reede, 19. august 2011

Asjade olemusest.

Ükspäev tuli hommikuses unes selline kummaline mõte, et mis see on, mis on valesti. Mitte niisama, vaid olemuslikult, ilma põhikorralduses, valesti. Ma ei tea, ei oska muidugi täpselt sõnastada. Aga mul on tegelikult ammu tunne nagu Neol Matrixis, et on mingi udune asi, mis on olemuslikult valesti. Mingi asi, mida kõik teevad valesti, mingi koodijupp, mis on juba päris alguses vigaselt kirjutatud ja mis on mattunud tohutusse pealisehituste müriaadi, mida me ei pane tähele, kuna kogu keskendumise energia võtavad noodsamad pealisehitused, silme ees vilkuvad vormid, varjud koopaseinal ehk kujutised ekraanil.
Ma ei tea, mis see juurikas on, aga mulle tundub, et see on kuidagi seotud arusaamaga, et korraga on võimalik üks olemus, ehk pole võimalik mitme lahenduse üheaegne eksisteerimine ilma, et neist üks ei osutuks õigeks ja teised valeks. Miks ei ole ikkagi nii, et on õiged kõik lahendused? See turgatas mulle jällegi meelde, kuulates Dalai-laama intervjuud, milles ta selgitas reinkarnatsiooni. Kindlasti tekitas see kristlastes tunde, et ah, mis sa vanamees jamad, me sünnime ainult üks kord.
Aga miks ei või olla mõlemad korraga?
Ma ei pea siin silmas tavalist newage juttu sellest, kuidas maailm on selline nagu vaatad või et jumal on nagu mägi, mille tippu viib mitmeid teid jne. Siin on minu arust ikkagi see viga sees, et maailm on justkui ikka üks objektiivne aegruumne "mägi", erinevus tuleb lihtsalt sellest, et me oleme erinevad ja vaatame igaüks oma mätta otsast. Mu arust on see asi siiski sügavam, neid mägesid ONGI lõputult, mitte ei tundu. Samal ajal on elusid nii üks kui palju, toimuvad pidevad ümbersünnid ja neid ei toimu, me elame ainult kord ja palju. Ja kõigil on korraga õigus. Mul on tunne, et jõudmine paradoksini (ja ma pean silmas tõelisi paradokse, mitte õpikutest tuntud fiktiivseid, keelemängudele või lihtsatele mõtlemisvigadele põhinevaid paradokse, nagu Zenoni apooriad vms loogika mustkunsti trikid, mis tundusid mulle juba kooliajal kuidagi naiivsed) näitab, et asi on õige, ehk paradoks on nagu suunaviit tõe poole. Ja paradokse ei tohi vältida, vastupidi, mõelda tuleb nii kaua, kuni jõuad paradoksini ja siis mõelda - miks see asi tundub paradoksina  - see võimaldab paradoksi ületada, kindlasti mitte likvideerida, vaid kaasa haarata ja integreerida (umbes nagu Ken Wilberi "ületa ja integreeri" holarhiad). Ma tean, et sellise paradokside jutu peale hakatakse kohe rääkima budistlikust tetralemmast, kui paradoksaalsest loogikast või õigemini mu arust küll rohkem lääne inimestel juhtmete kokku suitsetamise abivahendist. Ma küll täpselt ei mäleta, aga kas ei olnud mitte nii, et kui üks õpilane küsis Buddhalt tetralemma küsimused (noh, et kas kõik on, või kõik ei ole, või kas kõik on ja ei ole, või pole nii, et kõik on ja ei ole), siis oli Buddha selle peale vait ehk 1+-1+(1+-1)+-(1+-1)=0 (vabandan, kui valemis olevad loogikamärgid pole õiged, sisuliselt vist midagi sellist oli) ehk siis tetralemma tulemus on vaikus, tühjus, sõnastamatu 0, paradoksid taanduvad omavahel. Võibolla ma ei ole selliste tarkuste tunnetamiseni veel jõudnud, aga ma ei pea oma maailma vigaguse tundega päris seda silmas. Mulle tundub see formaalsus. Aga midagi on viga sisuliselt, mitte formaalselt ja see ei võrdu nulliga. See võrdub mingi mõistmisega asjade olemusest, et kõik on korraga ja see ei ole sama mis null, kuigi seal võib olla raske vahet teha. Siin on küsimus sellest, miks me justkui peame valima ühe, kuigi samaaegseid tõeseid valikuid on rohkem kui üks. Mis meid sunnib? Mis juhtub kui me ütleme, et tõesed on nii 2+2=4, 2+2=7 kui ka 2+2=kimäär või 2+2=kollane retsitloobulus. Ma saan aru, et praktiline loogika ütleb, et võtad kaks õuna... jne. Aga praktika ei ole ju ometi Tõe kriteerium! Tõde on tõde ja praktika on praktika. Nii nagu vaidluses ei selgu mitte tõde, vaid see, kes on parem vaidleja nii ka praktilises katses ei selgu mitte Tõde vaid praktiline tulemus. Katse tulemus sõltub alati eeldustest, mõtlemise mudelist. Kui mudel välistab paradoksi on sellega välistatud paradoksaalne tulemus, seega minu arvates ka tõde. Siin on olemuslik vastuolu. Samas sisuline vastuolu aga puudub väites, et me kõik elame vaid korra ja sünnime uuesti. Me peame valima tee, aga meie eest on valikud juba tehtud. Me oleme vabad vabadusest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar