Tegin täna teoks juba mõnda aega olnud tahtmise ja ostsin suures jõulumelus Koržetsi ja Sibula plaadi http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=31634
Ei mäletagi mis plaadi ma viimati ostsin, see oli ikka päris ammu. Aga Koržetsi olemus sundis mind tungima lohekoopasse, murdma end läbi Viru keskuse jõulumelu raamatupoodi ja omandama plaadi. Ma ei teagi, kes mind veel suudaks selleks sundida?
Miks Koržets?
Väga lihtne. See mees on Geenius.
Minu arvates üks Eesti suuremaid kirjanikke, kes pole praktiliselt mitte midagi kirjutanud. Aga juba laulu "Aed" teksti eest võiks talle surematuse anda, kui see minu teha oleks. Enamik inimesi teab Koržetsit küll kalamehe ja looduskaitse maskotina, aga mulle tundub, et see on siiski väheoluline aspekt. Nii nagu Fred Jüssigi on ju loodusemees ja rändaja ja kõik need muud määratlused, mida me anname inimestele, kelle kohta nagu ei oskagi midagi öelda. Jüssi ise ütles selle kohta, et poeg Mart oli üles tunnistanud, et kui väiksena teised poisid tema käest küsisid, et millega tema isa tegeleb, siis ta ei osanud muud vastata, kui ütles, et "käib metsas". Mis töö see selline on? Aga töö ei ole ju inimese loomus. Lihtsalt tegevuse kirjeldus. Keegi käib tööl, keegi käib kalal, keegi metsas. Eks kirjanik ole sama mõttetu määratlus, kui kalamees. Aga see on see inimkeele traagika, me ei suuda mõelda ilma nimetamata ja juba nimetades me ei suuda enam mõelda väljaspool nimetatut. Kogu selle udujutu mõte on see, et minu arvates ei ole ta mingi loodusemees ega kalur, need on lihtsalt ilmnemised. Samamoodi ilmneb tema luule. Seda on nii vähe, see on nii tavaliste sõnadega, lihtsate riimidega, isegi kuidagi nagu primitiivne. Need ei ole ju sõnad, mida me loeme, me loeme inimest. Tema vaimu ja hinge. Ja see on see, mis lummab. Paar lihtsat sõna, mõned muigega öeldud fraasid ja sa mõistad, et ta on päriselt Poeet. Ta ei pea selleks raamatuid kirjutama, isegi ei pea luuletama. On inimesi, kellele on antud olla. Ja sellest piisab.
Eks siin on ka muidugi see, et iga suhe on kahepoolne. Minu olemus igaljuhul resoneerub Koržetsi omaga. Ma olen seda tundnud juba väga ammu, kui ilmusid veel Pikker ja EKP Keskkomitee kirjastuse poolt välja antud väheldane jutukogumik "On nigu on". Ma lugesin selle omal ajal ribadeks ja see kulus mulle pähe. Ja siis ma tundsin sedasama, et see inimene, kes neid lugusid kirjutab, peab olema hea ja ma tunnen teda, kuigi ma pole teda kunagi kohanud. See tunne on jäänud. Inimesed võivad ju muutuda, kuid see liivilik "helin", mingi lainetus me sees, ei muutu. Kui tunned päriselt ära, et see on oma, siis jääb see omaks kuni lõpuni.
Plaat on muidugi hea, või noh, hea ei ole mingi adekvaatne hinnang. Sibula kitarrimäng ja laul on ka toredad, aga minu jaoks võiks see vabalt ka olemata olla. Ma arvan, et see plaat oleks sama hea, kui Koržets lihtsalt loeks oma luuletusi, omal lihtsal pretensioonitul kalamehe kombel. Ta on võtnud maailma kokku, nii, et midagi pole puudu ja pole ka üle. Kõik on koos ja on alati olnud. Sõnad ei lisa midagi, ega võta midagi ära. Poeet on kala ja kala on pooet. See ongi geniaalsus.
reede, 23. detsember 2011
teisipäev, 20. detsember 2011
AUK
Lugesin läbi sellise efektse pealkirjaga raamatu nagu "Auk" http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170904
Kui lisada juurde, et raamatu teemaks on Estonia uppumine, siis annab pealkiri juba piisava sissejuhatuse, millest jutt on. Nagu autor korduvalt rõhutab ei ole võimalik, et selline laev nagu Estonia saab uppuda 35 minutiga. Ja ausalt öelda, raamatut lugenuna, mulle pigem tundub, et tal on õigus.
