dünaamiliste koormuste olukorras ei pidanud visiir vastu. No igal juhul autori väitel ei seleta JAIC aruanne üldist olukorda vaid kordab visiiri mantrat, millega püütakse kogu asja selgitada. Seda enam, et JAIC raport on niimoodi kirjutatud, et keegi polegi lõpuks milleski süüdi. Atlandi lukk justkui puruneb, visiir kaob küljest, tõmbab rambi lahti ja...keegi nagu süüdi polegi. Kui see tõesti nii oli, siis on see ju ilmne laeva konstrueerimise viga. Seda enam, et torm polnud midagi erilist, kiirus polnud suur (selle kohta toob autor päris kenasti võrdlusi). Aga millegipärast kaovad otsad vette. Kangesti jääb mulje, et JAIC kogu tegevuse mõte on otsad vaikselt ära peita, noh umbes nii, et lambad söödud, hundid terved.
Peamine teema millega raamatus tegeletakse on pidev salatsemine. Muidu võibolla ei tundugi see kõik nii kahtlane, aga kui see kõik on pandud ühtede kaante vahele, siis koos tundub see ikka päris müstiline. Siin peab olema midagi rohkem, kui lihtne laevahukk. Autor ei ütle mis see on, kuid konstrueerib mitmeid taustu, mis põhjendaksid sellist salastatust ja käitumist. Näiteks see betooniga katmise lugu. Autori väitel on betooni valamine sellisel mudasel pinnal koos oma eeltöödega vähemalt sama kallis kui oleks olnud laeva ülestõstmine.  Aga kordi kallim, kui oleks olnud ka pakutud lahendus, laeva tõstmine pontoonidega põhjast lahti ja oleks transporditud ~30km Utö saare poole madalasse vette, kus oleks väga lihtne olnud vrakki uurida, hukkunud välja tuua jms. Aga ikkagi hakati betooniga jändama ja seda kummaliselt kiiresti ning hoolimata omaste organisatsioonide vastuseisust. Autor jällegi ei väida midagi, aga toob paralleele kõikvõimalike radioaktiivsete saastajate betooniga katmisega, mille tehnoloogia on umbes sarnane. Ning meenutab ka seda, et täpselt samal ajal demonteeriti Paldiski reaktori tuumavardaid, mille minematoimetamise kohta raudteed mööda puudub igasugune dokumentatsioon, kogu töö ja transport toimus vene sõjaväe valve all ning Eesti ametnikke hoiti sellest kaugel. Spekulatsioone Estonia relvaveo teemadel hakkas ju kohe peale uppumist levima ning kümmekond aastat hiljem osutusid need ka tõeks. Tõsi küll praegu väidetakse, et viimasel reisil militaarkaupa ei olnud, aga kaubaautojuhtide väitel siiski olevat olnud laadimises paus, mille ajal nö "laigulised" olla midagi askeldanud. Pole midagi parata, salatsemine viib selliste teooriateni. Üks hämmastav fakt on, et umbes pool tundi enne Estonia uppumist olevat välja lülitunud Läänemere sidesüsteemid, mille osaks on ka merekanalid hädakutsungi edastamiseks. Lähedal asuvad laevad küll said läbi raadioside kutsungid kätte, kuid maismaaga ühendust ei olnud. Väidetavalt olevat Soome rannikult või Venemaa Suursaarelt antud signaal, mis olevat blokeerinud kogu sideühenduse.
Üks päris huvitav teema, mida autor arendab on allveelaevadega seonduv. Väidetavalt olevat samas piirkonnas avastatud 1993 iraanlastest meeskonnaga allveelaev, kes oli tegelenud venelastelt ostetud laeva toimetamisega läbi Läänemere oletatava ostjani. Kui algul tundub see allveelaeva rammimise teooria paraja udutamisena, siis autor suudab selle üllatavalt usutavaks kirjutada. Reisilaeva mürafoonis allveelaeva transportimine pidavat olema üldlevinud praktika, et vältida heliradaritesse kinni jäämist. Mäletan minagi lapsena seda pidevat temaatikat, kuidas Rootsi süüdistas NL allveelaevu oma territoriaalvetesse tungimises ja siin meile räägiti, et tegemist on kalaparvedega. Arvestades seda, kuidas mõne aasta jooksul müüdi maha suur hulk Balti laevastiku allveelaevadest ja kuidagi nad pidid ju Taani väinadesse jõudma, siis polekski siin midagi väga võimatut, kui Estonia loosse oleks segatud hoopistükkis allveelaev.
No ok, need teooriad teooriateks, aga ega need enne ei lõpe, kui ükskord saab selgeks, miks on kogu see uurimine ümbritsetud saladuselooriga, miks inimesed käituvad kummaliselt, miks on Estoniaga seotud salastatud dokumendid nii NSA-s kui Rootsi kaitsepolitseis, miks lõigati välja jupid tuukrite tehtud vraki filmilt ja monteeriti kokku mittemidagiütlev filmike, miks keelati rangelt igasugu sukeldumised ja kehtestati pretsedenditu nn hauarahu jnejnejnejne terve raamat on selliseid küsimusi täis.

Last but not least: ma olen koguaeg pidanud kapten Pihti kadumist puhtaks vandenõuteooriaks, mis tugineb ainult mingile suht segasele filmijupile http://www.youtube.com/watch?v=yyfsUX_3AMY Aga nagu selgub oli lisaks sellele, et ta nimi oli kirjas pääsenute nimekirjas, ta ka veel koos mitmete tunnistajatega jaganud kail pääsenutele tekke ja rääkinud nendega. Siin lähevad asjad juba päris müstiliseks...

Reede, 2. detsember 2011

Muistsed väljamaalased

Olen siin vaadanud järjepidevalt läbi History Channeli sarja Ancient Aliens, juutuubis on osad kenasti üleval. Käib juba kolmat hooaega, tundub, et on vist populaarne nähtus. Ei saaks küll öelda, et ma vana Dänikeni jt teooriate tohutu fänn oleks, aga ikkagi on huvitav mõelda, et mis siis, kui ... See on umbes nagu nende alternatiivajalugudega, et kui Napoleon oleks nt võitnud Waterloo, Trotski 1905 maha lastud või Stolõpini atendaat ebaõnnestunud. Ikka on tore mõtiskleda, mis oleks juhtunud. Muistsete välismaiste külaliste teoreetikud väidavad siis lühidalt seda, et ajaloos on olnud arenguhüppeid ja muid nähtusi, mida ei saa seletada maiste arengutega, ehk siis tuleb appi võtta ime ehk maavälise mõistuse külaskäik. Asi hakkab peale juba klassikalisest argumendist prodarvinistliku loodusliku valiku vastu ehk aega lihtsalt pole, st selleks, et läbi proovida kogu mutatsioonide skaala ning valida sellest välja kohastumused, mis viiks tänaste elusorganismide eksistentsini, oleks vaja sadu või tuhandeid universumi aegu, ühest 14 miljardi-aastasest tsüklist, rääkimata 4,5miljardist Maa aastast selleks ei piisa. Edasi siis argumendid inimese evolutsiooni kohta, mis liigub samamoodi arusaamatute tsüklitena, mitokondriaalsest Evast paarsada tuhat aastat tagasi, inimrassi pea täieliku väljasuremiseni mingi 70 tuhat aastat tagasi, siis tükk aega vaikust ja äkki ilmub kusagilt keele ja kultuuriga inimene, kes küpsetab lõkkel liha, joonistab kaljudele täiesti arusaadava joonega kujundeid ja kannab riideid. Läheb veel kümmekond tuhat aastat ja juba ehitab linnu, kirjutab pikki kirju ja voolib kullast esemeid. Veel mingid tühised 5 tuhat aastat ja juba sõidab Kuu peale ja loob tehisintelligentsi. Millest sellised absurdsed hüpped ilma mingi loogilise järjepideva arenguta? Ei mingit vaikselt kulgevat looduslikku valikut. No ja siis ongi muistsete tulnukate teoreetikutel võtta deus ex machina seletus: inimesed on eksperiment mingi kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni kätes või kombitsates, kes aeg-ajalt meid külastab põhjustades tahtlikult või tahtmatult meis arenguhüppeid. Eks ta ole selline omamoodi imeusk, et kui midagi loogiliselt ei seletu, siis on ju kõige lihtsam võtta nö "seletus" väljast, mis tegelikult ei seleta ju midagi, lihtsalt lükkab küsimuse kaugemale, edasi.
Peamine põhjus, miks see teema huvi pakub on mu arvates hulk kummalisi nähtusi, mida on tõesti raske seletada ja mille üle on mõnus mõelda. Nagu näiteks need klassikalised näited, mida ikka alati sel teemal tuuakse: Nazca geoglüüfid, Pumapunku ideaalselt siledad kivid, Baalbeki hiidmonoliidid, Carnaci kivid, Teotihuacani ja Giza püramiidid, mis asudes pea teineteisel pool maakera, on samasuguse asetusega ja enam-vähem samal laiuskraadil, Cusco "vedelatest kividest" müürid jnejne. Millele nüüd siis lisandusid minu jaoks Göbekli Tepe hiiglaslikud kivid Türgis, mida on tõstetud ja tahutud kujunditega üle 10 000 aasta tagasi ja Lalibela monoliitsed kirikud (mis vist pole küll väga müstilist päritolu, aga avaldab ikka muljet, kui praktiliselt ilma tööriistadeta õõnestatakse maapinda, monoliitsesse kaljusse mitmekümne meetri kõrgused kirikud). Lisaks veel hulk muid kummalisi ehitisi.
Nt Nazca puhul pole üldse nii kummalised need kuulsad joonistused, kui see, et lihtsalt on tuimalt ühel mäeahelikul, teiste mägede vahel tipud maha lõigatud. Milline metsik töö see võis olla, alal, kus inimesi oli väga vähe, taimi praktiliselt ei kasva, toitu ei ole, koguda kokku tuhanded inimesed ja lõigata lihtsalt ühel mäel tipp poole pealt maha? Milleks? See ei ole seletatav mingi müstilise religioosse rituaaliga, millega tavaliselt selliseid megaehitisi seletatakse. Kui püramiidi ehitamiseks aetakse kokku tuhandeid inimesi, siis on see veel kuidagi mõistetav, aga lihtsalt selleks, et üks mägi poole lühemaks teha...ja veel nii, et selle pind on peaaegu klaassile...nomaitea, hakka või tõesti uskuma Dänikeni, kes ütleb, et see on maandumisrada. Kuigi mis maandumisrada vajavad tulnukad, kes suudavad tuhandeid valgusaastaid rännata ja omavad tehnoloogiaid mägede pooleks lõikamiseks ja mittemillestki DNA struktuuri loomiseks? Kas Kuul olid Apollo jaoks maandumisrajad? See ongi minu arvates Ancient Aliens-teoreetikute kõige nõrgem külg, et noid tohutu tehnoloogilise üleolekuga võõrtsivilisatsioonide esindajaid käsitletakse, kui mingeid skafandrites ja lennukitega lendavaid, tänapäeva tehnoloogia projektsioone. Kui leitakse mingi mõni tuhat aastat vana kullast lennukimudel, siis mu arvates on suht kummaline järeldada, et tulnukad lendasidki selliste lennukitega. Kas tulnukad on siis hüpertasemega kõrgtsivilisatsioon või kamp poolearulisi uunikumi-huvilisi, kes saabuvad teisest galaktikast siia selleks, et lennata lennukitega, kanda skafandreid ja õhata aatompomme? Nood teoreetikud pole järjekindlad ja see on ilmne nõrkus, mis tekitab nii tugevaid ebaloogilisusi, et see hakkab häirima. Aga muidu on ju mõnus kuulata ja vaadata, ja mõelda, et kui poolgi sest oleks tõsi, kuidas siis oleks olemas olla.

Laupäev, 24. september 2011

Lahe manifest

On kirjutatud "Humanistiku kristluse manifest", autoriks Jaan Lahe ja ühiskond keeb, mäsleb ja tormitseb. Inimesed arutavad tänavanurkadel ja köökides, taksodes ja teatrites, kontori- ja õllelaudade taga ühiskonna aluseid raputava üleskutse võimalikke mõjusid. Teoloogid, poliitikud ja koduperenaised on tuliselt avaldamas omi vastandlikke seisukohti sootsiumi arengusuundade üle. Kuhu me tahame jõuda? Kuidas? Miks? Soojad lõunad jahtuvad laudadel, õlu liisub klaasides ja majad põlevad lõpuni, kuni inimesed diskuteerivad, vaidlevad, väitlevad ja avaldavad seisukohti.
Kas me näeme seda?
Vist mitte.
Kas see ei näita, et too manifest on tegelikult anakronistlik? Kellega vaieldakse, kes peab muutuma, leidma eneses toda humanismi? Ei tea. Inimesi ei huvita. Äkki peaks hoopis ignorantsuse ja minnalaskmise vastu manifesti kirjutama? Autorile tundub, et probleem on selles, et kedagi ei sallita, kellelegi tehakse vaimset ülekohut, peetakse vihakõnet ja arvatakse keegi endi hulgast välja. Võibolla olen ma ise ignorant, aga ma ütleks, et probleem on risti vastupidine. Inimesi ei huvita. Ja seda huvipuudust surutakse peale. Ära avalda arvamust, ära nimeta asju nii nagu sa oled seda teinud, ära nori tõsiste asjade kallal, mõtle nii nagu peab, siis on meil kõigil lihtsam. Ühiskond peab olema sujuv nagu lift, eskalaator või elektriauto. Ei mingit lärmi, kisa ja teravust. Ära ole pidur, teeme nii nagu peab, nagu kõik. Ärme põrka kokku, libiseme üksteisest mööda, naeratame ja kaome kaugusse. Mida vähem küsid, seda vähem peab vastama ja seda vähem on võimalus konfliktiks. Räägime teemadel, mis tegelikult kedagi ei huvita, võimalikult abstraktselt, võimalikult segaselt ja monotoonse häälega, mis võimaldab mitte kaasa mõelda.
Kas see ei ole probleem? Kas ei peaks avaldama konfliktide petitsiooni, mittesujuva ühiskonna manifesti?
Ükskõiksusest loobuva kristluse manifesti? Manifesti, mis ei oleks lahe vaid terav. Mille tagajärjel inimesed tunneks südames torget ja koguneks rahvahulkadena tänavatele.

