Reede, 19. august 2011

Asjade olemusest.

Ükspäev tuli hommikuses unes selline kummaline mõte, et mis see on, mis on valesti. Mitte niisama, vaid olemuslikult, ilma põhikorralduses, valesti. Ma ei tea, ei oska muidugi täpselt sõnastada. Aga mul on tegelikult ammu tunne nagu Neol Matrixis, et on mingi udune asi, mis on olemuslikult valesti. Mingi asi, mida kõik teevad valesti, mingi koodijupp, mis on juba päris alguses vigaselt kirjutatud ja mis on mattunud tohutusse pealisehituste müriaadi, mida me ei pane tähele, kuna kogu keskendumise energia võtavad noodsamad pealisehitused, silme ees vilkuvad vormid, varjud koopaseinal ehk kujutised ekraanil.
Ma ei tea, mis see juurikas on, aga mulle tundub, et see on kuidagi seotud arusaamaga, et korraga on võimalik üks olemus, ehk pole võimalik mitme lahenduse üheaegne eksisteerimine ilma, et neist üks ei osutuks õigeks ja teised valeks. Miks ei ole ikkagi nii, et on õiged kõik lahendused? See turgatas mulle jällegi meelde, kuulates Dalai-laama intervjuud, milles ta selgitas reinkarnatsiooni. Kindlasti tekitas see kristlastes tunde, et ah, mis sa vanamees jamad, me sünnime ainult üks kord.
Aga miks ei või olla mõlemad korraga?
Ma ei pea siin silmas tavalist newage juttu sellest, kuidas maailm on selline nagu vaatad või et jumal on nagu mägi, mille tippu viib mitmeid teid jne. Siin on minu arust ikkagi see viga sees, et maailm on justkui ikka üks objektiivne aegruumne "mägi", erinevus tuleb lihtsalt sellest, et me oleme erinevad ja vaatame igaüks oma mätta otsast. Mu arust on see asi siiski sügavam, neid mägesid ONGI lõputult, mitte ei tundu. Samal ajal on elusid nii üks kui palju, toimuvad pidevad ümbersünnid ja neid ei toimu, me elame ainult kord ja palju. Ja kõigil on korraga õigus. Mul on tunne, et jõudmine paradoksini (ja ma pean silmas tõelisi paradokse, mitte õpikutest tuntud fiktiivseid, keelemängudele või lihtsatele mõtlemisvigadele põhinevaid paradokse, nagu Zenoni apooriad vms loogika mustkunsti trikid, mis tundusid mulle juba kooliajal kuidagi naiivsed) näitab, et asi on õige, ehk paradoks on nagu suunaviit tõe poole. Ja paradokse ei tohi vältida, vastupidi, mõelda tuleb nii kaua, kuni jõuad paradoksini ja siis mõelda - miks see asi tundub paradoksina  - see võimaldab paradoksi ületada, kindlasti mitte likvideerida, vaid kaasa haarata ja integreerida (umbes nagu Ken Wilberi "ületa ja integreeri" holarhiad). Ma tean, et sellise paradokside jutu peale hakatakse kohe rääkima budistlikust tetralemmast, kui paradoksaalsest loogikast või õigemini mu arust küll rohkem lääne inimestel juhtmete kokku suitsetamise abivahendist. Ma küll täpselt ei mäleta, aga kas ei olnud mitte nii, et kui üks õpilane küsis Buddhalt tetralemma küsimused (noh, et kas kõik on, või kõik ei ole, või kas kõik on ja ei ole, või pole nii, et kõik on ja ei ole), siis oli Buddha selle peale vait ehk 1+-1+(1+-1)+-(1+-1)=0 (vabandan, kui valemis olevad loogikamärgid pole õiged, sisuliselt vist midagi sellist oli) ehk siis tetralemma tulemus on vaikus, tühjus, sõnastamatu 0, paradoksid taanduvad omavahel. Võibolla ma ei ole selliste tarkuste tunnetamiseni veel jõudnud, aga ma ei pea oma maailma vigaguse tundega päris seda silmas. Mulle tundub see formaalsus. Aga midagi on viga sisuliselt, mitte formaalselt ja see ei võrdu nulliga. See võrdub mingi mõistmisega asjade olemusest, et kõik on korraga ja see ei ole sama mis null, kuigi seal võib olla raske vahet teha. Siin on küsimus sellest, miks me justkui peame valima ühe, kuigi samaaegseid tõeseid valikuid on rohkem kui üks. Mis meid sunnib? Mis juhtub kui me ütleme, et tõesed on nii 2+2=4, 2+2=7 kui ka 2+2=kimäär või 2+2=kollane retsitloobulus. Ma saan aru, et praktiline loogika ütleb, et võtad kaks õuna... jne. Aga praktika ei ole ju ometi Tõe kriteerium! Tõde on tõde ja praktika on praktika. Nii nagu vaidluses ei selgu mitte tõde, vaid see, kes on parem vaidleja nii ka praktilises katses ei selgu mitte Tõde vaid praktiline tulemus. Katse tulemus sõltub alati eeldustest, mõtlemise mudelist. Kui mudel välistab paradoksi on sellega välistatud paradoksaalne tulemus, seega minu arvates ka tõde. Siin on olemuslik vastuolu. Samas sisuline vastuolu aga puudub väites, et me kõik elame vaid korra ja sünnime uuesti. Me peame valima tee, aga meie eest on valikud juba tehtud. Me oleme vabad vabadusest.