Pean tunnistama, et lugema hakates oli väike eelarvamus, et mind kallatakse üle vandenõuteooriate ja Saksa laevatootja promojutuga (nt Juta Rabe on mulle ausalt öelda jätnud küll mulje, kui laevaehitaja palgal olev pr-töötaja). Ei midagi sellist. Peab ütlema, et raamat on kirjutatud sujuvalt, kaine peaga ja kõvasti eeltööd tehes. Kuigi autor ise ei anna kuigi palju vastuseid, siiski ta püstitab piisavalt põhjendatud küsimusi, mis tegelikult ootavad vastust. Päris hästi on antud ümbritseva olukorra kirjeldus. Vaatamata sellele, et autor on ameeriklane, on ta siinsesse keskkonda üllatavalt hästi sisse elanud ja tema taustakirjeldused on täiesti adekvaatsed. Ausalt öelda, mul oli isegi väike kahtlus, kas Drew Wilson ei ole äkki mingi kohaliku tegelase kirjanduslik pseudonüüm. Seda enam, et seda nime guugeldades ei tulnud praktiliselt mitte mingit informatsiooni. Siiski olid mõned kaudsed kirjeldused, millest võib järeldada, et see isik siiski eksisteerib, on olnud Washington Posti reporter ning juba 1990ndate algusest kirjutanud siinse elu kohta midagi. Pikaaegne elamine siin seletab ka tausta head tundmist.
Aga asja juurde.
Niisiis põhiküsimus on miks Estonia nii kiiresti uppus? Ja ega sellele head vastust ei ole. See palju toodud võrdlus Wilhelm Gustloffiga http://en.wikipedia.org/wiki/MV_Wilhelm_Gustloff mis lasti 1945 kolme vene torpeedoga ribadeks ja mis oli tonnaažilt ja kujult võrreldav Estoniaga pidas veepinnal vastu kauem kui Estonia (vist umbes 50 minutit). JAICi ametliku uurimuse järgi oli ainus vee sissepääsu koht laadimisava ja eks me kõik ole ju sõitnud parvlaevadega ja kujutame ette, mida tähendab vee sattumine autotekile. Autotekilt ei tohiks olla ju ühtki ava vee pääsemiseks otse kajutitesse. See tähendab, et vesi peab hakkama otsima avasid. Lõpuks kindlasti vesi sealt ka alla jõuab, aga kas 35 minutit ei ole ikka tõesti vähe? Estonia oli ikka tohutu suur, täis vaheseinu, autoteki alused ruumid oleks pidanud kreenis laeva ikka tunde kui mitte päevi vee pea hoidma. Ja midagi pole parata, ainus loogiline vastu on auk. Kuidagi pidi vesi pääsema väga kiiresti autoteki alustele korrustele. Lisaks need tuntud tunnistused, mis väidavad, et vesi tuli altpoolt ja inimesed põgenesid ülespoole juba enne, kui anti häire vee sattumisel autotekile. Autor ei eita JAICi põhiväidet visiiri lukkude purunemisest, vaid ütleb lihtsalt, et see ei ole piisav. Visiiri lukkude purunemine võis olla tagajärg, mitte põhjus. Sest väidetavalt on visiiri lukkude kõrval keres augud, mida ei eita ka JAIC, vaid ütleb, et need on tekkinud visiiri rebenemisel. Aga äkki on hoopis vastupidi, nood augud tekitasid visiiri ebastabiilsuse ja ebaharilikus dünaamiliste koormuste olukorras ei pidanud visiir vastu. No igal juhul autori väitel ei seleta JAIC aruanne üldist olukorda vaid kordab visiiri mantrat, millega püütakse kogu asja selgitada. Seda enam, et JAIC raport on niimoodi kirjutatud, et keegi polegi lõpuks milleski süüdi. Atlandi lukk justkui puruneb, visiir kaob küljest, tõmbab rambi lahti ja...keegi nagu süüdi polegi. Kui see tõesti nii oli, siis on see ju ilmne laeva konstrueerimise viga. Seda enam, et torm polnud midagi erilist, kiirus polnud suur (selle kohta toob autor päris kenasti võrdlusi). Aga millegipärast kaovad otsad vette. Kangesti jääb mulje, et JAIC kogu tegevuse mõte on otsad vaikselt ära peita, noh umbes nii, et lambad söödud, hundid terved.
