Laupäev, 30. aprill 2011

Siinpool teispoolsust

Eile vaatasin sellise filmi: http://www.imdb.com/title/tt1212419/
Nimeks Hereafter ja tegijaks vanameister Clint Eastwood ise. Tema vast tutvustamist ei vaja. Ootused olid päris kõrged, kuigi ega ma vanameistri hardcore fänn just ei ole. Ma arvan, et enamikku tema filmidest ma näinud ei ole. Kuigi on kaks filmi, mis mulle on tõsiselt meeldinud, Unforgiven ja Gran Torino. Mõlemad, nagu ma aru saan, on kriitikutes väga vastakaid tundeid esile kutsunud. Ma luban, et kunagi vaatan ära ka Iwo Jima, mis on seni nägemata, aga paljukiidetud. Eks ma muidugi olen näinud ka tema klassikalisi spagetikaid ja Dirty Harry seeriat, aga pean tunnistama, et mingit erilist vaimustust pole need tekitanud. Pigem tekitavad nagu sellist kultuurantropoloogilist mõtlust, et miks sel ajal, sellised filmid inimestele meeldisid. Nagu ma lugesin, et praegu teeb vanamees filmi Hooverist ja arvata võib, et sellest tuleb võimas hitt. Aga see selleks.
Niisisiis Hereafter. Film hakkab kerima eikusagilt kolme paralleelset lugu ja nagu algusest peale selge sõlmuvad need filmi lõpuks kokku. Ja on ka enam-vähem selge kuidas. Küsimus on pigem loo jutustamises. Ja arvata võib, et kehvem jutuveeretaja kui Eastwood poleks seda filmi suutnud vaadatavaks teha. Aga vanameister siiski ujub välja, kuigi vahepeal ajab juba haigutama küll. Teema on igihaljas ja huvitab ju kõiki - ehk mis saab pärast surma. Kuigi minu arust on vanahärra käsitlus nagu triviaalsevõitu, aga eks tegemist ongi ju hollivuudi meinstriimi ja "high-budget" filmiga, nii et väga suurt originaalsust oleks vast palju tahta. Filmi peaküsimuse võiks siis sõnastada: kuidas mõjutab surm meie elu? ehk siis teispoolsus siinpoolsust. Kogemus teispoolsusest muudab kõigi peategelaste elu ja viib nad lõpuks kokku. Nagu ma eespool ka ütlesin, ei ole filmi mõtte sõnastamisel suurt sisu, olulisem on see, kuidas lugu jutustatakse. Kuigi Matt Damon on tuntud kivinägu, siiski suudab ka tema päris talutava rolli teha (kuigi minu arust sobivad talle siiski Bourne'i triloogia ja Green Zone tüüpi asjad paremini). Filmi ajal ma küll mõtlesin kuivõrd hea osa oleks võinud psühhopaadist meediumina teha Robert Downey või Hugh Jackman või keegi selline. Või miks ka mitte vanameister ise. Gran Torinos oli ju Eastwood kenasti vormis, kuigi siis oleks muidugi tundestseenid vastassugupoolega tulnud teisiti lahendada.
Päris mõjuv stseen on tsunami jõuline löök ühele kuurortlinnale. See on ausalt öelda päris efektne, eriti veel nüüd peale seda, kui me kõik oleme näinud Jaapani amatöörkaadreid vee jõust maa puhastamisel kõigest ettejäävast (film on tehtud mingi pool aastat enne Jaapani sündmusi).
Kokkuvõttes, IMDB reiting on filmil suhteliselt kõrge ja kriitikutele ta arvatavasti meeldib, sest filmikeelelt meenutab ta pigem euroopa kunstfilmi, kui Hollywoodi toodangut, Kes pisukest igavust ei karda võib vaadata, samas mingit suurt elamust ma ei oskaks garanteerida.
Jutustus kummalisest maailmast, kus me elame, jutustatud mõnusa vanahärra poolt, kes teab kuidas üht lugu tuleb rääkida.