Teisipäev, 9. august 2011

Kirjutamisest

Pöördun jällegi tagasi Traditsiooni Tarkuse saate juurde, kus Tamming ütles mu arvates päris tabavalt, et on kahte tüüpi kirjutamist: kirjutatakse, kas selleks, et midagi öelda, või selleks, et midagi teada saada.
Millegi ütlemiseks kirjutamine on tavaline ja lihtsalt mõistetav. Aga see teine on huvitavam. Ma olen isegi täheldanud, et kirjutades defineeruvad mõttekonstruktsioonid, mida ei teadnudki endal olevat. Enamike mõtetega on ju nii, et mõtled, siis mõtled, et oh, päris huvitav mõte, aga järgmisel hetkel on ta juba läinud ja on ainult tunne, et oli vist mingi mõte, aga, noh, kes seda enam mäletab. Ja nii nad lähevad.
Aga nagu teada, ka sisaliku tee kivil jätab jälje ja iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kusagil alles. Kirjutamise käigus tulevad nood mõtted jälle, kui kauged sugulased, külla, kusagilt justkui tunneks, aga täpselt ka ei tea, kust pärit. Väidetavalt on 95% inimese mõtetest samad, mis on mõeldud eelmisel päeval. Eks seda on muidugi võimatu mõõta, mis mõttes on mõtte mõte sama, aga noh, mingi tunnetuslik iva siin on.
Samuti on igavene teema see, et kui palju me suudame olla "originaalsed" ehk kas mõni mõte võib olla päris oma, enneolematu, või oleme me ainult "kaldaäärsed keerised keele jõe voolusängis", st kõik keeles võimalikud mõtted on ammu ära mõeldud ja me lihtsalt retsiteerime neid. "Ainus oma mõte peas, on räpane ja ropp" - oma mõte saabki olla siis keelereeglitele mittealluv, ehk siis ka mittekommukeeritav, seega hullus, sonimine, möla, lend üle käopesa, teadvustamatu mässu kerkimine teadvuse pinnale. Kas mõte on mõte ka siis, kui ta pole kommunikeeritav? Kuidas me siis saame teada, et mõte on mõte? "Mõte on tähenduslik lause" nagu lahendab probleemi Wittgenstein ja nagu teada "asjadest, millest ei saa rääkida, tuleb vaikida". Aga inimestele ikka meeldib rääkida või kirjutada, mitte vaikida. Ja on ülendav mõelda, et kusagil on mingi mõtteke, mis on täitsa oma, sõnastamatu ja öeldamatu, aga ta siiski on, mis siis, et seda ei saa keegi kontrollida. Alguses oli küll sõna, aga äkki on siiski mingi võimalus, et enne sõna oli mõte? Ja meil, kui näo järgi loodud olendeil on siis ka võimalik mõelda enne sõna, ehk keeleeelselt, defineerub too ajuimpulss, siis mõtteks või mitte. Igal juhul kirjutades on tunne, et mingitel hetkedel saad justkui sabast kinni mingil keeleeelsel tegelasel, üldjuhul viskleb ta küll peost lahti teadvustamatuse merre tagasi, aga noh, vähemalt kätte jääb tunne, et oli peaaegu pihus. Ja siis tahaks just sellest ju rääkida, mis siis, et Ludwig ei luba. Ma arvan, et sellepärast kirjutataksegi. Vähemalt nende poolt, kes teevad seda kirglikult, romantiliselt, söömata ja magamata, lugeja peale mõtlemata - kartes, et vaikides polegi midagi, isegi mitte tunnet, et ta oli sul ju ometi peos.

