reede, 17. august 2012

Eestimaa Su Mehemeel...

... ehk E S M -  pole mitte surnud veel...

Ma üldiselt kommenteerimisega väga ei tegele, aga Martin Helme arvamuslugu PM-is, tekitas mõtteid ja pani mind esimest korda PMis kommenteerima (see on seal absurdselt keeruliseks tehtud, sellega tuli ikka tükk aega vaeva näha, et kommentaar välja ilmuks). Lugu ise asub siin "Täielik mõistusevarjutus".
Kommentaar ise on selline:
"Kaheldamatult on Martin Helmel üldjoontes õigus. Aga mida selle teadmisega peale hakata?
Otsustamise koht oli septembris, aastal 2003, referendumil. Oli kaks võimalust. Mina isiklikult hääletasin vastu, aga 370000 inimest hääletasid poolt ja kuna ülejäänud ei pidanud vajalikuks osaleda, siis see on enamus. Ja enamuse otsust tuleks aktsepteerida. Igal rahval on õigus enesemääramisele, nii vabaduse saavutamisel, kui ka selle loovutamisel. See on tehtud.
Kõik jutud sellest, et avalik arvamus oli manipuleeritud, küsimuse formuleering demagoogiline, informatsioon EL iseloomu ja arengute kohta puudulik on muidugi ajalooliselt korrektsed väited ja toredad arutlusteemad, aga siiski ei muuda teema põhiolemust - rahvas on loobunud riiklikust iseseisvusest. Edasine arutelu võiks alata selle fakti aktsepteerimisest, ükskõik kui ebameeldiv see ka on. Alea iacta est.
Kogu vajalik informatsioon EL olemuse kohta oli 2003.a. olemas. Möödunud kümme aastat on seda ainult kinnitanud, midagi sisuliselt uut pole lisandunud. ESMid ja muud päevapoliitilised akronüümid ei tohiks segada nägemast asjade olemust. Kujutlus, et ESMi kaudu antakse ära vabadus (on muidugi kurb, et raha on justkui vabaduse võrdkujuks, aga eks seegi ole märgiline) on petlik, pigem on vastupidi meil ei ole enam vabadust raha andmisest keelduda. Orjal ei ole omandit, on töövahendid, mis kuuluvad peremehele ning on antud orjale kasutamiseks. Riigipööre ei ole toimunud viimastel kuudel vaid juba kümme aastat tagasi, on kurb kui inimesed reageerivad alles siis, kui maja täiseleekides põleb, ehk oleks lihtsam olnud kustutada esimene tikk."
Mulle tundub, et seda kommentaari võiks veidi kommenteerida.
See teema on tegelikult minu ammune mõte olnud. Kõikvõimalikud rahvuslased tavaliselt püüavad ignoreerida ilmset ebameeldivat fakti, et rahvas on täiesti legitiimsel referendumil andnud heakskiidu EL-ga ühinemisele. Tavaliselt püütakse referendumi olulisust pisendada sellega, et hakatakse rääkima sellest, kuidas rahvale räägiti hoopis teisest liidust, kui see, mis nüüd on välja kujunenud või sellest, et EL rahadega korraldati massiivne ajupesukampaania vms. Eks needki aspektid on mingil määral olulised, aga need ei ole kuidagi sama kaaluga, võrrelduna kuiva faktiga, et 370000 inimest, ehk 2/3 hääletamas käinutest hääletas EL-ga liitumise poolt. See, et 1/3 ei käinud hääletamas, et muuda tulemust kuidagi vähem legitiimsemaks.
Minu arvates tuleb sellega leppida ja mitte püüda kramplikult rääkida Eesti Vabariigi riiklikust iseseisvusest kontekstis, kus seda ei ole.
Referendumi tulemusega mitteleppimine muudab need mitteleppijad sarnaseks tollesama EL ideoloogidega, kes kasutavad demokraatialoosungit, kui see on kasulik ja niipea, kui demokraatlikud protseduurid toovad ebameeldiva tulemuse, asuvad võltsima ja demagoogitsema, et saada sobiv tulemus. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, "Lissaboni leping" peaks veel kõigil meeles olema. See on minu arvates väga ohtlik tee.
Referendum iseenesest on üldse kõige demokraatlikum protseduur ja seni kuni ei ole tõendatud tulemuste olulist võltsimist, tuleks lugeda referendumi tulemust legitiimseks rahva otsuseks. Väga oluline on jääda enda vastu ausaks ja seni kuni me oleme demokraatia mängus (vrd Wittgensteini keelemäng, sellest väljumine nõuaks ühiskonna põhiolemuse muutust) sees, me peame kasutama ausa mängu reegleid. Vastasel korral me anname käest kõige olulisema relva ja me asume mängima EL ideoloogide mängureeglite järgi. Ei ole mõtet minna Mike Tysoniga poksima ja Gasparoviga malet mängima, kaotus on kindel. Kui aga proovida Tysoniga maletada ja Gasparoviga poksida, on meil mingigi lootus.
Kogu eelnevast jutust ei maksa teha järeldust, et ma kutsun üles resigneerunult ohkama ja viskama eemale veerevale trummile ka pulki järgi. Vastupidi. See, kui me aktsepteerime tänast olukorda, annab võimaluse reaalselt tegeleda iseseisvuse saavutamisega. Ehk eelnevalt olnud konstruktsiooni tagurpidi pöörates: kui rahval on õigus oma riiklikust iseseisvusest loobuda, siis on tal ka õigus see tagasi võidelda.
Ma küll ausalt öelda praegu ei näe seda jõudu, mis oleks huvitatud iseseisva riigi loomisest, aga vähemalt võimalus jääb alati. Kui rahval peaks tekkima soov uuesti luua sõltumatu ja rippumatu (tore eestiaegne sõna:) riik, siis saab alati korraldada uue referendumi.
Kogu selle asja peamine mõte on rahva vaimses tervises ja väärikuses. Vigu võib teha. See pole keelatud. Ja vigadest võib õppida. Me võiksime ühel hetkel öelda, et nojah, mis siis ikka, omal ajal tehtud otsus polnud vast kõige parem, aga me saame seda muuta. Ja muudame. Hoopis teine asi on aga see, kui me endile päevast-päeva valetame. Heiskame riigilippu, laulame hümni, laseme olümpialt medaleid tuua jms ja siis äkki avastame, et meilt võetakse raha ära, meile esitatakse mingeid absurdseid, samas justkui pealtnäha seaduslikke nõudeid kõikvõimalikel teemadel, meie riigijuhid, justkui ei esinda meie huve väljaspool vaid kellegi teise huve meie hulgas jms. See tekitab skisofreeniat ja stressi. Vales elamine on kurnav ja segadust tekitav. Selle asemel tuleks aktsepteerida tõsiasju ja kui need on ebameeldivad, siis neid muuta. Kui see on meie võimuses.