Kolmapäev, 27. aprill 2011

Puhas Ilu

Kuulasin täna Klassikaraadiost Mari Pokineni kontserdi salvestust http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=40701
Ma ei oskagi seda kirjeldada, sõnu jääb väheks. Kuidas küll mõnele inimesele on antud selline võime lihtsalt võtta kätte ja laulda selliseid sõnu, mis ilma mingi keerutamiseta lähevad otse hinge.
Puhas Jumalik Andekus.

Siin veel üks video
http://www.dailymotion.com/video/xi19zq_mari-pokinen-sopradele_music
Esimest korda kuulsin teda vist R2 saates oma kuulsa põhihitiga  (No näed siis...) esinemas ja jäi kohe meelde. Selline anne murrab läbi igast müürist ja praeguseks on temast mõne kuuga saanud juba suhteliselt kuulus hääl.
Eks kohe võrreldakse ju Tättega, aga ma vist neid Tätte algusaegu enam hästi ei mäleta. Ja Tättel on minu arust kogu aeg olnud juures veidi nagu õpitud muhedus, teeb nagu natuke teatrit, etendab meile Tättet kui rolli. Pokinen on ses mõttes ikka absoluutselt aus. Isegi kuidagi valusalt aus ja siiras.
Veidi meenutab Mari nüüdne tulek nagu Epliku omaaegset tulemist, andekuse äkilist plahvatust, mis võtab hinge kinni, kõik mida puudutab muutub Kunstiks.

Üldisemalt ma olen viimastel aastatel sunnitud revideerima oma vana seisukohta, et muusika on ikka eelkõige meeste asi. Eestist on tulnud juba päris tüki aja jooksul päris mitmeid naislauljaid, kelle puhul ei ole enam maneeritsemist ja staaride ahvimist vaid, kes tulevad ja teevad ausalt ja andekalt oma asja. Algas minu jaoks peale Liisi Koiksoniga, lisaks Anu Taul, Mari Kalkun, Helin-Mari Arder, Peterson ja Eensaar...ja nüüd siis Mari Pokinen.

Kolmapäev, 20. aprill 2011

Aadu 122

Vaadates eelmise postituse kuupäeva tuli meelde, et vana Aadu oleks ju täna 122.aastat täis tiksunud, kui poleks väikeseid vahejuhtumeid olnud. Oh, kuis aeg lendab.
Siin väike ülevaade kuidas 1939 Aadu 50ndat juubelit peeti:
http://www.youtube.com/watch?v=BCQnd-ZIb7Y&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=PQxVCDbOe4U&feature=related
Meenutab noorusaegseid maipühi. Ei tea, kas see on nõukogude-aja mõttevaktsiin, mis niimoodi toimib, või väikerahva küünilisus, aga kõik sellised pompöössed tõsimeelsed massiüritused mõjuvad kuidagi eriti koomiliselt.