Reede, 19. august 2011

Asjade olemusest.

Ükspäev tuli hommikuses unes selline kummaline mõte, et mis see on, mis on valesti. Mitte niisama, vaid olemuslikult, ilma põhikorralduses, valesti. Ma ei tea, ei oska muidugi täpselt sõnastada. Aga mul on tegelikult ammu tunne nagu Neol Matrixis, et on mingi udune asi, mis on olemuslikult valesti. Mingi asi, mida kõik teevad valesti, mingi koodijupp, mis on juba päris alguses vigaselt kirjutatud ja mis on mattunud tohutusse pealisehituste müriaadi, mida me ei pane tähele, kuna kogu keskendumise energia võtavad noodsamad pealisehitused, silme ees vilkuvad vormid, varjud koopaseinal ehk kujutised ekraanil.
Ma ei tea, mis see juurikas on, aga mulle tundub, et see on kuidagi seotud arusaamaga, et korraga on võimalik üks olemus, ehk pole võimalik mitme lahenduse üheaegne eksisteerimine ilma, et neist üks ei osutuks õigeks ja teised valeks. Miks ei ole ikkagi nii, et on õiged kõik lahendused? See turgatas mulle jällegi meelde, kuulates Dalai-laama intervjuud, milles ta selgitas reinkarnatsiooni. Kindlasti tekitas see kristlastes tunde, et ah, mis sa vanamees jamad, me sünnime ainult üks kord.
Aga miks ei või olla mõlemad korraga?
Ma ei pea siin silmas tavalist newage juttu sellest, kuidas maailm on selline nagu vaatad või et jumal on nagu mägi, mille tippu viib mitmeid teid jne. Siin on minu arust ikkagi see viga sees, et maailm on justkui ikka üks objektiivne aegruumne "mägi", erinevus tuleb lihtsalt sellest, et me oleme erinevad ja vaatame igaüks oma mätta otsast. Mu arust on see asi siiski sügavam, neid mägesid ONGI lõputult, mitte ei tundu. Samal ajal on elusid nii üks kui palju, toimuvad pidevad ümbersünnid ja neid ei toimu, me elame ainult kord ja palju. Ja kõigil on korraga õigus. Mul on tunne, et jõudmine paradoksini (ja ma pean silmas tõelisi paradokse, mitte õpikutest tuntud fiktiivseid, keelemängudele või lihtsatele mõtlemisvigadele põhinevaid paradokse, nagu Zenoni apooriad vms loogika mustkunsti trikid, mis tundusid mulle juba kooliajal kuidagi naiivsed) näitab, et asi on õige, ehk paradoks on nagu suunaviit tõe poole. Ja paradokse ei tohi vältida, vastupidi, mõelda tuleb nii kaua, kuni jõuad paradoksini ja siis mõelda - miks see asi tundub paradoksina  - see võimaldab paradoksi ületada, kindlasti mitte likvideerida, vaid kaasa haarata ja integreerida (umbes nagu Ken Wilberi "ületa ja integreeri" holarhiad). Ma tean, et sellise paradokside jutu peale hakatakse kohe rääkima budistlikust tetralemmast, kui paradoksaalsest loogikast või õigemini mu arust küll rohkem lääne inimestel juhtmete kokku suitsetamise abivahendist. Ma küll täpselt ei mäleta, aga kas ei olnud mitte nii, et kui üks õpilane küsis Buddhalt tetralemma küsimused (noh, et kas kõik on, või kõik ei ole, või kas kõik on ja ei ole, või pole nii, et kõik on ja ei ole), siis oli Buddha selle peale vait ehk 1+-1+(1+-1)+-(1+-1)=0 (vabandan, kui valemis olevad loogikamärgid pole õiged, sisuliselt vist midagi sellist oli) ehk siis tetralemma tulemus on vaikus, tühjus, sõnastamatu 0, paradoksid taanduvad omavahel. Võibolla ma ei ole selliste tarkuste tunnetamiseni veel jõudnud, aga ma ei pea oma maailma vigaguse tundega päris seda silmas. Mulle tundub see formaalsus. Aga midagi on viga sisuliselt, mitte formaalselt ja see ei võrdu nulliga. See võrdub mingi mõistmisega asjade olemusest, et kõik on korraga ja see ei ole sama mis null, kuigi seal võib olla raske vahet teha. Siin on küsimus sellest, miks me justkui peame valima ühe, kuigi samaaegseid tõeseid valikuid on rohkem kui üks. Mis meid sunnib? Mis juhtub kui me ütleme, et tõesed on nii 2+2=4, 2+2=7 kui ka 2+2=kimäär või 2+2=kollane retsitloobulus. Ma saan aru, et praktiline loogika ütleb, et võtad kaks õuna... jne. Aga praktika ei ole ju ometi Tõe kriteerium! Tõde on tõde ja praktika on praktika. Nii nagu vaidluses ei selgu mitte tõde, vaid see, kes on parem vaidleja nii ka praktilises katses ei selgu mitte Tõde vaid praktiline tulemus. Katse tulemus sõltub alati eeldustest, mõtlemise mudelist. Kui mudel välistab paradoksi on sellega välistatud paradoksaalne tulemus, seega minu arvates ka tõde. Siin on olemuslik vastuolu. Samas sisuline vastuolu aga puudub väites, et me kõik elame vaid korra ja sünnime uuesti. Me peame valima tee, aga meie eest on valikud juba tehtud. Me oleme vabad vabadusest.