Samas on siiski ka oluline mõtiskleda selle üle, miks rahvas omal ajal sellise otsuse tegi, nagu ta tegi. Kogu jutt massiivsest reklaamist ja poliitilisest ajupesust oleks aktsepteeritav, kui referendumi tulemus oleks olnud 51 vs 49 vms. Aga 2/3 vs 1/3 on piisavalt suur vahe, mis ei jäta võimalust udutada manipulatsiooni teemadel. Rahvas otsustas. Minu arvates on siin olulisem mõelda hoopis selle üle, mis allhoovus rahva teadvuses sundis ebateadlikult eelistama ühinemist ühe liiduga, kaotades nii iseseisvuse. Ma arvan, et siin ei ole ratsionaalseid vastuseid. See ongi pigem nagu alateadvuslike müütide ilmnemise maailm, kus pigem tuleb lugeda märke, kui otsida mõistlikke põhjendusi. Miks kuningapoeg seistes ristteel valib tee kurakätt, mis viib surma, selle asemel, et valida teist teed, mis viib hukatusse vms. Rahvaste saatuslikud otsused ei sünni reklaamide ja ajupesu tasandil vaid tumeda alateadvuse sügavustes. Üksikisik võibolla ratsionaalne, mass mitte kunagi. Võibolla tundis rahvas, et ta ei ole iseolemiseks valmis, et ta ei suuda. Maailmas on tuhandeid rahvaid, kel pole omariiklust, ei ole olnud, ega saa ka kunagi olema. Aga elavad rõõmsalt. Eestlastel on olnud see võimalus proovida, aga mõlemal juhul on see viinud suhteliselt kummaliste käikudeni ja sisuliselt riiklusest loobumiseni (ükskõik kui palju me endile ka ei sisendaks Pätsi reetlikkust ja eestlaste kainet alalhoidlikkust mitte vastuhakkamisel, siis ei saa kuidagi vastu vaielda, et rahvas ei soovinud iseseisvuse eest võidelda). Võimalik, et see on mingi suurem tung, kellelegi toetuda, hirm üksinduse ees, rahvuslik kuulumistung, olla osake millestki suuremast. Nii nagu inimesedki on erinevad, miks siis mitte rahvad.