Peamine teema millega raamatus tegeletakse on pidev salatsemine. Muidu võibolla ei tundugi see kõik nii kahtlane, aga kui see kõik on pandud ühtede kaante vahele, siis koos tundub see ikka päris müstiline. Siin peab olema midagi rohkem, kui lihtne laevahukk. Autor ei ütle mis see on, kuid konstrueerib mitmeid taustu, mis põhjendaksid sellist salastatust ja käitumist. Näiteks see betooniga katmise lugu. Autori väitel on betooni valamine sellisel mudasel pinnal koos oma eeltöödega vähemalt sama kallis kui oleks olnud laeva ülestõstmine. Aga kordi kallim, kui oleks olnud ka pakutud lahendus, laeva tõstmine pontoonidega põhjast lahti ja oleks transporditud ~30km Utö saare poole madalasse vette, kus oleks väga lihtne olnud vrakki uurida, hukkunud välja tuua jms. Aga ikkagi hakati betooniga jändama ja seda kummaliselt kiiresti ning hoolimata omaste organisatsioonide vastuseisust. Autor jällegi ei väida midagi, aga toob paralleele kõikvõimalike radioaktiivsete saastajate betooniga katmisega, mille tehnoloogia on umbes sarnane. Ning meenutab ka seda, et täpselt samal ajal demonteeriti Paldiski reaktori tuumavardaid, mille minematoimetamise kohta raudteed mööda puudub igasugune dokumentatsioon, kogu töö ja transport toimus vene sõjaväe valve all ning Eesti ametnikke hoiti sellest kaugel. Spekulatsioone Estonia relvaveo teemadel hakkas ju kohe peale uppumist levima ning kümmekond aastat hiljem osutusid need ka tõeks. Tõsi küll praegu väidetakse, et viimasel reisil militaarkaupa ei olnud, aga kaubaautojuhtide väitel siiski olevat olnud laadimises paus, mille ajal nö "laigulised" olla midagi askeldanud. Pole midagi parata, salatsemine viib selliste teooriateni. Üks hämmastav fakt on, et umbes pool tundi enne Estonia uppumist olevat välja lülitunud Läänemere sidesüsteemid, mille osaks on ka merekanalid hädakutsungi edastamiseks. Lähedal asuvad laevad küll said läbi raadioside kutsungid kätte, kuid maismaaga ühendust ei olnud. Väidetavalt olevat Soome rannikult või Venemaa Suursaarelt antud signaal, mis olevat blokeerinud kogu sideühenduse.
Üks päris huvitav teema, mida autor arendab on allveelaevadega seonduv. Väidetavalt olevat samas piirkonnas avastatud 1993 iraanlastest meeskonnaga allveelaev, kes oli tegelenud venelastelt ostetud laeva toimetamisega läbi Läänemere oletatava ostjani. Kui algul tundub see allveelaeva rammimise teooria paraja udutamisena, siis autor suudab selle üllatavalt usutavaks kirjutada. Reisilaeva mürafoonis allveelaeva transportimine pidavat olema üldlevinud praktika, et vältida heliradaritesse kinni jäämist. Mäletan minagi lapsena seda pidevat temaatikat, kuidas Rootsi süüdistas NL allveelaevu oma territoriaalvetesse tungimises ja siin meile räägiti, et tegemist on kalaparvedega. Arvestades seda, kuidas mõne aasta jooksul müüdi maha suur hulk Balti laevastiku allveelaevadest ja kuidagi nad pidid ju Taani väinadesse jõudma, siis polekski siin midagi väga võimatut, kui Estonia loosse oleks segatud hoopistükkis allveelaev.
