Pühapäev, 22. jaanuar 2012

Õigus su uksel

Jällegi üks filmijutt. Võtsin ette ja vaatasin ära sellise, üldiselt tundmatu filmi nagu "Right at Your Door" ("otse su ukse taga", või kuidas seda lähtuvalt sisust tõlkida). Tegemist on ilmse nö "festivali"-filmiga, mis on tehtud olematu eelarvega, ilma staarideta ja oluliste eriefektideta. Siin on pea ainult üks kujund - aga see kujund on võimas.   Sisuliselt toimub tegevus 90minutit ühes väikeses majas, peamiselt isegi ühes toas, kus üks mees kuulab raadiot, helistab ja räägib ukse taga oleva naisega. Noh, pole just paljutõotav, või mis?
Mõne lausega sisu kokkuvõttes (ja selle filmi puhul see polegi väga suur patt) on siis lugu selles, et elavad üks mees ja naine õnnelikult LA äärelinnas, naine sõidab hommikul kesklinna tööle. Nagu ikka. Aga siis käib äkki pauk, linna kohale tõuseb suitsusammas ja raadio teatab, et kesklinnas plahvatasid kolm pommi. Ja mitte lihtsalt pommid vaid nn "dirty bomb"-stiilis bakterioloogilised pommid, mis tolmuna alla langedes linnale, mürgitavad elava. Kuna linn on blokeeritud, siis ei jää mehel muud üle, kui raadiost tulevaid õpetussõnu järgides oma maja õhukindlaks teipida. Sajab tolmu, raadio kisendab apokalüptilisi hoiatusi, sõjaväeautod kihutavad tulede vilkudes mööda tänavaid, politsei laseb maha ühe tolmuse tüübi, kes püüab põgeneda. Õhus on mürk.
 Ja siis saabub ukse taha naine, tolmune, köhiv ja kole. Mida teeksid sina? Keegi seda küsimust otseselt ei küsi, aga see on nii tugevalt õhus, et see lausa sunnib vastama. Ma mõtlesin. Ma tõesti ei tea, mida ma teeks. Ma loodan, et ma kunagi ei pea sellele küsimusele vastama. Mees teda sisse ei lase. See on Mehe loogika. Naine peksab ukse taga ja röögib: kas sa mind ei armasta? See on Naise loogika.
Mis on õige, kas surra armastuses koos või ohverdada ennast, et teine saaks elada? Mees kordab kogu aeg raadiost kuuldut, et abi on tulemas. Kohe keegi tuleb ja aitab. Aga ei tule. Ja nii nad räägivad läbi klaasi.
Selles kujundis on tõesti mingit suurt üldistust. Olulisi küsimusi, millele ei saa vastata. Mida tegelikult tavaelus polegi vast viisakas küsida, sest vastused võivad lammutada tolle tavaelu laiali. Me lükkame eetilised dilemmad kuhugi eemale, silma alt ära, et nendega mitte tegeleda, kuni kostab koputus ja seal nad ongi - otse su ukse taga. Ja on tegelikult alati olnud.
Selle suure kujundi loomise tõttu saab see film ja tema režissöör-stsenarist andeks mitu ebaloogilisust ning ka lõpplahenduse ebausutavuse (kuigi peab tunnistama, et see on efektne ja lisab nö moraalset mõõdet), kuigi need natuke rikuvad seda filmi realistlikku õhustikku. Kui terrorioht on nii suur nagu väidetakse, siis pole see paari kohvri suurused "räpased pommid" mingi ebareaalne võimalus läänemaailm jalust lüüa. Ja siis just sellised dilemmad kümnetes tuhandetes kodudes tekivad. Filmi esimene pool ongi ehk päris hirmutav oma realistlikkuses. Kõik see võibki ju vabalt nii juhtuda.

Nüüd tahaks öelda paar sapist sõna eesti filmi kohta (võibolla sellepärast, et ma vaatasin ETV-st Vabariigi Kodanikke, kus lihtsalt tund aega nuteti pappi taga. Masendav).
Ma tahaks kõigile eesti filmitegijatele, kes virisevad selle üle, et Eestis pole pappi, mille eest filme teha, muuta selle filmi vaatamise kohustuslikuks. Ma ei tea kuigi palju filmieelarvetest, aga ma arvan, et selle filmi eelarve on pool igasuguste kormoranide, lumekuningannade, buratiinode ja mis kõik need filmid siin on olnud, eelarvetest. Ja see on ka kunstilisem, kui kõik härra Maimiku filmid kokku (miks just Maimik. Aga sellepärast, et ta ei pidanud paljuks esineda EPLis ühe esseega, kus ta kaitses loojate õigust kunsti teha. Iseenesest polnud see essee üldse paha, aga nagu öeldakse "look who's talking". Krt, tee siis kunsti, aga ära mölise, et raha pole. Ideid ei ole, krt võtaks. Ideid, seltsimehed hudoožnikud. Ärge pugege raha taha). Iseenesest ei ole tegemist mingi maailma kinokunsti tippsaavutusega, aga väga hea filmiga, kus tahetakse midagi öelda - ja öeldaksegi.
Peaaegu täiesti ilma rahata.
Kujutage ette, eesti filmiloojad, See On Võimalik.