Kaplinski Ameerikast

Täna nägin Ekspressis uskumatut uudist, kuidas tuntud "mitte-just-kõige-suurem-ameerika-sõber" Jaan Kaplinski tundnuvat oma blogis kurbdust selle üle, et USA on lasknud käest oma suure šansi võtta võim kogu ilma üle enda kätte. See kõlas nii kummaliselt, et lugesin siis originaali.
Nojah, vist nagu olekski nii http://jaankaplinski.blogspot.com/2011/03/too-little-imperialism.html
Kuigi mulle tundub, et Kaplinski pole kuigi siiras seda lugu kirjutades, küll tal on mingi krutskiline tagamõte.
On nigu on, aga mul tuli meelde sellega seoses üks sarnane lapsepõlve mõte, mis kunagi painas. Tuletan meelde, et see oli aeg (1980ndate algus), kui mina ja vist ka teised elasid pidevas tuumasõja hirmus. Seda tambiti meile pähe pidevalt. Kodus tuli valmistada "vati-marli-mask" ja selle pähesidumise oskust demonstreerida. Kui kuhugi jäi pragu, siis öeldi, et kehvalt seotud, siit praost tulevad bakterid sisse ja mürgitavad su ära. Vati sisse sai pliiatsiga auk tehtud, et saaks hingata, mis siis, et bakterid ründasid. Ja sinna juurde näidati muidugi hirmsaid pilte. Lisaks tuli ajada pähe gaasimask ja selga rohekas kummiülikond. Mis sel kõigel reaalse tuumasõjaga pistmist oli, jäi muidugi arusaamatuks. Nojah, vähemalt minul on sellest hirmust suht vastikud mälestused.
Niisiis, kogu selle jama taustal ma mäletan seda suht tihti korduvat mõtet - kui ei oleks NSVLiitu, siis oleks hea elada. Siis poleks kellelgi kellegagi võidelda ja nö päike paistaks kogu aeg. Ega ma sealt edasi palju ei mõelnud, et kes siis valitseks või kuidas oleks, aga vähemalt see mõte oli, kui kaoks NSVL siis kaoks kõik mured.
See Kaplinski mõte on vist midagi samasugust. Soov lihtsalt lüüa käega sellele maailma nõmedale keerulisusele, mis kõrvetab juhtmed peas kokku. Et elu võiks olla lihtsam, et keskenduda olulisele. Kes jõuab ja viitsib kursis olla Egiptuse rahutuste, Araabia-Iisraeli suhete, Fukushima reaktori, Gaddafi mineviku, Chavezi-Ahmadinejadi-Hu Jintao sidemete, Obama kaadripoliitika, euro stabiilsuspakti, Soome valimiste, vana Castro uute avalduste jnejnejne ja kõige muuga?
Aga intelligentne inimene justkui peaks.
Sulle vaadatakse otsa ja küsitakse, et "härra K., mis te arvate, kas Põlissoomlaste edu Eduskunta valimistel võib tähendada ka ühtlasi näiteks Marine Le Peni võimalust 2012. aasta presidendivalimistel?" Ja siis sa pead jälle meelde tuletama, et sa oled ju sotsiaaldemokraat, võtma võitleva poosi ja targalt seletama, kuigi samal ajal tahaks hoopis mõelda Tao kulgemisest või sellest, et täna olid esimesed siisikesed akna taga parvena kaerahelbeid söömas (muuseas olidki). Nii löödki käega, ahh krt, oleks see USA 1950ndatel maailma üle võtnud poleks meil mingeid probleeme selliste jamadega. Hruštšov oleks külvanud Ukraina piiri ääres vilja, Gaddafi oleks olnud politseinik Tripolis, Fidel näiteks olnud Havana linnavalitsuse jurist ja pidanud hiljem väikest sigaripoodi. Me ei teaks neist midagi ja tegeleks ainult mõtestatud tegevusega, raiskamata aega tühisele poliitikale.
Ilus on nii mõelda.
Kuigi me kõik saame aru, et nii ju ei oleks.
Nii nagu NSVL lagunemisega tekkisid uued probleemid, mida lapse mõistus poleks oodata osanud, niisamuti oleks USA domineerimisegagi. Kuigi muidugi, Brüssel on kaugemal, kui Moskva ja Washington on veel kaugemal kui Brüssel.

Esmaspäev, 18. aprill 2011

Tühi kuu ja umbluu

Vaatasin David Icke "Lion Sleeps No More" loengutsüklist teist osa http://www.youtube.com/watch?v=cmKeSIVpNR8&feature=related