No ok, need teooriad teooriateks, aga ega need enne ei lõpe, kui ükskord saab selgeks, miks on kogu see uurimine ümbritsetud saladuselooriga, miks inimesed käituvad kummaliselt, miks on Estoniaga seotud salastatud dokumendid nii NSA-s kui Rootsi kaitsepolitseis, miks lõigati välja jupid tuukrite tehtud vraki filmilt ja monteeriti kokku mittemidagiütlev filmike, miks keelati rangelt igasugu sukeldumised ja kehtestati pretsedenditu nn hauarahu jnejnejnejne terve raamat on selliseid küsimusi täis.
Last but not least: ma olen koguaeg pidanud kapten Pihti kadumist puhtaks vandenõuteooriaks, mis tugineb ainult mingile suht segasele filmijupile http://www.youtube.com/watch?v=yyfsUX_3AMY Aga nagu selgub oli lisaks sellele, et ta nimi oli kirjas pääsenute nimekirjas, ta ka veel koos mitmete tunnistajatega jaganud kail pääsenutele tekke ja rääkinud nendega. Siin lähevad asjad juba päris müstiliseks...
Kui lisada juurde, et raamatu teemaks on Estonia uppumine, siis annab pealkiri juba piisava sissejuhatuse, millest jutt on. Nagu autor korduvalt rõhutab ei ole võimalik, et selline laev nagu Estonia saab uppuda 35 minutiga. Ja ausalt öelda, raamatut lugenuna, mulle pigem tundub, et tal on õigus.
Pean tunnistama, et lugema hakates oli väike eelarvamus, et mind kallatakse üle vandenõuteooriate ja Saksa laevatootja promojutuga (nt Juta Rabe on mulle ausalt öelda jätnud küll mulje, kui laevaehitaja palgal olev pr-töötaja). Ei midagi sellist. Peab ütlema, et raamat on kirjutatud sujuvalt, kaine peaga ja kõvasti eeltööd tehes. Kuigi autor ise ei anna kuigi palju vastuseid, siiski ta püstitab piisavalt põhjendatud küsimusi, mis tegelikult ootavad vastust. Päris hästi on antud ümbritseva olukorra kirjeldus. Vaatamata sellele, et autor on ameeriklane, on ta siinsesse keskkonda üllatavalt hästi sisse elanud ja tema taustakirjeldused on täiesti adekvaatsed. Ausalt öelda, mul oli isegi väike kahtlus, kas Drew Wilson ei ole äkki mingi kohaliku tegelase kirjanduslik pseudonüüm. Seda enam, et seda nime guugeldades ei tulnud praktiliselt mitte mingit informatsiooni. Siiski olid mõned kaudsed kirjeldused, millest võib järeldada, et see isik siiski eksisteerib, on olnud Washington Posti reporter ning juba 1990ndate algusest kirjutanud siinse elu kohta midagi. Pikaaegne elamine siin seletab ka tausta head tundmist.
Aga asja juurde.