Neljapäev, 12. jaanuar 2012

Ajal alati on aega

Seekord võtsin aega, et vaadata filmi "In Time". See kulutas oma 90 minutit minu ajast, aga olgem ausad, ka ilma selle filmita oleks mu aeg tiksunud 90 minutit surmale lähemale. Kas ma oleks sel ajal teinud midagi olulisemat? Kui aeg on kõige mõõt, siis millega me mõõdame olulisust? See mis kulutab rohkem aega on siis ju olulisem. Nojah.
Nagu on juba aru saada, rääkis film ajast. Ajast kui absoluutsest inimese mõõdust, kõige väärtuse skaalast.
Ehk siis sellisest hüpoteetilisest ajast, kui inimesed on otsustanud, et 25 eluaastat on vananemiseks paras ja alates sellest elueast tuleb hakata aega juurde ostma, et mitte vananeda ja surra. Ja kui sul pole enam aega, siis on aeg läbi. Süsteem on üles ehitatud nii, et enamik inimesi elab pidevalt aja lõppemise piiril. Ehk sa pead pidevalt jooksma ja teenima aega, et maksta aina tõusvaid ajamakse, protsente, intresse jms (muuseas intress ongi ju aeg, olen kuulnud sellist teooriat, et selle tõttu olevatki juudid läänemaises kultuuris tagakiusatud, kuna nende usk võimaldas kaubelda ajaga, tol ajal, kui kristlase jaoks oli see välistatud, sest kes saab luua siin Jumala loodud maailmas mitte millestki midagi, Saatan teadagi). Igal inimesel on käel (jällegi piibellik viide Ilmuturaamatule) talle jäänud aeg tiksumas, kuhu tuleb pidevalt laadida aega, see liidab inimesed süsteemiga ja on absoluutne orjastamine.
Üldiselt peab ütlema, et filmi süžee on võimas. Nii täpset kunstilist kujundit tänapäeva ühiskonna kirjeldamiseks on päris keeruline välja mõelda, ajal kui tundub, et kõik kujundid on juba kuuldud ja nähtud. Aga siiski suudeti üllatada. Ja nagu heale kujundile kohane, hakkab ta ise mängima ja enda ümber looma teisi kujundeid, sõnamänge, mõttelist ruumi. Film on täis igasugu ajaga seotud kujundeid, nii visuaalis, kui keeles. Seda on täitsa nauditav vaadata ja kuulata.
Seda üllatavam on filmi nõrkus näitlemise ja režii kohapealt. Andrew Niccol on nii idee autor, kui ka režissöör. Kummaline on see, et mulle juba vaatamise ajal meenutas see film korduvalt "Gattaca"-t (tõeliselt hea, soovitan vaadata) ja minu üllatuseks hiljem avastasin, et Niccol oli ka selle autor. Kui ma mõtlen, mis neis filmides sarnast on, siis ma ei saagi aru, nagu mingi värvigamma, tempo või atmosfäär oleks nagu sarnane. Kui tavaliselt on Hollywoodi filmide puhul just tugevaks küljeks näitlemine, ehk kui keegi kritiseerib mingit HW filmi, siis on ikka tüüpväljend, et "film ise on jama, aga näitlejad on head", siis nüüd on suisa vastupidi. Niivõrd nõrka ja ebausutavat näitlemist ma pole ammu kohanud. Ma kohati isegi kahtlustasin, ja võibolla on sel tõepõhi all, et režissöör on meelega lasknud nö toorelt ja kohmakalt näidelda, rõhutamaks sellega 25-aastastest inimestest koosneva ühiskonna ebaloomulikkust, nihkes olekut, kummalisust, kui 25-aastane inimene peab mängima 100-aastast, kes näeb välja kui 25-aastane ja samas 100-aastane tegelane filmis peab mängima 25-aastast, ehk toimub nö näitlemine näitlemise sees, ehk siis näitleja peab näitlema näitlejat, kes ei ole näitleja, aga näitleb. No ei tea.
Ainuke oma rolli välja kandnu oli mu arust Cillian Murphy (kes on päris hea tüpaaž, oli ka Inceptionis meeldejääv). Peaosas hallitas (või maitea, mis on vastand sõnale "säras") Justin Timberlake, kes kuuldavasti olevat mingi kuulus laulja ja noorte lemmik. Loodetavasti ta laulab paremini, kui näitleb. Või noh, ega ta nüüd nii hull ka polnud, aga kindlasti oleks olnud stuudio ukse tagant võtta tuhandeid paremaid. Naispeaosalisest ei oska ka nagu midagi arvata, oma kõrgete kontsadega aja ja eluga võidu joostes oli ta kohati kohtlaselt koomiline (kardetavasti tahtmatult). Kohati kiskus selliseks klassikaliseks suhkruseks Bonnie & Clyde looks, millest on muidugi tohutult variatsioone. Romantilised, armunud röövlid röövimas suure Hea nimel rikkaid ja aitamas vaeseid. Kuigi kohati oli ka küünilisi vihjeid sellele, kuidas süsteemisisene ümberjagamine tekitab hoopis rohkem viletsust ja vägivalda, siiski autor seda teemat edasi ei arendanud, millest on mul kahju. Siin oleks võinud nö süvitsi minna. Aga see selleks.
Üldisemalt on mul kahju sellest ideest, mis oleks võimaldanud luua sama võimsa originaalse filmi nagu Inception või Memento või Equilibrium või Matrix või Fight Club või Dark City vms. Oleks päris huvitav, kui mõni Nolani või Fincheri või Aronofsky masti mees võtaks selle teema üles ja teeks sellest ühe korraliku filmi. Potentsiaali igal juhul on. Aga kas ka aega on...