Pühapäev, 7. august 2011

Hurdakoertest

Üks väike mõte veel.
Täna kuulsin raadiost Raffateenreid ja nagu ikka räägiti suht igavalt Euroopa majanduskriisist jms hambutut udujuttu. Siis ütles Sulev Valner ühe kujundliku näite, mis kõlas umbes nii, et "See oleks ju midagi sellist, nagu vaesunud aadlimees, kel poleks raha süüa osta, keeldub müümast oma hurdakoeri ja sureb nälga". Näide pidi illustreerima mõttekäiku, et Kreeka ja Itaalia on oma võlakriisis lihtsalt sunnitud vastu võtma tasakaalus eelarve ja loobuma laenude arvel ülekulutamisest, ehk nö "hurdakoerad" kui tarbetu luksuse maha müüma, sest raha ju lihtsalt pole - no money, mister. Kõik muidugi stuudios naersid mõistvalt selle näite peale. Aga mulle hakkas see näide kõrva. Ma ei tea, kust see kujund pärit on, tundub nagu kuidagi tšehhovlik, kurblik, vaesunud aadli kirjeldus.
Ma mõtlesin, miks me, eestlased muigame selle kujundi peale?
Miks on meile koomiline, kui aadlik keeldub müümast hurdakoeri ja sureb nälga?
Meile tundub see absurd. Miks?
Kas pole siin tegemist tollesama vahega talurahva ja aadliku mõtlemise vahel. Meie talurahvana, ei mõista kõrgema, aristokraatliku seisuse mõisteid: au, häbi, alandus, ohverdus jms. See tundub naljakas, mingi abstraktse au nimel surra nälga. Peamine on ju edasikestmine, kui pekstakse kannatame ära, kui saadetakse Siberisse, käime ära, tuleme tagasi, kui vaja astuda komparteisse, astume, kui vaja välja astuda, astume, kui vaja riigieelarvet kokku tõmmata, müüme "hurdakoerad" maha ja tõmbame. Ei mingeid liigseid tundeid. Ei mingeid abstraktsioone. Rääkimata suremisest abstraktsiooni nimel. Loeme Rehepappi ja irvitame, aga mis parata, see on vist meie olemus. Siin keskkonnas kasvanuna, me ei suuda teisiti mõelda. Pole parsil mingit luulet, ega vommil suurt ideed.
See on muidugi spekulatsioon, aga ehk on see ka üks võlakriisi põhjuseid. Kõikidel Euroopa suurrahvastel on mingi periood, kui nad on olnud maailmavalitsejad, mingi aeg, mis toidab nende eneseteadvust eliitrahvast. Sellest valitsusperioodist on ka jäänud aristokraatia, mis enamike riigikorralduste puhul on küll varjatud nö valitavate esinduskogude kardinaga, kuid mille mõtteviis loob siiski läbi rahva eneseteadvuse kujundeid oma olemusest. Umbes nii, et "meie, kreeklased, muistsed merede valitsejad, Euroopa kultuuri alusepanijad, Iliase ja Odüsseia loojad, valgusekandjad pimeduses, küll ei hakka mingit..." ja siis järgneb tegevuse nimetus, mida pragmaatiline talupojamõistus justkui käsiks teha, et edasi kesta, et "hakkama saada". Aga uhke kreeklane ei tee, sest see käiks tema au pihta. Me ei saa aru, miks nad ei kärbi. Miks mõisnik oma kallist mõisa kaupmehele maha ei äri, miks kirsiaeda maha ei raiu ja kruntideks ei müü, miks endale kuuli pähe laseb, kui tullakse hobust võla katteks ära viima?
Jah, miks nad ei müü oma hurdakoeri?
Aga kui müüks, kas meil siis oleks enam sellist Euroopat, mida me justkui imetleme? Kas meie talupoegadena peame Euroopa aristokraatiat üleval pidama? Läbi Kreeka abipaketi me ju seda teemegi, aga see tundub millegipärast ebaõiglane "neil on ju niigi rohkem kui meil, miks meie peame neile veel maksma?" Alati on nii olnud. Vaene talupoeg on teinud rikkale mõisnikule tegu, mitte vastupidi. Mida on vastu saadud? Kultuuri, keelt, kombeid, abstraktset teadust. Või kasvõi neidsamu hurdakoeri, kes karja ei hoia ja keda kuuti maja valvama ei pane. Aga ilma nendeta oleks elu vaesem. Väga palju vaesem.