Niisiis põhiküsimus on miks Estonia nii kiiresti uppus? Ja ega sellele head vastust ei ole. See palju toodud võrdlus Wilhelm Gustloffiga http://en.wikipedia.org/wiki/MV_Wilhelm_Gustloff mis lasti 1945 kolme vene torpeedoga ribadeks ja mis oli tonnaažilt ja kujult võrreldav Estoniaga pidas veepinnal vastu kauem kui Estonia (vist umbes 50 minutit). JAICi ametliku uurimuse järgi oli ainus vee sissepääsu koht laadimisava ja eks me kõik ole ju sõitnud parvlaevadega ja kujutame ette, mida tähendab vee sattumine autotekile. Autotekilt ei tohiks olla ju ühtki ava vee pääsemiseks otse kajutitesse. See tähendab, et vesi peab hakkama otsima avasid. Lõpuks kindlasti vesi sealt ka alla jõuab, aga kas 35 minutit ei ole ikka tõesti vähe? Estonia oli ikka tohutu suur, täis vaheseinu, autoteki alused ruumid oleks pidanud kreenis laeva ikka tunde kui mitte päevi vee pea hoidma. Ja midagi pole parata, ainus loogiline vastu on auk. Kuidagi pidi vesi pääsema väga kiiresti autoteki alustele korrustele. Lisaks need tuntud tunnistused, mis väidavad, et vesi tuli altpoolt ja inimesed põgenesid ülespoole juba enne, kui anti häire vee sattumisel autotekile. Autor ei eita JAICi põhiväidet visiiri lukkude purunemisest, vaid ütleb lihtsalt, et see ei ole piisav. Visiiri lukkude purunemine võis olla tagajärg, mitte põhjus. Sest väidetavalt on visiiri lukkude kõrval keres augud, mida ei eita ka JAIC, vaid ütleb, et need on tekkinud visiiri rebenemisel. Aga äkki on hoopis vastupidi, nood augud tekitasid visiiri ebastabiilsuse ja ebaharilikus dünaamiliste koormuste olukorras ei pidanud visiir vastu. No igal juhul autori väitel ei seleta JAIC aruanne üldist olukorda vaid kordab visiiri mantrat, millega püütakse kogu asja selgitada. Seda enam, et JAIC raport on niimoodi kirjutatud, et keegi polegi lõpuks milleski süüdi. Atlandi lukk justkui puruneb, visiir kaob küljest, tõmbab rambi lahti ja...keegi nagu süüdi polegi. Kui see tõesti nii oli, siis on see ju ilmne laeva konstrueerimise viga. Seda enam, et torm polnud midagi erilist, kiirus polnud suur (selle kohta toob autor päris kenasti võrdlusi). Aga millegipärast kaovad otsad vette. Kangesti jääb mulje, et JAIC kogu tegevuse mõte on otsad vaikselt ära peita, noh umbes nii, et lambad söödud, hundid terved.
Peamine teema millega raamatus tegeletakse on pidev salatsemine. Muidu võibolla ei tundugi see kõik nii kahtlane, aga kui see kõik on pandud ühtede kaante vahele, siis koos tundub see ikka päris müstiline. Siin peab olema midagi rohkem, kui lihtne laevahukk. Autor ei ütle mis see on, kuid konstrueerib mitmeid taustu, mis põhjendaksid sellist salastatust ja käitumist. Näiteks see betooniga katmise lugu. Autori väitel on betooni valamine sellisel mudasel pinnal koos oma eeltöödega vähemalt sama kallis kui oleks olnud laeva ülestõstmine. Aga kordi kallim, kui oleks olnud ka pakutud lahendus, laeva tõstmine pontoonidega põhjast lahti ja oleks transporditud ~30km Utö saare poole madalasse vette, kus oleks väga lihtne olnud vrakki uurida, hukkunud välja tuua jms. Aga ikkagi hakati betooniga jändama ja seda kummaliselt kiiresti ning hoolimata omaste organisatsioonide vastuseisust. Autor jällegi ei väida midagi, aga toob paralleele kõikvõimalike radioaktiivsete saastajate betooniga katmisega, mille tehnoloogia on umbes sarnane. Ning meenutab ka seda, et täpselt samal ajal demonteeriti Paldiski reaktori tuumavardaid, mille minematoimetamise kohta raudteed mööda puudub igasugune dokumentatsioon, kogu töö ja transport toimus vene sõjaväe valve all ning Eesti ametnikke hoiti sellest kaugel. Spekulatsioone Estonia relvaveo teemadel hakkas ju kohe peale uppumist levima ning kümmekond aastat hiljem osutusid need ka tõeks. Tõsi küll praegu väidetakse, et viimasel reisil militaarkaupa ei olnud, aga kaubaautojuhtide väitel siiski olevat olnud laadimises paus, mille ajal nö "laigulised" olla midagi askeldanud. Pole midagi parata, salatsemine viib selliste teooriateni. Üks hämmastav fakt on, et umbes pool tundi enne Estonia uppumist olevat välja lülitunud Läänemere sidesüsteemid, mille osaks on ka merekanalid hädakutsungi edastamiseks. Lähedal asuvad laevad küll said läbi raadioside kutsungid kätte, kuid maismaaga ühendust ei olnud. Väidetavalt olevat Soome rannikult või Venemaa Suursaarelt antud signaal, mis olevat blokeerinud kogu sideühenduse.
