Pühapäev, 22. aprill 2012

Viina asemel

Juhtusin siin millalgi kuulma jällegi arutlust selle üle, kuidas alkohol on kõige halva põhjus. Tapab inimesi liikluses, tööl, kodus ja aias. Seega tuleb võidelda alkoholiga, keelata ja represseerida ning nii kui ta kusagil välja ilmub siis koheselt arreteerida ja maha lasta. See on ikka kummaline arusaam, et justkui alkohol on asi iseeneses. Nagu mingi lapselik personifitseerimine, joonistame asjadele silmad ja suu, anname nime ja siis ta ongi olemas. Siis saame kangelaslikult lohega võidelda või mis mu arust peamine - teistele näidata oma võitlust: näete, kui kangelaslikult ma võitlen teie heaolu eest, veeretan kivi mäkke kui Sisyphos ja teie peate mind imetlema ning kummardama. Puhas näitemäng. Tegelike probleemidega pole siin miskit pistmist.
Lepa Nõmme raadiost küsis mingis saates kord nii: "Hea küll, te võtate joodikult viina, aga mida te asemele pakute?" Ja see on tegelikult põhiküsimus. Soov põgeneda reaalsusest ju jääb. Pakkuda pühapäeva asemel argipäeva ei ole võrdväärne vahetus. Ebasobivana ühiskonda tunneb end inimene, mitte alkohol.
Väidetavalt olla päris ühene seos hilisema sõltuvusliku käitumise ja platsenta kortisooli sisalduse vahel, ehk siis ema stressitase määratleb inimese põhimaatriksi, kas maailm millesse me siseneme on oma põhiolemuselt hea või halb, kas me pigem peaksime siit põgenema või pigem püüdma siin kohalolla. See, milline tee valida põgenemiseks on juba tehnika küsimus, sõltub suuresti sotsiaalsest keskkonnast. On ju selge, et nt islamistlikus kogukonnas ei õnnestu kuidagi hakata alkohoolikuks. Aga kas see välistab põgenemise reaalsusest?
Inimesed koovad enda ümber reaalsuse kookonit, mida suurem on tunne konfliktist objektiivse reaalsuse ja sisemist rahuolu pakkuva reaalsuse vahel, seda suurema fanatismiga asutakse reaalsust muutma. Kes asub nn objektiivse reaalsuse kallale, kes toimetab nn subjektiivse reaalsuse muutmisel, sõltub inimese ja keskkonna vahekorrast. Ses mõttes ei ole vahet, kas tippsportlane higistab paarkümmend aastat spordisaalis, võidab olümpiakulla, aga ikka on vähe, ärimees ajab kokku miljardi ja ikka on vähe, poliitik saab presidendiks ja siis läheb teisele riigile kallale, sest oma riik on väike ja ikka on võimu vähe või võtab alkohoolik ühe pudeli teise järel, sest ikka on vähe. Heaks ja halvaks jaotus meie ühiskondlikus mõtlemises tuleneb peamiselt valgutusaja külmast ratsionaalsusest, "sinu vabadus rusikaga vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina", ehk siis inimesed on vabad nii kaua, kuni nad ei sega teisi. Segamine on muidugi jällegi ülimalt subjektiivne määratlus, sinna ei loeta nt see, kui teisel inimesel on valus. Kui karjub siis segab, aga kui on lihtsalt valus, siis ei sega. Sest kuidas sa määratled objektiivselt valu, millega mõõdad? Kas sellel, kes röögib kõvemini, on valusam?
Niisiis, sõltuvuse määramine heaks või halvaks sõltuvuseks, tuleneb selle nähtavalt mõõdetavast avaldumisest teistele inimestele. Võitlus alkoholiga, on tegelikult täpselt samasugune võitlus oma objektiivse reaalsuse illusiooni muutmise pärast nagu alkoholism ise. Et nad ei tuleks mind segama. Nii võttes suhteliselt küüniline ja isekas tegevus, millel inimeste aitamisega ei ole suurt midagi tegemist. Sest inimeste aitamine algab mõistmisest, küsimusest: miks on nii? Suured Võitlejad ei taha mitte aidata vaid võita, valitseda, allutada, kehtestada oma reaalsust. Ma kardan, et ma tahan sellisest reaalsusest põgeneda.