Teisipäev, 9. august 2011

Kirjutamisest

Pöördun jällegi tagasi Traditsiooni Tarkuse saate juurde, kus Tamming ütles mu arvates päris tabavalt, et on kahte tüüpi kirjutamist: kirjutatakse, kas selleks, et midagi öelda, või selleks, et midagi teada saada.
Millegi ütlemiseks kirjutamine on tavaline ja lihtsalt mõistetav. Aga see teine on huvitavam. Ma olen isegi täheldanud, et kirjutades defineeruvad mõttekonstruktsioonid, mida ei teadnudki endal olevat. Enamike mõtetega on ju nii, et mõtled, siis mõtled, et oh, päris huvitav mõte, aga järgmisel hetkel on ta juba läinud ja on ainult tunne, et oli vist mingi mõte, aga, noh, kes seda enam mäletab. Ja nii nad lähevad.
Aga nagu teada, ka sisaliku tee kivil jätab jälje ja iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kusagil alles. Kirjutamise käigus tulevad nood mõtted jälle, kui kauged sugulased, külla, kusagilt justkui tunneks, aga täpselt ka ei tea, kust pärit. Väidetavalt on 95% inimese mõtetest samad, mis on mõeldud eelmisel päeval. Eks seda on muidugi võimatu mõõta, mis mõttes on mõtte mõte sama, aga noh, mingi tunnetuslik iva siin on.
Samuti on igavene teema see, et kui palju me suudame olla "originaalsed" ehk kas mõni mõte võib olla päris oma, enneolematu, või oleme me ainult "kaldaäärsed keerised keele jõe voolusängis", st kõik keeles võimalikud mõtted on ammu ära mõeldud ja me lihtsalt retsiteerime neid. "Ainus oma mõte peas, on räpane ja ropp" - oma mõte saabki olla siis keelereeglitele mittealluv, ehk siis ka mittekommukeeritav, seega hullus, sonimine, möla, lend üle käopesa, teadvustamatu mässu kerkimine teadvuse pinnale. Kas mõte on mõte ka siis, kui ta pole kommunikeeritav? Kuidas me siis saame teada, et mõte on mõte? "Mõte on tähenduslik lause" nagu lahendab probleemi Wittgenstein ja nagu teada "asjadest, millest ei saa rääkida, tuleb vaikida". Aga inimestele ikka meeldib rääkida või kirjutada, mitte vaikida. Ja on ülendav mõelda, et kusagil on mingi mõtteke, mis on täitsa oma, sõnastamatu ja öeldamatu, aga ta siiski on, mis siis, et seda ei saa keegi kontrollida. Alguses oli küll sõna, aga äkki on siiski mingi võimalus, et enne sõna oli mõte? Ja meil, kui näo järgi loodud olendeil on siis ka võimalik mõelda enne sõna, ehk keeleeelselt, defineerub too ajuimpulss, siis mõtteks või mitte. Igal juhul kirjutades on tunne, et mingitel hetkedel saad justkui sabast kinni mingil keeleeelsel tegelasel, üldjuhul viskleb ta küll peost lahti teadvustamatuse merre tagasi, aga noh, vähemalt kätte jääb tunne, et oli peaaegu pihus. Ja siis tahaks just sellest ju rääkida, mis siis, et Ludwig ei luba. Ma arvan, et sellepärast kirjutataksegi. Vähemalt nende poolt, kes teevad seda kirglikult, romantiliselt, söömata ja magamata, lugeja peale mõtlemata - kartes, et vaikides polegi midagi, isegi mitte tunnet, et ta oli sul ju ometi peos.

Pühapäev, 7. august 2011

Hurdakoertest

Üks väike mõte veel.
Täna kuulsin raadiost Raffateenreid ja nagu ikka räägiti suht igavalt Euroopa majanduskriisist jms hambutut udujuttu. Siis ütles Sulev Valner ühe kujundliku näite, mis kõlas umbes nii, et "See oleks ju midagi sellist, nagu vaesunud aadlimees, kel poleks raha süüa osta, keeldub müümast oma hurdakoeri ja sureb nälga". Näide pidi illustreerima mõttekäiku, et Kreeka ja Itaalia on oma võlakriisis lihtsalt sunnitud vastu võtma tasakaalus eelarve ja loobuma laenude arvel ülekulutamisest, ehk nö "hurdakoerad" kui tarbetu luksuse maha müüma, sest raha ju lihtsalt pole - no money, mister. Kõik muidugi stuudios naersid mõistvalt selle näite peale. Aga mulle hakkas see näide kõrva. Ma ei tea, kust see kujund pärit on, tundub nagu kuidagi tšehhovlik, kurblik, vaesunud aadli kirjeldus.
Ma mõtlesin, miks me, eestlased muigame selle kujundi peale?
Miks on meile koomiline, kui aadlik keeldub müümast hurdakoeri ja sureb nälga?
Meile tundub see absurd. Miks?
Kas pole siin tegemist tollesama vahega talurahva ja aadliku mõtlemise vahel. Meie talurahvana, ei mõista kõrgema, aristokraatliku seisuse mõisteid: au, häbi, alandus, ohverdus jms. See tundub naljakas, mingi abstraktse au nimel surra nälga. Peamine on ju edasikestmine, kui pekstakse kannatame ära, kui saadetakse Siberisse, käime ära, tuleme tagasi, kui vaja astuda komparteisse, astume, kui vaja välja astuda, astume, kui vaja riigieelarvet kokku tõmmata, müüme "hurdakoerad" maha ja tõmbame. Ei mingeid liigseid tundeid. Ei mingeid abstraktsioone. Rääkimata suremisest abstraktsiooni nimel. Loeme Rehepappi ja irvitame, aga mis parata, see on vist meie olemus. Siin keskkonnas kasvanuna, me ei suuda teisiti mõelda. Pole parsil mingit luulet, ega vommil suurt ideed.
See on muidugi spekulatsioon, aga ehk on see ka üks võlakriisi põhjuseid. Kõikidel Euroopa suurrahvastel on mingi periood, kui nad on olnud maailmavalitsejad, mingi aeg, mis toidab nende eneseteadvust eliitrahvast. Sellest valitsusperioodist on ka jäänud aristokraatia, mis enamike riigikorralduste puhul on küll varjatud nö valitavate esinduskogude kardinaga, kuid mille mõtteviis loob siiski läbi rahva eneseteadvuse kujundeid oma olemusest. Umbes nii, et "meie, kreeklased, muistsed merede valitsejad, Euroopa kultuuri alusepanijad, Iliase ja Odüsseia loojad, valgusekandjad pimeduses, küll ei hakka mingit..." ja siis järgneb tegevuse nimetus, mida pragmaatiline talupojamõistus justkui käsiks teha, et edasi kesta, et "hakkama saada". Aga uhke kreeklane ei tee, sest see käiks tema au pihta. Me ei saa aru, miks nad ei kärbi. Miks mõisnik oma kallist mõisa kaupmehele maha ei äri, miks kirsiaeda maha ei raiu ja kruntideks ei müü, miks endale kuuli pähe laseb, kui tullakse hobust võla katteks ära viima?
Jah, miks nad ei müü oma hurdakoeri?
Aga kui müüks, kas meil siis oleks enam sellist Euroopat, mida me justkui imetleme? Kas meie talupoegadena peame Euroopa aristokraatiat üleval pidama? Läbi Kreeka abipaketi me ju seda teemegi, aga see tundub millegipärast ebaõiglane "neil on ju niigi rohkem kui meil, miks meie peame neile veel maksma?" Alati on nii olnud. Vaene talupoeg on teinud rikkale mõisnikule tegu, mitte vastupidi. Mida on vastu saadud? Kultuuri, keelt, kombeid, abstraktset teadust. Või kasvõi neidsamu hurdakoeri, kes karja ei hoia ja keda kuuti maja valvama ei pane. Aga ilma nendeta oleks elu vaesem. Väga palju vaesem.

20 minutit mõtlust.

Nagu arvata oli on blogi jäänud, kus seda ja teist, ehk pikalt ilma sissekandeta. Ega pole ju mingit sundi seda pidada ja pole ka sellist kanget enesest väljakirjutamise soovi, mis pidavat kirjanikku tavalisest surelikust eraldama. Noh, et ei saa kohe teisiti, pea plahvatab, kui kirjutada ei saa.
Mul, jah, sellist probleemi ei ole.