Üks päris huvitav teema, mida autor arendab on allveelaevadega seonduv. Väidetavalt olevat samas piirkonnas avastatud 1993 iraanlastest meeskonnaga allveelaev, kes oli tegelenud venelastelt ostetud laeva toimetamisega läbi Läänemere oletatava ostjani. Kui algul tundub see allveelaeva rammimise teooria paraja udutamisena, siis autor suudab selle üllatavalt usutavaks kirjutada. Reisilaeva mürafoonis allveelaeva transportimine pidavat olema üldlevinud praktika, et vältida heliradaritesse kinni jäämist. Mäletan minagi lapsena seda pidevat temaatikat, kuidas Rootsi süüdistas NL allveelaevu oma territoriaalvetesse tungimises ja siin meile räägiti, et tegemist on kalaparvedega. Arvestades seda, kuidas mõne aasta jooksul müüdi maha suur hulk Balti laevastiku allveelaevadest ja kuidagi nad pidid ju Taani väinadesse jõudma, siis polekski siin midagi väga võimatut, kui Estonia loosse oleks segatud hoopistükkis allveelaev.
No ok, need teooriad teooriateks, aga ega need enne ei lõpe, kui ükskord saab selgeks, miks on kogu see uurimine ümbritsetud saladuselooriga, miks inimesed käituvad kummaliselt, miks on Estoniaga seotud salastatud dokumendid nii NSA-s kui Rootsi kaitsepolitseis, miks lõigati välja jupid tuukrite tehtud vraki filmilt ja monteeriti kokku mittemidagiütlev filmike, miks keelati rangelt igasugu sukeldumised ja kehtestati pretsedenditu nn hauarahu jnejnejnejne terve raamat on selliseid küsimusi täis.
Last but not least: ma olen koguaeg pidanud kapten Pihti kadumist puhtaks vandenõuteooriaks, mis tugineb ainult mingile suht segasele filmijupile http://www.youtube.com/watch?v=yyfsUX_3AMY Aga nagu selgub oli lisaks sellele, et ta nimi oli kirjas pääsenute nimekirjas, ta ka veel koos mitmete tunnistajatega jaganud kail pääsenutele tekke ja rääkinud nendega. Siin lähevad asjad juba päris müstiliseks...
reede, 2. detsember 2011
Muistsed väljamaalased
Olen siin vaadanud järjepidevalt läbi History Channeli sarja Ancient Aliens, juutuubis on osad kenasti üleval. Käib juba kolmat hooaega, tundub, et on vist populaarne nähtus. Ei saaks küll öelda, et ma vana Dänikeni jt teooriate tohutu fänn oleks, aga ikkagi on huvitav mõelda, et mis siis, kui ... See on umbes nagu nende alternatiivajalugudega, et kui Napoleon oleks nt võitnud Waterloo, Trotski 1905 maha lastud või Stolõpini atendaat ebaõnnestunud. Ikka on tore mõtiskleda, mis oleks juhtunud. Muistsete välismaiste külaliste teoreetikud väidavad siis lühidalt seda, et ajaloos on olnud arenguhüppeid ja muid nähtusi, mida ei saa seletada maiste arengutega, ehk siis tuleb appi võtta ime ehk maavälise mõistuse külaskäik. Asi hakkab peale juba klassikalisest argumendist prodarvinistliku loodusliku valiku vastu ehk aega lihtsalt pole, st selleks, et läbi proovida kogu mutatsioonide skaala ning valida sellest välja kohastumused, mis viiks tänaste elusorganismide eksistentsini, oleks vaja sadu või tuhandeid universumi aegu, ühest 14 miljardi-aastasest tsüklist, rääkimata 4,5miljardist Maa aastast selleks ei piisa. Edasi siis argumendid inimese evolutsiooni kohta, mis liigub samamoodi arusaamatute tsüklitena, mitokondriaalsest Evast paarsada tuhat aastat tagasi, inimrassi pea täieliku väljasuremiseni mingi 70 tuhat aastat tagasi, siis tükk aega vaikust ja äkki ilmub kusagilt keele ja kultuuriga inimene, kes küpsetab lõkkel liha, joonistab kaljudele täiesti arusaadava joonega kujundeid ja kannab riideid. Läheb veel kümmekond tuhat aastat ja juba ehitab linnu, kirjutab pikki kirju ja voolib kullast esemeid. Veel mingid tühised 5 tuhat aastat ja juba sõidab Kuu peale ja loob tehisintelligentsi. Millest sellised absurdsed hüpped ilma mingi loogilise järjepideva arenguta? Ei mingit vaikselt kulgevat looduslikku valikut. No ja siis ongi muistsete tulnukate teoreetikutel võtta deus ex machina seletus: inimesed on eksperiment mingi kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni kätes või kombitsates, kes aeg-ajalt meid külastab põhjustades tahtlikult või tahtmatult meis arenguhüppeid. Eks ta ole selline omamoodi imeusk, et kui midagi loogiliselt ei seletu, siis on ju kõige lihtsam võtta nö "seletus" väljast, mis tegelikult ei seleta ju midagi, lihtsalt lükkab küsimuse kaugemale, edasi.
Peamine põhjus, miks see teema huvi pakub on mu arvates hulk kummalisi nähtusi, mida on tõesti raske seletada ja mille üle on mõnus mõelda. Nagu näiteks need klassikalised näited, mida ikka alati sel teemal tuuakse: Nazca geoglüüfid, Pumapunku ideaalselt siledad kivid, Baalbeki hiidmonoliidid, Carnaci kivid, Teotihuacani ja Giza püramiidid, mis asudes pea teineteisel pool maakera, on samasuguse asetusega ja enam-vähem samal laiuskraadil, Cusco "vedelatest kividest" müürid jnejne. Millele nüüd siis lisandusid minu jaoks Göbekli Tepe hiiglaslikud kivid Türgis, mida on tõstetud ja tahutud kujunditega üle 10 000 aasta tagasi ja Lalibela monoliitsed kirikud (mis vist pole küll väga müstilist päritolu, aga avaldab ikka muljet, kui praktiliselt ilma tööriistadeta õõnestatakse maapinda, monoliitsesse kaljusse mitmekümne meetri kõrgused kirikud). Lisaks veel hulk muid kummalisi ehitisi.
Nt Nazca puhul pole üldse nii kummalised need kuulsad joonistused, kui see, et lihtsalt on tuimalt ühel mäeahelikul, teiste mägede vahel tipud maha lõigatud. Milline metsik töö see võis olla, alal, kus inimesi oli väga vähe, taimi praktiliselt ei kasva, toitu ei ole, koguda kokku tuhanded inimesed ja lõigata lihtsalt ühel mäel tipp poole pealt maha? Milleks? See ei ole seletatav mingi müstilise religioosse rituaaliga, millega tavaliselt selliseid megaehitisi seletatakse. Kui püramiidi ehitamiseks aetakse kokku tuhandeid inimesi, siis on see veel kuidagi mõistetav, aga lihtsalt selleks, et üks mägi poole lühemaks teha...ja veel nii, et selle pind on peaaegu klaassile...nomaitea, hakka või tõesti uskuma Dänikeni, kes ütleb, et see on maandumisrada. Kuigi mis maandumisrada vajavad tulnukad, kes suudavad tuhandeid valgusaastaid rännata ja omavad tehnoloogiaid mägede pooleks lõikamiseks ja mittemillestki DNA struktuuri loomiseks? Kas Kuul olid Apollo jaoks maandumisrajad? See ongi minu arvates Ancient Aliens-teoreetikute kõige nõrgem külg, et noid tohutu tehnoloogilise üleolekuga võõrtsivilisatsioonide esindajaid käsitletakse, kui mingeid skafandrites ja lennukitega lendavaid, tänapäeva tehnoloogia projektsioone. Kui leitakse mingi mõni tuhat aastat vana kullast lennukimudel, siis mu arvates on suht kummaline järeldada, et tulnukad lendasidki selliste lennukitega. Kas tulnukad on siis hüpertasemega kõrgtsivilisatsioon või kamp poolearulisi uunikumi-huvilisi, kes saabuvad teisest galaktikast siia selleks, et lennata lennukitega, kanda skafandreid ja õhata aatompomme? Nood teoreetikud pole järjekindlad ja see on ilmne nõrkus, mis tekitab nii tugevaid ebaloogilisusi, et see hakkab häirima. Aga muidu on ju mõnus kuulata ja vaadata, ja mõelda, et kui poolgi sest oleks tõsi, kuidas siis oleks olemas olla.
Peamine põhjus, miks see teema huvi pakub on mu arvates hulk kummalisi nähtusi, mida on tõesti raske seletada ja mille üle on mõnus mõelda. Nagu näiteks need klassikalised näited, mida ikka alati sel teemal tuuakse: Nazca geoglüüfid, Pumapunku ideaalselt siledad kivid, Baalbeki hiidmonoliidid, Carnaci kivid, Teotihuacani ja Giza püramiidid, mis asudes pea teineteisel pool maakera, on samasuguse asetusega ja enam-vähem samal laiuskraadil, Cusco "vedelatest kividest" müürid jnejne. Millele nüüd siis lisandusid minu jaoks Göbekli Tepe hiiglaslikud kivid Türgis, mida on tõstetud ja tahutud kujunditega üle 10 000 aasta tagasi ja Lalibela monoliitsed kirikud (mis vist pole küll väga müstilist päritolu, aga avaldab ikka muljet, kui praktiliselt ilma tööriistadeta õõnestatakse maapinda, monoliitsesse kaljusse mitmekümne meetri kõrgused kirikud). Lisaks veel hulk muid kummalisi ehitisi.
Nt Nazca puhul pole üldse nii kummalised need kuulsad joonistused, kui see, et lihtsalt on tuimalt ühel mäeahelikul, teiste mägede vahel tipud maha lõigatud. Milline metsik töö see võis olla, alal, kus inimesi oli väga vähe, taimi praktiliselt ei kasva, toitu ei ole, koguda kokku tuhanded inimesed ja lõigata lihtsalt ühel mäel tipp poole pealt maha? Milleks? See ei ole seletatav mingi müstilise religioosse rituaaliga, millega tavaliselt selliseid megaehitisi seletatakse. Kui püramiidi ehitamiseks aetakse kokku tuhandeid inimesi, siis on see veel kuidagi mõistetav, aga lihtsalt selleks, et üks mägi poole lühemaks teha...ja veel nii, et selle pind on peaaegu klaassile...nomaitea, hakka või tõesti uskuma Dänikeni, kes ütleb, et see on maandumisrada. Kuigi mis maandumisrada vajavad tulnukad, kes suudavad tuhandeid valgusaastaid rännata ja omavad tehnoloogiaid mägede pooleks lõikamiseks ja mittemillestki DNA struktuuri loomiseks? Kas Kuul olid Apollo jaoks maandumisrajad? See ongi minu arvates Ancient Aliens-teoreetikute kõige nõrgem külg, et noid tohutu tehnoloogilise üleolekuga võõrtsivilisatsioonide esindajaid käsitletakse, kui mingeid skafandrites ja lennukitega lendavaid, tänapäeva tehnoloogia projektsioone. Kui leitakse mingi mõni tuhat aastat vana kullast lennukimudel, siis mu arvates on suht kummaline järeldada, et tulnukad lendasidki selliste lennukitega. Kas tulnukad on siis hüpertasemega kõrgtsivilisatsioon või kamp poolearulisi uunikumi-huvilisi, kes saabuvad teisest galaktikast siia selleks, et lennata lennukitega, kanda skafandreid ja õhata aatompomme? Nood teoreetikud pole järjekindlad ja see on ilmne nõrkus, mis tekitab nii tugevaid ebaloogilisusi, et see hakkab häirima. Aga muidu on ju mõnus kuulata ja vaadata, ja mõelda, et kui poolgi sest oleks tõsi, kuidas siis oleks olemas olla.
Tellimine:
Postitused (Atom)