Pöördun jällegi tagasi Traditsiooni Tarkuse saate juurde, kus Tamming ütles mu arvates päris tabavalt, et on kahte tüüpi kirjutamist: kirjutatakse, kas selleks, et midagi öelda, või selleks, et midagi teada saada.
Millegi ütlemiseks kirjutamine on tavaline ja lihtsalt mõistetav. Aga see teine on huvitavam. Ma olen isegi täheldanud, et kirjutades defineeruvad mõttekonstruktsioonid, mida ei teadnudki endal olevat. Enamike mõtetega on ju nii, et mõtled, siis mõtled, et oh, päris huvitav mõte, aga järgmisel hetkel on ta juba läinud ja on ainult tunne, et oli vist mingi mõte, aga, noh, kes seda enam mäletab. Ja nii nad lähevad.
Aga nagu teada, ka sisaliku tee kivil jätab jälje ja iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kusagil alles. Kirjutamise käigus tulevad nood mõtted jälle, kui kauged sugulased, külla, kusagilt justkui tunneks, aga täpselt ka ei tea, kust pärit. Väidetavalt on 95% inimese mõtetest samad, mis on mõeldud eelmisel päeval. Eks seda on muidugi võimatu mõõta, mis mõttes on mõtte mõte sama, aga noh, mingi tunnetuslik iva siin on.
Samuti on igavene teema see, et kui palju me suudame olla "originaalsed" ehk kas mõni mõte võib olla päris oma, enneolematu, või oleme me ainult "kaldaäärsed keerised keele jõe voolusängis", st kõik keeles võimalikud mõtted on ammu ära mõeldud ja me lihtsalt retsiteerime neid. "Ainus oma mõte peas, on räpane ja ropp" - oma mõte saabki olla siis keelereeglitele mittealluv, ehk siis ka mittekommukeeritav, seega hullus, sonimine, möla, lend üle käopesa, teadvustamatu mässu kerkimine teadvuse pinnale. Kas mõte on mõte ka siis, kui ta pole kommunikeeritav? Kuidas me siis saame teada, et mõte on mõte? "Mõte on tähenduslik lause" nagu lahendab probleemi Wittgenstein ja nagu teada "asjadest, millest ei saa rääkida, tuleb vaikida". Aga inimestele ikka meeldib rääkida või kirjutada, mitte vaikida. Ja on ülendav mõelda, et kusagil on mingi mõtteke, mis on täitsa oma, sõnastamatu ja öeldamatu, aga ta siiski on, mis siis, et seda ei saa keegi kontrollida. Alguses oli küll sõna, aga äkki on siiski mingi võimalus, et enne sõna oli mõte? Ja meil, kui näo järgi loodud olendeil on siis ka võimalik mõelda enne sõna, ehk keeleeelselt, defineerub too ajuimpulss, siis mõtteks või mitte. Igal juhul kirjutades on tunne, et mingitel hetkedel saad justkui sabast kinni mingil keeleeelsel tegelasel, üldjuhul viskleb ta küll peost lahti teadvustamatuse merre tagasi, aga noh, vähemalt kätte jääb tunne, et oli peaaegu pihus. Ja siis tahaks just sellest ju rääkida, mis siis, et Ludwig ei luba. Ma arvan, et sellepärast kirjutataksegi. Vähemalt nende poolt, kes teevad seda kirglikult, romantiliselt, söömata ja magamata, lugeja peale mõtlemata - kartes, et vaikides polegi midagi, isegi mitte tunnet, et ta oli sul ju ometi peos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar