On kirjutatud "Humanistiku kristluse manifest", autoriks Jaan Lahe ja ühiskond keeb, mäsleb ja tormitseb. Inimesed arutavad tänavanurkadel ja köökides, taksodes ja teatrites, kontori- ja õllelaudade taga ühiskonna aluseid raputava üleskutse võimalikke mõjusid. Teoloogid, poliitikud ja koduperenaised on tuliselt avaldamas omi vastandlikke seisukohti sootsiumi arengusuundade üle. Kuhu me tahame jõuda? Kuidas? Miks? Soojad lõunad jahtuvad laudadel, õlu liisub klaasides ja majad põlevad lõpuni, kuni inimesed diskuteerivad, vaidlevad, väitlevad ja avaldavad seisukohti.
Kas me näeme seda?
Vist mitte.
Kas see ei näita, et too manifest on tegelikult anakronistlik? Kellega vaieldakse, kes peab muutuma, leidma eneses toda humanismi? Ei tea. Inimesi ei huvita. Äkki peaks hoopis ignorantsuse ja minnalaskmise vastu manifesti kirjutama? Autorile tundub, et probleem on selles, et kedagi ei sallita, kellelegi tehakse vaimset ülekohut, peetakse vihakõnet ja arvatakse keegi endi hulgast välja. Võibolla olen ma ise ignorant, aga ma ütleks, et probleem on risti vastupidine. Inimesi ei huvita. Ja seda huvipuudust surutakse peale. Ära avalda arvamust, ära nimeta asju nii nagu sa oled seda teinud, ära nori tõsiste asjade kallal, mõtle nii nagu peab, siis on meil kõigil lihtsam. Ühiskond peab olema sujuv nagu lift, eskalaator või elektriauto. Ei mingit lärmi, kisa ja teravust. Ära ole pidur, teeme nii nagu peab, nagu kõik. Ärme põrka kokku, libiseme üksteisest mööda, naeratame ja kaome kaugusse. Mida vähem küsid, seda vähem peab vastama ja seda vähem on võimalus konfliktiks. Räägime teemadel, mis tegelikult kedagi ei huvita, võimalikult abstraktselt, võimalikult segaselt ja monotoonse häälega, mis võimaldab mitte kaasa mõelda.
Kas see ei ole probleem? Kas ei peaks avaldama konfliktide petitsiooni, mittesujuva ühiskonna manifesti?
Ükskõiksusest loobuva kristluse manifesti? Manifesti, mis ei oleks lahe vaid terav. Mille tagajärjel inimesed tunneks südames torget ja koguneks rahvahulkadena tänavatele.