Pühapäev, 15. aprill 2012

Skaneerika ja Amedinaavia filmimikstuur

Suhteliselt väikese vahega jõudsid minuni kaks filmi, millel on mingi sarnasus, seetõttu võiks neist ka koos kirjutada. Üks neist siis euroopalik ameerika film ja teine ameerikalik euroopa film. Too euroopalik ameerika film on siis The Girl with the Dragon Tattoo Kuigi ma ei saaks öelda, et ma populaarse ilukirjanduse suur fänn oleksin (mul on isegi harry potter lugemata:) siiski, kui omal ajal see herr Stieg Larssoni suur tulemine oli, siis murdis see teadmine, et keegi selline rootslane on olemas, ka minuni. Tänaseks on autor küll minu teada lusika nurka visanud, siiski looming elab edasi ja vallutab aina edetabelite tippe. Kas ta mingil ajal ei olnud juba võrreldav Rowlingu ja Dan Browni läbimüükidega? No igal juhul tegemist on tänapäeva populaarkultuuri verstapostiga. Ja pole siis imestada, et Hollywood ajab oma räpased konkssõrmed Euroopa viljakast huumusest võrsunud kultuurtaimekese ümber ja tahab selle mullast välja tirida, tükkideks hekseldada, ära pakkida ja maha müüa. Ja seda ta teebki, oh seda õudust. Pean oma suureks häbiks tunnistama, et Rootsi Kuningriigi suurima kultuuriekspordiartikli raamatuid ma pole lugenud ja arvatavasti vist ka kunagi ei loe. Siiski filmist ma üht-teist lootsin. Võibolla ka seetõttu, et niite on tõmbamas David Fincher. Mees, kes on linastanud sellised filmid nagu Seven, Fight Club, The Game, Bejamin Buttoni jt (meelega ei maini Social Networki) ei saa ju päris jama lugu teha. Ja ega ka Daniel Craig päris külmaks ei jäta, oma näitlejakarismat on korduvalt tõestanud. Rootslaste nn originaalfilmi ma ei ole näinud, raamatut pole lugenud, seega olin filmi vaadates suhteliselt puhas leht. Ja ausalt öeldes, filmi äravaadanuna, olen pea sama puhas leht. Midagi nagu ei jäänud külge. Mu arust oli see suhteliselt tavaline kriminull, mis ei saaks öelda, et oleks 100% köitnud. Nii palju, kui saab filmi põhjal raamatu kohta öelda, siis mulle tundub see klassikalise Christie-liku kriminulli rööbastes sõitev jutt. On küll detailidega püütud asja moodsamaks ajada, aga sisuliselt on see ikka ühe pühapäeva-õhtuse krimiseriaali järjekordse osa süžee. BBC kütab neid kümnete kaupa üle ilma kõigisse telekanalitesse. Pigem oli omamoodi tore vaadata, kuidas ameeriklased püüavad vägisi euroopa filmi teha. Nagu õpikust: pikad hämarad kaadrid, lumesadu, sõnatud dialoogid, räpane seks, hea veel et kõikuvat lampi, vee tilkumist ja kriiksuvat reformvoodit ei olnud. Pean tunnistama, et eurooplastel tuleb euroopa filmi tegemine paremini välja. Ja tegelikult isegi ameerikaliku filmi tegemine. 
Olen sunnitud möönma teatud skeptilisust, kui asusin seejärel vaatama paljukannatanud Norra filmimeistrite üllitist nimega Hodejegerne (inglise keelde on see tõlgitud, kui Headhunters, mis 
tundub ka korrektne olevat, sest "Hode" on kangesti "head"-i moodi ja "jegerne" on vast samatüveline "jäägriga"). Ei tea ma Norra filmist, kui sellisest, midagi. Ja kes üldse teaks? Pole ka midagi imestada, kuna seal tehakse arvatavasti euroopa filme, mida ju keegi ei vaata. Ja mis polegi mõeldud vaatamiseks vaid sotsiaalprojektidena filmitegemisega seotud riiklike struktuuride säilitamiseks. Nagu Eestiski. Aga nüüd, võeti kätte ja tehti ameerika film ning kohe asjad muutusid. Väidetavalt olla see ületanud kõik Norra rekordid, naftapuurijad ja hülgekütid olla võtnud suusad alt ning käinuvat kinos ning olla kiitnud. Asja eest. Tegemist ei ole mingi filmikunstiga selle pühas mustavas sügavuses vaid korraliku värvilise thrilleriga, mis aga on oluliselt parem, kui tavaline hollivuudi stampidemudasse takerduv keskpärasus. Lugu jookseb nagu kulda, originaalne stsenaarium, mitteaimatavad pöörded, mitmed vihjed igasugustele filmidele (muuseas väidetavalt ka lohetätoka filmile), mänglemine igasuguste stiilide piirimail art.house'st splatterisse ja tagasi, psühholoogilised pöörded, pisidetailidega mängimine. Ühesõnaga virtuoosne töö. Endagi puhul oli huvitav jälgida, kuidas algne vastikustunne peategelase, kui tühise ülbitseva yuppie vastu, asendus sümpaatia ja kaasaelamisega ja siis oli jälle mingi pettumus, kui ta mingi lollusega hakkama sai. Ma tundsin kuidas lavastaja minuga mõnusalt mängib, juhib mingite detailidega tähelepanu ühes suunas ja siis toob kõrvalt hoopis teise lahenduse, ise kavalalt muiates: "aga mis sa siis mõtlesid?". Ja ma pidin tunnistama, et olin tavalistes mängureeglites liiga kinni. Mul on hea tunne, kui filmiga tekib dialoog nagu intelligentse inimesega vesteldes, me kumbki ei pea teist lolliks, me ei püüa teineteist õpetada vaid mängime koos, luues mängureegleid mängu käigus. Meil kummalgi pole igav ja mängu lõppedes jääb tunne meeldivalt veedetud ajast. Kuigi muidugi ei saa eurooplasest filmitegija üle euroopa kunstfilmide iseloomulikest stseenidest, siis mu arust teeb ta neid pigem teadlikult, ise omaette itsitades.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et eurooplastel tuleb ameerika filmide tegemine paremini välja, kui ameeriklastel euroopa filmide tegemine. Aga eks igast reeglist ole ka erandeid.