Aga see, mis sundis nüüd uuesti klaviatuuri haarama oli üks järjekordne Traditsiooni Tarkuse raadiosaade, kus Alar Tamming ütles, et ta püüab iga päev 20-30 minutit kirjutada, lihtsalt selleks, et säiliks harjumus seoseliselt mõelda. Niisama mõeldes, inimene paratamatult ei keskendu mingile mõttekäigule ja selle loogilisele arendamisele vaid tekitab hulga seoseid, mille hulgas mõte läheb nö rändama ja jääb ainult mulje mingist mõttekäigust, tegelikult on tegemist mõtete kaootilise muutumisega. Umbes nagu oja voolab läbi pinnase sealt, kus tal on lihtsam, ehk siis suunamata mõttevool leiab samamoodi üles juba kord teadvustatud konstruktsioonid ja suubub juba mõeldud mõtetesse (mulje, et me mõtleme, jääb seetõttu, et me lihtsalt ei kujuta ette neid teid, mida mööda mõte oleks võinud liikuda, umbes nii nagu oja ei tea, miks ta kulgeb just nii nagu ta kulgeb, lihtsalt miski (gravitatsioon) sundis ja nii ta läks). Sisuliselt on see lahtiste silmadega une nägemine. Nagu Kaplinski kunagi kirjutas, et me näeme ju tegelikult und kogu aeg, aga lihtsalt päevaajal, kui meeled on avatud, suruvad need unenäod tahaplaanile. Eks ta vist kuidagi nii on. Kahtlemata on oma teadvusevoolu jälgimine ka tore ja vajalik. Aga ka suunatud mõttearendus, mille loomulik väljendus on kirjutamine on oluline. See on kultuur (ja just kultuur: cultivare mõttes), mida inimene ei tohiks kaotada.

;; Vahemärkusena tuli praegu kaootiline mõte, et võibolla sellepärast tundub sürrealistlik kirjandus (eriti poeesia) kuidagi mõttetu, et vaba, seosetu, mõttevool ei ole kirjutamisele, kui tegevusviisile, loomuomane, nt muusikas on improvisatsioon loomuomane ja ka teatris, ehk siis ajalises, hajuvas kunstis on seosetu mõttevoolu jälgimine huvitav, kirjanduses ja filmis, aga...ma ei tea, ei tule ühtki head näidet meede. Laabani ja Ehini luule siia näiteks mu arvates ei sobi, sest mulle tunduvad need pigem siiski läbitöötatud luulena, umbes nii nagu Dali, Miro või Magritte maalid. Rohkem selline "epater le bourgeois". Kah justkui sürr, aga klassikalise sürrealismi "altered state of consciousness" automaatkirjutamiste ja värviloopimistega pole nagu midagi pistmist. See selleks. ;;

Tänapäeval (tegelikult vist juba paarsada aastat, alates Rousseau "õilsast metslasest" jms valgustajatest ehk illuminaatidest (R. oli minu mäletamist mööda vist jakobiin)) on kuidagi moodne kujutada kultuuri nagu mingit vangikongi, kust on vaja välja pääseda. Jõuda tagasi kuhugi Paradiisi või Kuldaega, kus inimesed mõtlesid õigesti, olid kooskõlas, nautisid harmooniat kõiksuse ja iseendaga. Kuni tuli Kultuur. Nüüd oleks aeg sellest pahest vabaneda, mediteerida, lasta mõtetel vabalt voolata, olla ja unistada. Muidugi ma olen sellega mingil määral nõus. Aga ma väga loodaks, et tolle roiskunud Kultuuri vanniveega ei visataks välja ka last, ehk oskust seoseliselt mõelda.
Nagu klassikud ütlevad, et redeli saab ära visata alles siis, kui oleme üles roninud. Ehk tänasest maailmast ei ole tagasiteed Paradiisi, parimal juhul saab olla ainult edasi tee Taevasse.

Nonii, tänane 20 minutit on läbi. Eks ma pean ka meelde tuletama, kuidas see seoseline mõtlemine käiski.

Laupäev, 28. mai 2011

Osho Zen Tarot

Selle võõrapärase nimetuse taga peitub üks stiil tarot-kaarte, mida ma Anne juures nägin. Ega ma teadnudki, et neid tarot kaarte on igasugu erinevaid, klassikalisi (tagantjärgi sain teada, et nende nimi on Rider-Waite Tarot) ma olen ikka näinud, aga et neid nii palju on.... http://www.aeclectic.net/tarot/cards/list.shtml .....poleks arvanud.
Osho Zen Tarot, siis nagu nimigi ütleb on inspireeritud Osho õpetusest. Kuigi, kui ma õigesti aru saan, siis mitte küll päris tema enda välja töötatud. Kujundanud Ma Deva Padma, millise orientliku nime taga peitub üks ameerika maalikunstnik, Osho õpilane http://www.embraceart.com/padma-artist-statement-cv.htm Ma küll otsest viidet ei leidnud, aga tundub, et kaardid on maalitud kusagil 1980date lõpupoole või 90ndate algul.
Ma ei ole tarot-kaartide temaatikas ja muus sarnases väga kodus, aga nagu ma aru saan on Osho komplektis võetud klassikalist sümboolikat suhteliselt vabalt ja seetõttu ei ole tegemist päris nö klassikaliste ennustamiskaartidega vaid pigem nagu hetke meditatsiooniabiliste või mõttesuunajatega, mis siis inspireerivad mingeid mõtteid või suunavad nende kulgu. Sellisena minu jaoks sümpaatsemad, kui selline "nuiaga pähe"-ennustamine, et "nii on ja peab olema, sest kaardid näitavad".
Üldse mulle tundub, et mida udusem see nö ennustamine on, seda täpsem ta on ja ka vastupidi. Tundub paradoks, aga seda ta ei ole. Sest mulle näib, et igasugune tulevikuvaatamine vms paranähtused ongi peamiselt intuitsioon, emotsioon, kognitsioon ehk suhteliselt sõnastamatu värk. Niipea, kui seda hakata sõnastama või, osho hoidku, suisa defineerima, siis täpsustamine on illusioon, tegelikult vastupidi asi muutub aina ebatäpsemaks ning kaotab lõpuks igasuguse mõtte. Ehk siis võiks öelda, et sõnastatud ennustus on mitteennustus, suvaline sõnade kogum. See on ehk ka põhjus, miks igasugused paraisikud ei ole suutelised läbima skeptikute teste, mis on ülesehitatud tulemuste täppismõõtmistele (või binaarsetele 1/0 testidele). Aga süüdistada neid kõiki valetamises on mu arust lihtsalt küüniline egotripp. Põhjused on fundamentaalsed. Täpne mõõdetav ennustus ei ole võimalik. Mis aga ei tähenda kaugeltki, et ennustamine vms paranormaalne fenomen ei oleks võimalik. Kui veidi mõelda võiks isegi sõnastada mingi hüpoteesi selle kohta, nt Jüri Paranormalismi I seadus: "Ennustuse täpsus ja mõõdetavus on omavahel pöörvõrdelises seoses" :)
ok, see läks nüüd juba piisavalt diibiks.
Jutt oli siis Osho Zen Tarot kaartidest, mida ma vaatasin. Ja kuna oli kaasas ka väike õpetus, ehk sissejuhatus algajale, siis teostasin ka esimese ladumise (5 kaarti teemantina, st rombina, või seda võib käsitleda ka ristina). Pean tunnistama, et tulemus oli päris muljetavaldav. Hoobilt tekkis lugu, isegi ilma kaartide tähendust uurimata (tähendusi uurides, lugu süvenes, mitte ei muutunud). Kahtlemata tekib lugu minu peas, konkreetses olukorras ja nagu ma ka eelnevalt põhjendasin, mingit mõtet seda lugu sõnastada pole, siis kaoks ta ära. Mõista võib intuitiivselt.
Panen pigem enda jaoks mälu järgi need kaardid kirja (huvitav on see, et Osho.com lehel on kaartide paigutuse järgne tähendus teises järjekorras, kui kaasasolnud õpetuses. Või ma tõesti mäletan valesti? Sel juhul on ka sellel valesti mäletamisel vist mingi tähendus):
Keskel (probleem, olukord) - La Foudre, Thunderbolt (Suur Arkaan XVI)
All (sisemine olukord, nähtamatus) - Epanouissement The Flowering (Väikese arkaani vikerkaare masti emand)
Ülal (väline olukord, teadlik nähtumus) - La Solitude, Aloneness (Suur Arkaan IX)
Vasakul (Tee, ehk kuidas saavutada) - La Percee, Breakthrough  (Suur Arkaan XI)
Paremal (Eesmärk, mõistmine) - Le Maitre, Master (Suur Arkaan Osho lisakaart)