20 minutit mõtlust.

Nagu arvata oli on blogi jäänud, kus seda ja teist, ehk pikalt ilma sissekandeta. Ega pole ju mingit sundi seda pidada ja pole ka sellist kanget enesest väljakirjutamise soovi, mis pidavat kirjanikku tavalisest surelikust eraldama. Noh, et ei saa kohe teisiti, pea plahvatab, kui kirjutada ei saa.
Mul, jah, sellist probleemi ei ole.

Aga see, mis sundis nüüd uuesti klaviatuuri haarama oli üks järjekordne Traditsiooni Tarkuse raadiosaade, kus Alar Tamming ütles, et ta püüab iga päev 20-30 minutit kirjutada, lihtsalt selleks, et säiliks harjumus seoseliselt mõelda. Niisama mõeldes, inimene paratamatult ei keskendu mingile mõttekäigule ja selle loogilisele arendamisele vaid tekitab hulga seoseid, mille hulgas mõte läheb nö rändama ja jääb ainult mulje mingist mõttekäigust, tegelikult on tegemist mõtete kaootilise muutumisega. Umbes nagu oja voolab läbi pinnase sealt, kus tal on lihtsam, ehk siis suunamata mõttevool leiab samamoodi üles juba kord teadvustatud konstruktsioonid ja suubub juba mõeldud mõtetesse (mulje, et me mõtleme, jääb seetõttu, et me lihtsalt ei kujuta ette neid teid, mida mööda mõte oleks võinud liikuda, umbes nii nagu oja ei tea, miks ta kulgeb just nii nagu ta kulgeb, lihtsalt miski (gravitatsioon) sundis ja nii ta läks). Sisuliselt on see lahtiste silmadega une nägemine. Nagu Kaplinski kunagi kirjutas, et me näeme ju tegelikult und kogu aeg, aga lihtsalt päevaajal, kui meeled on avatud, suruvad need unenäod tahaplaanile. Eks ta vist kuidagi nii on. Kahtlemata on oma teadvusevoolu jälgimine ka tore ja vajalik. Aga ka suunatud mõttearendus, mille loomulik väljendus on kirjutamine on oluline. See on kultuur (ja just kultuur: cultivare mõttes), mida inimene ei tohiks kaotada.

;; Vahemärkusena tuli praegu kaootiline mõte, et võibolla sellepärast tundub sürrealistlik kirjandus (eriti poeesia) kuidagi mõttetu, et vaba, seosetu, mõttevool ei ole kirjutamisele, kui tegevusviisile, loomuomane, nt muusikas on improvisatsioon loomuomane ja ka teatris, ehk siis ajalises, hajuvas kunstis on seosetu mõttevoolu jälgimine huvitav, kirjanduses ja filmis, aga...ma ei tea, ei tule ühtki head näidet meede. Laabani ja Ehini luule siia näiteks mu arvates ei sobi, sest mulle tunduvad need pigem siiski läbitöötatud luulena, umbes nii nagu Dali, Miro või Magritte maalid. Rohkem selline "epater le bourgeois". Kah justkui sürr, aga klassikalise sürrealismi "altered state of consciousness" automaatkirjutamiste ja värviloopimistega pole nagu midagi pistmist. See selleks. ;;

Tänapäeval (tegelikult vist juba paarsada aastat, alates Rousseau "õilsast metslasest" jms valgustajatest ehk illuminaatidest (R. oli minu mäletamist mööda vist jakobiin)) on kuidagi moodne kujutada kultuuri nagu mingit vangikongi, kust on vaja välja pääseda. Jõuda tagasi kuhugi Paradiisi või Kuldaega, kus inimesed mõtlesid õigesti, olid kooskõlas, nautisid harmooniat kõiksuse ja iseendaga. Kuni tuli Kultuur. Nüüd oleks aeg sellest pahest vabaneda, mediteerida, lasta mõtetel vabalt voolata, olla ja unistada. Muidugi ma olen sellega mingil määral nõus. Aga ma väga loodaks, et tolle roiskunud Kultuuri vanniveega ei visataks välja ka last, ehk oskust seoseliselt mõelda.
Nagu klassikud ütlevad, et redeli saab ära visata alles siis, kui oleme üles roninud. Ehk tänasest maailmast ei ole tagasiteed Paradiisi, parimal juhul saab olla ainult edasi tee Taevasse.

Nonii, tänane 20 minutit on läbi. Eks ma pean ka meelde tuletama, kuidas see seoseline mõtlemine käiski.