Niisiis on Icke jõudnud ka Tühja Kuuni (Hollow Moon theory, selle nime alt võib guugeldada, kui ei ole asjaga kursis. Eesti keeles oleks kindlasti korrektsem öelda "õõnes kuu", aga see ei kõla nii hästi). Varem pole ma tema loengutes seda temaatikat täheldanud. Loengu esimene pool on selline tavaline ülevaade, nagu tal ikka "lizard"-id ja tühjapilgulised olendid meie nähtavas reaalsuses, keda siis nood reptiilid nähtamatusest juhivad. Nagu mul meelde jäi, pidi neid olema 4% inimestest. Ma ei tea, kes need teised siis on, vaba tahtega inimesed? Ok, see selleks. Keda reptiilid huvitavad võib vaadata Icke varasemaid loenguid nt see http://video.google.com/videoplay?docid=-2912878405399014351#docid=4418546593480294563
Sellest, et meie armas Kuu, mis selle postituse kirjutamise ajal mul aknast sisse vaatab, on seest tühi, või mis veel hullem, tulnukaid täis, on netist lugeda olnud ennegi. Kunagi hakkas silma ka kuulus nõukogude akadeemikute artikkel, sellest, et kuu on tulnukate baas: http://www.bibliotecapleyades.net/luna/esp_luna_6.htm
Iseenesest on hämmastav, et 1970, Brežnevi ajal, selline asi ilmuda sai. Sellele artiklile, mis iseenesest tundub suht tühi teoretiseerimine ja rohkem nagu küsimuste kogum, on netis palju viiteid. Ja seda mainib ka Icke, kui tõsiseltvõetavat allikat. Ikkagi akadeemikud ja puha. Lisaks tsiteerib ta seda raamatut: http://www.amazon.co.uk/Who-Built-Moon-Christopher-Knight/dp/1842931326 , mis on päris korralikult netis debunkitud (st maatasa tehtud). Samas huvitav on kuulata ikkagi. Ja mõelda, et kui see oleks tõsi, et kuidas siis oleks.
Nagu ma saan aru, siis kritiseeritakse seda teaduslikku lähtekohta, millest on arvutatud Kuu gravitatsiooni mõju kaudu mass ning selle kaudu omakorda tihedus, mis ligilähedaselt klapib Maa keskmise vastava näitajaga. Väide on siis see, et Kuu pinnas on olulises koguses titaani ja uraani, mis on rasked elemendid ja mis peaks olema keskmisest Maa materjalist raskemad, seega peaks olema Kuu mass suurem, kui ta gravitatsiooni järgi on. Et siis peaks justkui olema seest mingis osas õõnes. Lisaks emotsionaalsed hüüatused, et millest muust ikka teha kosmoselaeva, kui titaanist ja ega asjata muinaslood kujuta Kuud kui munakoort (Icke'le sobivalt draakonimuna siis). Päris huvitav on paralleeli tõmbamine Piibli loomislugudesse, et Kuu, kui sellise ilmumine ongi segaduse tekitaja Paradiisis, kurja loomise ja Inimese pattulangemise sümbol. Kuu, kui Päikese varjupool, mütoloogiliselt seotud Kurja, kui vastandiga, öö valitseja, Päikese kalendrirütmi häirija jne. Et enne kuu ilmumist oligi siis Paradiis, ehk absoluutne samasus olemisega. Õnneks Icke säilitab ses mõttes distantsi, et ei pane rohelisi mehikesi Kuu sisse elama, vaid käsitleb seda pigem, kui vaimse maailma sümbolit. Pigem siis niipidi, et tunnetades kurja olemist maailmas, näeme me omas "nähtavas spektris" Kuud. Mitte Kuu pole kurja põhjus, vaid korrelatiivne ilmnemine, kui nii võib öelda. Ja siit siis ka seletus Kuu hämmastavalt täpsetele seostele Päikese ja Maa orbiitide, suuruste ja märgiliste ehitistega (kuna Kuu ei ole juhuslik asteroid vaid meie oma vaimumaailma aspekt). Siit tõmbab ta siis justkui jänese kübarast välja oma termini "Moon Matrix", mis peaks olema Kuu ulatuvus interdimensionaalsesse ruumi, ehk siis justkui värav teispoolsusesse. Ja sellega seonduvalt on Kuu "meie spektris" pigem nagu puhta mõistuse segaja, teadvuse kinnihoidja tavareaalsuses, mis ei luba meil näha "asju nagu nad on" vaid loob oma kohalolekuga välja, mida me tõlgendame kui reaalsust. Ehk nö mõjutab meie reaalsustaju ja läbi selle nö ei lase meil olla Päikesega (mis oleks nö eluallika sümbol) üks, vaid moonutab seda olemist, mida me tõlgendame siis kui Kurja (see viimane oli nüüd minu arutlus). Kuu pidavat sulgema inimeste Kolmanda Silma (selle kohta ei oska ma küll midagi tarka öelda). Sisuliselt on Kuu siis nagu nõuka-aegne Ameerika Hääle segaja, mingid hääled justkui on, aga aru ei saa midagi.
Icke'i võlu ongi selles, et tekitab kummalisi mõtteid. Mitte, et neid kõiki peaks uskuma. Aga ka teistpidi, ega loogiline arutlus ei pea olema tõene arutlus. Loogika annab loogilise tulemuse ja mõtlemine annab läbimõeldud tulemuse - tõde ei pruugi kummaski olla.
Kui on aega järgmisi osi vaadata, ehk siis kommenteerin edasi.