Laupäev, 30. aprill 2011

Siinpool teispoolsust

Eile vaatasin sellise filmi: http://www.imdb.com/title/tt1212419/
Nimeks Hereafter ja tegijaks vanameister Clint Eastwood ise. Tema vast tutvustamist ei vaja. Ootused olid päris kõrged, kuigi ega ma vanameistri hardcore fänn just ei ole. Ma arvan, et enamikku tema filmidest ma näinud ei ole. Kuigi on kaks filmi, mis mulle on tõsiselt meeldinud, Unforgiven ja Gran Torino. Mõlemad, nagu ma aru saan, on kriitikutes väga vastakaid tundeid esile kutsunud. Ma luban, et kunagi vaatan ära ka Iwo Jima, mis on seni nägemata, aga paljukiidetud. Eks ma muidugi olen näinud ka tema klassikalisi spagetikaid ja Dirty Harry seeriat, aga pean tunnistama, et mingit erilist vaimustust pole need tekitanud. Pigem tekitavad nagu sellist kultuurantropoloogilist mõtlust, et miks sel ajal, sellised filmid inimestele meeldisid. Nagu ma lugesin, et praegu teeb vanamees filmi Hooverist ja arvata võib, et sellest tuleb võimas hitt. Aga see selleks.
Niisisiis Hereafter. Film hakkab kerima eikusagilt kolme paralleelset lugu ja nagu algusest peale selge sõlmuvad need filmi lõpuks kokku. Ja on ka enam-vähem selge kuidas. Küsimus on pigem loo jutustamises. Ja arvata võib, et kehvem jutuveeretaja kui Eastwood poleks seda filmi suutnud vaadatavaks teha. Aga vanameister siiski ujub välja, kuigi vahepeal ajab juba haigutama küll. Teema on igihaljas ja huvitab ju kõiki - ehk mis saab pärast surma. Kuigi minu arust on vanahärra käsitlus nagu triviaalsevõitu, aga eks tegemist ongi ju hollivuudi meinstriimi ja "high-budget" filmiga, nii et väga suurt originaalsust oleks vast palju tahta. Filmi peaküsimuse võiks siis sõnastada: kuidas mõjutab surm meie elu? ehk siis teispoolsus siinpoolsust. Kogemus teispoolsusest muudab kõigi peategelaste elu ja viib nad lõpuks kokku. Nagu ma eespool ka ütlesin, ei ole filmi mõtte sõnastamisel suurt sisu, olulisem on see, kuidas lugu jutustatakse. Kuigi Matt Damon on tuntud kivinägu, siiski suudab ka tema päris talutava rolli teha (kuigi minu arust sobivad talle siiski Bourne'i triloogia ja Green Zone tüüpi asjad paremini). Filmi ajal ma küll mõtlesin kuivõrd hea osa oleks võinud psühhopaadist meediumina teha Robert Downey või Hugh Jackman või keegi selline. Või miks ka mitte vanameister ise. Gran Torinos oli ju Eastwood kenasti vormis, kuigi siis oleks muidugi tundestseenid vastassugupoolega tulnud teisiti lahendada.
Päris mõjuv stseen on tsunami jõuline löök ühele kuurortlinnale. See on ausalt öelda päris efektne, eriti veel nüüd peale seda, kui me kõik oleme näinud Jaapani amatöörkaadreid vee jõust maa puhastamisel kõigest ettejäävast (film on tehtud mingi pool aastat enne Jaapani sündmusi).
Kokkuvõttes, IMDB reiting on filmil suhteliselt kõrge ja kriitikutele ta arvatavasti meeldib, sest filmikeelelt meenutab ta pigem euroopa kunstfilmi, kui Hollywoodi toodangut, Kes pisukest igavust ei karda võib vaadata, samas mingit suurt elamust ma ei oskaks garanteerida.
Jutustus kummalisest maailmast, kus me elame, jutustatud mõnusa vanahärra poolt, kes teab kuidas üht lugu tuleb rääkida.

Kolmapäev, 27. aprill 2011

Puhas Ilu

Kuulasin täna Klassikaraadiost Mari Pokineni kontserdi salvestust http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=40701
Ma ei oskagi seda kirjeldada, sõnu jääb väheks. Kuidas küll mõnele inimesele on antud selline võime lihtsalt võtta kätte ja laulda selliseid sõnu, mis ilma mingi keerutamiseta lähevad otse hinge.
Puhas Jumalik Andekus.

Siin veel üks video
http://www.dailymotion.com/video/xi19zq_mari-pokinen-sopradele_music
Esimest korda kuulsin teda vist R2 saates oma kuulsa põhihitiga  (No näed siis...) esinemas ja jäi kohe meelde. Selline anne murrab läbi igast müürist ja praeguseks on temast mõne kuuga saanud juba suhteliselt kuulus hääl.
Eks kohe võrreldakse ju Tättega, aga ma vist neid Tätte algusaegu enam hästi ei mäleta. Ja Tättel on minu arust kogu aeg olnud juures veidi nagu õpitud muhedus, teeb nagu natuke teatrit, etendab meile Tättet kui rolli. Pokinen on ses mõttes ikka absoluutselt aus. Isegi kuidagi valusalt aus ja siiras.
Veidi meenutab Mari nüüdne tulek nagu Epliku omaaegset tulemist, andekuse äkilist plahvatust, mis võtab hinge kinni, kõik mida puudutab muutub Kunstiks.

Üldisemalt ma olen viimastel aastatel sunnitud revideerima oma vana seisukohta, et muusika on ikka eelkõige meeste asi. Eestist on tulnud juba päris tüki aja jooksul päris mitmeid naislauljaid, kelle puhul ei ole enam maneeritsemist ja staaride ahvimist vaid, kes tulevad ja teevad ausalt ja andekalt oma asja. Algas minu jaoks peale Liisi Koiksoniga, lisaks Anu Taul, Mari Kalkun, Helin-Mari Arder, Peterson ja Eensaar...ja nüüd siis Mari Pokinen.

Kolmapäev, 20. aprill 2011

Aadu 122

Vaadates eelmise postituse kuupäeva tuli meelde, et vana Aadu oleks ju täna 122.aastat täis tiksunud, kui poleks väikeseid vahejuhtumeid olnud. Oh, kuis aeg lendab.
Siin väike ülevaade kuidas 1939 Aadu 50ndat juubelit peeti:
http://www.youtube.com/watch?v=BCQnd-ZIb7Y&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=PQxVCDbOe4U&feature=related
Meenutab noorusaegseid maipühi. Ei tea, kas see on nõukogude-aja mõttevaktsiin, mis niimoodi toimib, või väikerahva küünilisus, aga kõik sellised pompöössed tõsimeelsed massiüritused mõjuvad kuidagi eriti koomiliselt.

Kaplinski Ameerikast

Täna nägin Ekspressis uskumatut uudist, kuidas tuntud "mitte-just-kõige-suurem-ameerika-sõber" Jaan Kaplinski tundnuvat oma blogis kurbdust selle üle, et USA on lasknud käest oma suure šansi võtta võim kogu ilma üle enda kätte. See kõlas nii kummaliselt, et lugesin siis originaali.
Nojah, vist nagu olekski nii http://jaankaplinski.blogspot.com/2011/03/too-little-imperialism.html
Kuigi mulle tundub, et Kaplinski pole kuigi siiras seda lugu kirjutades, küll tal on mingi krutskiline tagamõte.
On nigu on, aga mul tuli meelde sellega seoses üks sarnane lapsepõlve mõte, mis kunagi painas. Tuletan meelde, et see oli aeg (1980ndate algus), kui mina ja vist ka teised elasid pidevas tuumasõja hirmus. Seda tambiti meile pähe pidevalt. Kodus tuli valmistada "vati-marli-mask" ja selle pähesidumise oskust demonstreerida. Kui kuhugi jäi pragu, siis öeldi, et kehvalt seotud, siit praost tulevad bakterid sisse ja mürgitavad su ära. Vati sisse sai pliiatsiga auk tehtud, et saaks hingata, mis siis, et bakterid ründasid. Ja sinna juurde näidati muidugi hirmsaid pilte. Lisaks tuli ajada pähe gaasimask ja selga rohekas kummiülikond. Mis sel kõigel reaalse tuumasõjaga pistmist oli, jäi muidugi arusaamatuks. Nojah, vähemalt minul on sellest hirmust suht vastikud mälestused.
Niisiis, kogu selle jama taustal ma mäletan seda suht tihti korduvat mõtet - kui ei oleks NSVLiitu, siis oleks hea elada. Siis poleks kellelgi kellegagi võidelda ja nö päike paistaks kogu aeg. Ega ma sealt edasi palju ei mõelnud, et kes siis valitseks või kuidas oleks, aga vähemalt see mõte oli, kui kaoks NSVL siis kaoks kõik mured.
See Kaplinski mõte on vist midagi samasugust. Soov lihtsalt lüüa käega sellele maailma nõmedale keerulisusele, mis kõrvetab juhtmed peas kokku. Et elu võiks olla lihtsam, et keskenduda olulisele. Kes jõuab ja viitsib kursis olla Egiptuse rahutuste, Araabia-Iisraeli suhete, Fukushima reaktori, Gaddafi mineviku, Chavezi-Ahmadinejadi-Hu Jintao sidemete, Obama kaadripoliitika, euro stabiilsuspakti, Soome valimiste, vana Castro uute avalduste jnejnejne ja kõige muuga?
Aga intelligentne inimene justkui peaks.
Sulle vaadatakse otsa ja küsitakse, et "härra K., mis te arvate, kas Põlissoomlaste edu Eduskunta valimistel võib tähendada ka ühtlasi näiteks Marine Le Peni võimalust 2012. aasta presidendivalimistel?" Ja siis sa pead jälle meelde tuletama, et sa oled ju sotsiaaldemokraat, võtma võitleva poosi ja targalt seletama, kuigi samal ajal tahaks hoopis mõelda Tao kulgemisest või sellest, et täna olid esimesed siisikesed akna taga parvena kaerahelbeid söömas (muuseas olidki). Nii löödki käega, ahh krt, oleks see USA 1950ndatel maailma üle võtnud poleks meil mingeid probleeme selliste jamadega. Hruštšov oleks külvanud Ukraina piiri ääres vilja, Gaddafi oleks olnud politseinik Tripolis, Fidel näiteks olnud Havana linnavalitsuse jurist ja pidanud hiljem väikest sigaripoodi. Me ei teaks neist midagi ja tegeleks ainult mõtestatud tegevusega, raiskamata aega tühisele poliitikale.
Ilus on nii mõelda.
Kuigi me kõik saame aru, et nii ju ei oleks.
Nii nagu NSVL lagunemisega tekkisid uued probleemid, mida lapse mõistus poleks oodata osanud, niisamuti oleks USA domineerimisegagi. Kuigi muidugi, Brüssel on kaugemal, kui Moskva ja Washington on veel kaugemal kui Brüssel.

Esmaspäev, 18. aprill 2011

Tühi kuu ja umbluu

Vaatasin David Icke "Lion Sleeps No More" loengutsüklist teist osa http://www.youtube.com/watch?v=cmKeSIVpNR8&feature=related