Neljapäev, 5. jaanuar 2012

Surnud jänese monoloog

Kuna kultuurne inimene peab olema kursis kultuurinähtustega, siis pidasin vajalikuks ära vaadata ülivõrretes kiidetud kunstisündmuse, ehk NO teatri etenduse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Ei läinud selleks otstarbeks teatrisse vaid käivitasin sirviku ja vaatasin siit: http://www.etv2.err.ee/videod/dd4e3db9-c02b-4dd6-bd5b-f8c7cd150fd9 Etteruttavalt olgu öeldud, et õigesti tegin. Et siis seda, et ei hakanud teatrisse minema.
Kindlasti kõik NOteatri fännid põrmustaksid mind kohe sellega, et "nojah, teadagi, arvutist vaadates pole ju seda Tunnet, seda Teatrimaagiat, olles ise kohal on See hoopis midagi Muud". Ei tea, ma arvan, et ma olen piisavalt palju teatris käinud, et ma suudan ennast ette kujutada küll seal saalis istumas ja pole üldse kindel, et saalis olnuna oleks mu mulje parem. Ehk isegi vastupidi.
Etenduse retseptsioonil pole vist mõtet pikemalt peatuda, kultuursed inimesed teavad niigi, et tegemist on Ülivõimsa Teatrikunsti Sündmusega, Sotsiaalse Teatri Absoluutse Fenomeniga ja Valgustunud Geeniuste Laskumisega Pimedate Maale.
See selleks. Võibolla on meedias valitsenud mõõdutundetu taevani kiitmine ka üks põhjus miks mu mulje just väga võimas pole.
Alustaks positiivsest. Peab kiitma näitlejate head füüsilist vormi. See on tõesti muljetavaldav. Lisaks on kaheldamatult tegemist sümpaatsete inimestega, kes kindlasti oskavad peale võimlemise ka näidelda. Kui vaja peaks olema.
Lisaks oli väga võimas leid Eha Komissarovi kommentaarid Beuysi näitusele, millest omal ajal Juske koolis pikalt rääkis. Komissarov mõjus väga uhkelt, kusjuures ega ta vist palju ei näidelnud, selline ta ju ongi. Seal oli sellist vinget modernismi tunnetust, stiilseid detaile nagu ta oleks ise selle näituse teinud. Selline sisseelamine ja jutustamisoksus on ikka kadestamistväärt. Viide Beuysile oli ka esimeses stseenis istunud kuldse peaga tegelinski, sest minu mäletamist mööda oli ka Beuysil pea kuldseks värvitud, kui ta oma performantsi tegi.
Nii palju siis positiivsest.
Nüüd siis etendusest.
Mida ei olnud.
Jah, tõesti, 2,5 tundi võimlemist, karjumist, etüüde, seosetuid stseenikesi - ja mis selle kõige mõte on? Miks ma pidin seda kannatama?
Ma saan aru küll, et tegemist on nö kontseptuaalse etendusega, millel on palju viiteid ja vihjeid ja mille mõtet ei saa üheselt sõnastada, aga ma ikka küsiks jonnakalt - milleks? Miks ma peaksin seda vaatama? Ühtpidi oleks justkui tegemist sotsiaalse või suisa poliitilise teatriga, kus kultuuriminister otseses mõttes täis kustakse. Kus mõnitatakse üht poliitikut, kes oma ametikohast lähtuvalt peab ka väga kusise mängu juures head nägu tegema (mis osutus muidugi "prohvetlikuks" sest tollane kult.minn Laine Jänes täpselt sellist virilalt rõõmsat nägu tegigi, noh, et kunst peabki olema provokatiivne ja puudutama sotsiaalseid valupunkte jms plära. Mu arust oleks palju ausam olnud, kui Jänes oleks öelnud, et jah olen solvunud ja minu arvates ma pole sellist isiklikku mõnitamist ära teeninud. Minu silmis oleks ta saanud inimlikkuse eest tublisti punkte juurde, kuigi häält vast siiski mitte). Lisaks poliitilised vihjed kultuuri- ja spordirahastamise süsteemi pihta. Aga mis siis? Kuidas aitab kultuuriministri nimetamine spordiministriks või taidlemine, khm vabandust, improviseerimine spordialade teemadel seda süsteemi muuta? Mis mõte sellel on peale enesenäitamise? Kohati oli muidugi tegemist ka kiiduväärse eneseirooniaga, kuid seegi oli minu arust kantud siiski eneseimetlusest, kultuurse inimese juurde käib ju ka võime teatava piirini enda üle nalja heita. Et "oh, ehehee, me oleme, heh, ainult näitlejad, kes, teatavasti, heheh, oskavad ju ainult porgandist ja perseaugust etüüde teha, ehehehee". Aga nii kurb, kui seda etendust vaadates on tõdeda - jah nii see ongi. Ja ilma naljata. Väntate rahva rõõmuks samu pedaale, mis on kord kätte õpitud. Tee etüüdi, etenda kasvavat porgandit, lennukit, peenist või kultuuriministrit, ikka on see kõigest etüüd, tehnika. Mulle tuli seda etendust vaadates meelde kooliaegsed klausuurid, need on sellised pisikesed pildikesed, mida tuli kümnete kaupa kiiresti vorpida, et arendada rapidograafiga joonestus- ja joonistustehnikat, käekirja. Noh näiteks tõmmata terve leht kiiresti täis vaba käega paralleelseid jooni, siis lehte natuke keerata ja jälle tõmmata paralleelseid jooni ja nii mitu korda tehes hakkasid tekkima igasugu mustrid ja abstraktsed kujundid. Kah nagu etüüdid. Mõni kindlasti saavutab etüüde tehes suure vilumuse ja saab suisa meistriks. Aga need on siiski ainult etüüdid. Umbes nii nagu mängiks 2,5 tundi heliredeleid. Väga virtuoosselt. Ja siis tõuseks püsti ja ütleks, et noh, nägite, eks ole, vingelt panin, kui nüüd saaks veel pilli ka, siis kütaks sellist kunsti, et te teeks püksi.
Mulle tundub, et see tohutu kiitmine on NOteatri seltskonnale natuke kehvasti mõjunud. Neil on vist tunne, et ükskõik, mida Ojasoo ja Semper puudutavad muutub kullaks ja kes sellest aru ei saa on lihtsalt ohmu või "surnud jänes". Minu arust on see nakatanud ka näitlejaid, kes on nagu kultuuriline "chippendales". Kõik ilusad ja sirged mehed reas, iga kultuurse naise unistus, "ah, kus võtaks ja nunnutaks". Kellele macholik Kaljujärv, kellele nunnumeetrit põhjalükkav Prints, kellele sihvakas ja sportlik Tuisk. NOteatris on vist praegu sama periood, mis oli 90-ndate keskpaigas Linnateatris, kui musketärid südameid murdsid. Kes daamidest ei õhkaks selliste meeste järele. Ja nad ise muidugi teavad seda suurepäraselt. Ning see mentaliteet on minu arvates vallutanud terve NOteatri (Maarika Vaarikule teen siin erandi ja kummarduse). Täpselt seesama asi oli tajutav ka etenduses GEP. Vanarahvas ütles, et uhkus ajavat upakile, pill tulevat pika ilu pääle. Aga noh, eks see oleks ka jama, kui kogu aeg on pill ja ilu polegi. Nii, et laske aga edasi, mina teid ei takista. Ja kui must midagi maitsvat ei tehta, eks ma siis mädanen niisama ja vaatan seda kunsti, mis mulle meeldib
Ilma seletamiseta.