Pühapäev, 17. aprill 2011

David Icke World

Eile avastasin netis ringi uidates, et kõigi paranoikute ja vandenõuteoreetikute guru David Icke uus DVD "Lion Sleeps No More" live-loengutega on juutuubi üles pandud. Tegemist siis aastavanuste loengutega Brixton Academy saalis Londonis ("academy" ei tohiks siinkohas liiga akadeemiliselt mõjuda, kuna tegemist on lihtsalt kontserdisaali nimetusega).
Vaadatavad on nad huvi korral siit (4 umbes pooleteistunnist loengut, ühes tsüklis. Icke väljenduskeel on suhteliselt lihtne ja hääldus "oxfordlik" nii, et ei maksa ehmatada, on kesktasemel inglise keele oskajale täiesti jälgitav):
http://www.youtube.com/watch?v=NZAaPbUeAQg
Icke on ka varem selliseid maratonloenguid pidanud. Neid on juutubis leida, kui huvi on.
Icke on suht kummaline tüüp. Ma saan väga hästi aru, et tema jutt koosneb suuresti niisama udutamisest ja meelevaldselt faktide või suvaliste näidete kokkupanemisest, aga siiski tema jutt on huvitav. Ja mis on ka vandenõuteoreetikute hulgas ebatavaline - suhteliselt koherentne, st jutus on sisemine loogika, mitte lihtsalt nö "huvitavate faktide" kogum. Eriti meeldib mulle tema nö kõiksuse käsitlus, ehk filosoofilisem pool. Need "lizardid" ja illuminaadid, kelle järgi enamik selle ala vastu huvi tundjaid teda tunneb, mulle erilist huvi ei paku. Mulle tundub, et ta ise suhtub sellesse ka väikese muigega - "Queen's a lizard", ütleb ta peenikese häälega ja tõmbab ennast küüru, noh, see ei ole ju kuigi tõsine.

Esimene sissekanne

Nonii.
Alustan siis blogiga.
Nagu muudki tegevused on see suht eesmärgitu. Miks ma seda teen, ei oska öelda.
Alustuseks panen lingi mõnedele omaloomingulistele muusikapaladele, mis on enam-vähem nii vormistatud, et kõlbab kuulata. Nagu nende netipleieritega on, siis on Bandcampigi pleier suht kehv, aga seal on vähemalt võimalik korraliku kvaliteediga FLAC alla tõmmata. Bandcamp on suht minimalistlik, aga minu jaoks oluliselt sõbralikum kui nt Myspace, mis on oma reklaamide, olematu kvaliteedi ja muu juraga täielik jama (enne oli seal mul konto, mis on nüüdseks kustutatud).
Niisiis:
http://kuuemeeletee.bandcamp.com/

Lisaks ka link minu fotodele
http://nagi.ee/photos/montag/
pole enam mõnda aega fotosid teinud, aga küll teen. Ilmad ju kipuvad vägisi soojaks minema ja sõber Achilleus on ka enam-vähem terveks saanud