Niisiis on Icke jõudnud ka Tühja Kuuni (Hollow Moon theory, selle nime alt võib guugeldada, kui ei ole asjaga kursis. Eesti keeles oleks kindlasti korrektsem öelda "õõnes kuu", aga see ei kõla nii hästi). Varem pole ma tema loengutes seda temaatikat täheldanud. Loengu esimene pool on selline tavaline ülevaade, nagu tal ikka "lizard"-id ja tühjapilgulised olendid meie nähtavas reaalsuses, keda siis nood reptiilid nähtamatusest juhivad. Nagu mul meelde jäi, pidi neid olema 4% inimestest. Ma ei tea, kes need teised siis on, vaba tahtega inimesed? Ok, see selleks. Keda reptiilid huvitavad võib vaadata Icke varasemaid loenguid nt see http://video.google.com/videoplay?docid=-2912878405399014351#docid=4418546593480294563
Sellest, et meie armas Kuu, mis selle postituse kirjutamise ajal mul aknast sisse vaatab, on seest tühi, või mis veel hullem, tulnukaid täis, on netist lugeda olnud ennegi. Kunagi hakkas silma ka kuulus nõukogude akadeemikute artikkel, sellest, et kuu on tulnukate baas: http://www.bibliotecapleyades.net/luna/esp_luna_6.htm
Iseenesest on hämmastav, et 1970, Brežnevi ajal, selline asi ilmuda sai. Sellele artiklile, mis iseenesest tundub suht tühi teoretiseerimine ja rohkem nagu küsimuste kogum, on netis palju viiteid. Ja seda mainib ka Icke, kui tõsiseltvõetavat allikat. Ikkagi akadeemikud ja puha. Lisaks tsiteerib ta seda raamatut: http://www.amazon.co.uk/Who-Built-Moon-Christopher-Knight/dp/1842931326 , mis on päris korralikult netis debunkitud (st maatasa tehtud). Samas huvitav on kuulata ikkagi. Ja mõelda, et kui see oleks tõsi, et kuidas siis oleks.
Nagu ma saan aru, siis kritiseeritakse seda teaduslikku lähtekohta, millest on arvutatud Kuu gravitatsiooni mõju kaudu mass ning selle kaudu omakorda tihedus, mis ligilähedaselt klapib Maa keskmise vastava näitajaga. Väide on siis see, et Kuu pinnas on olulises koguses titaani ja uraani, mis on rasked elemendid ja mis peaks olema keskmisest Maa materjalist raskemad, seega peaks olema Kuu mass suurem, kui ta gravitatsiooni järgi on. Et siis peaks justkui olema seest mingis osas õõnes. Lisaks emotsionaalsed hüüatused, et millest muust ikka teha kosmoselaeva, kui titaanist ja ega asjata muinaslood kujuta Kuud kui munakoort (Icke'le sobivalt draakonimuna siis). Päris huvitav on paralleeli tõmbamine Piibli loomislugudesse, et Kuu, kui sellise ilmumine ongi segaduse tekitaja Paradiisis, kurja loomise ja Inimese pattulangemise sümbol. Kuu, kui Päikese varjupool, mütoloogiliselt seotud Kurja, kui vastandiga, öö valitseja, Päikese kalendrirütmi häirija jne. Et enne kuu ilmumist oligi siis Paradiis, ehk absoluutne samasus olemisega. Õnneks Icke säilitab ses mõttes distantsi, et ei pane rohelisi mehikesi Kuu sisse elama, vaid käsitleb seda pigem, kui vaimse maailma sümbolit. Pigem siis niipidi, et tunnetades kurja olemist maailmas, näeme me omas "nähtavas spektris" Kuud. Mitte Kuu pole kurja põhjus, vaid korrelatiivne ilmnemine, kui nii võib öelda. Ja siit siis ka seletus Kuu hämmastavalt täpsetele seostele Päikese ja Maa orbiitide, suuruste ja märgiliste ehitistega (kuna Kuu ei ole juhuslik asteroid vaid meie oma vaimumaailma aspekt). Siit tõmbab ta siis justkui jänese kübarast välja oma termini "Moon Matrix", mis peaks olema Kuu ulatuvus interdimensionaalsesse ruumi, ehk siis justkui värav teispoolsusesse. Ja sellega seonduvalt on Kuu "meie spektris" pigem nagu puhta mõistuse segaja, teadvuse kinnihoidja tavareaalsuses, mis ei luba meil näha "asju nagu nad on" vaid loob oma kohalolekuga välja, mida me tõlgendame kui reaalsust. Ehk nö mõjutab meie reaalsustaju ja läbi selle nö ei lase meil olla Päikesega (mis oleks nö eluallika sümbol) üks, vaid moonutab seda olemist, mida me tõlgendame siis kui Kurja (see viimane oli nüüd minu arutlus). Kuu pidavat sulgema inimeste Kolmanda Silma (selle kohta ei oska ma küll midagi tarka öelda). Sisuliselt on Kuu siis nagu nõuka-aegne Ameerika Hääle segaja, mingid hääled justkui on, aga aru ei saa midagi.
Icke'i võlu ongi selles, et tekitab kummalisi mõtteid. Mitte, et neid kõiki peaks uskuma. Aga ka teistpidi, ega loogiline arutlus ei pea olema tõene arutlus. Loogika annab loogilise tulemuse ja mõtlemine annab läbimõeldud tulemuse - tõde ei pruugi kummaski olla.
Kui on aega järgmisi osi vaadata, ehk siis kommenteerin edasi.

Pühapäev, 17. aprill 2011

David Icke World

Eile avastasin netis ringi uidates, et kõigi paranoikute ja vandenõuteoreetikute guru David Icke uus DVD "Lion Sleeps No More" live-loengutega on juutuubi üles pandud. Tegemist siis aastavanuste loengutega Brixton Academy saalis Londonis ("academy" ei tohiks siinkohas liiga akadeemiliselt mõjuda, kuna tegemist on lihtsalt kontserdisaali nimetusega).
Vaadatavad on nad huvi korral siit (4 umbes pooleteistunnist loengut, ühes tsüklis. Icke väljenduskeel on suhteliselt lihtne ja hääldus "oxfordlik" nii, et ei maksa ehmatada, on kesktasemel inglise keele oskajale täiesti jälgitav):
http://www.youtube.com/watch?v=NZAaPbUeAQg
Icke on ka varem selliseid maratonloenguid pidanud. Neid on juutubis leida, kui huvi on.
Icke on suht kummaline tüüp. Ma saan väga hästi aru, et tema jutt koosneb suuresti niisama udutamisest ja meelevaldselt faktide või suvaliste näidete kokkupanemisest, aga siiski tema jutt on huvitav. Ja mis on ka vandenõuteoreetikute hulgas ebatavaline - suhteliselt koherentne, st jutus on sisemine loogika, mitte lihtsalt nö "huvitavate faktide" kogum. Eriti meeldib mulle tema nö kõiksuse käsitlus, ehk filosoofilisem pool. Need "lizardid" ja illuminaadid, kelle järgi enamik selle ala vastu huvi tundjaid teda tunneb, mulle erilist huvi ei paku. Mulle tundub, et ta ise suhtub sellesse ka väikese muigega - "Queen's a lizard", ütleb ta peenikese häälega ja tõmbab ennast küüru, noh, see ei ole ju kuigi tõsine.

Esimene sissekanne

Nonii.
Alustan siis blogiga.
Nagu muudki tegevused on see suht eesmärgitu. Miks ma seda teen, ei oska öelda.
Alustuseks panen lingi mõnedele omaloomingulistele muusikapaladele, mis on enam-vähem nii vormistatud, et kõlbab kuulata. Nagu nende netipleieritega on, siis on Bandcampigi pleier suht kehv, aga seal on vähemalt võimalik korraliku kvaliteediga FLAC alla tõmmata. Bandcamp on suht minimalistlik, aga minu jaoks oluliselt sõbralikum kui nt Myspace, mis on oma reklaamide, olematu kvaliteedi ja muu juraga täielik jama (enne oli seal mul konto, mis on nüüdseks kustutatud).
Niisiis:
http://kuuemeeletee.bandcamp.com/

Lisaks ka link minu fotodele
http://nagi.ee/photos/montag/
pole enam mõnda aega fotosid teinud, aga küll teen. Ilmad ju kipuvad vägisi soojaks minema ja sõber Achilleus on ka enam-vähem terveks saanud