20 minutit mõtlust.

Nagu arvata oli on blogi jäänud, kus seda ja teist, ehk pikalt ilma sissekandeta. Ega pole ju mingit sundi seda pidada ja pole ka sellist kanget enesest väljakirjutamise soovi, mis pidavat kirjanikku tavalisest surelikust eraldama. Noh, et ei saa kohe teisiti, pea plahvatab, kui kirjutada ei saa.
Mul, jah, sellist probleemi ei ole.

Aga see, mis sundis nüüd uuesti klaviatuuri haarama oli üks järjekordne Traditsiooni Tarkuse raadiosaade, kus Alar Tamming ütles, et ta püüab iga päev 20-30 minutit kirjutada, lihtsalt selleks, et säiliks harjumus seoseliselt mõelda. Niisama mõeldes, inimene paratamatult ei keskendu mingile mõttekäigule ja selle loogilisele arendamisele vaid tekitab hulga seoseid, mille hulgas mõte läheb nö rändama ja jääb ainult mulje mingist mõttekäigust, tegelikult on tegemist mõtete kaootilise muutumisega. Umbes nagu oja voolab läbi pinnase sealt, kus tal on lihtsam, ehk siis suunamata mõttevool leiab samamoodi üles juba kord teadvustatud konstruktsioonid ja suubub juba mõeldud mõtetesse (mulje, et me mõtleme, jääb seetõttu, et me lihtsalt ei kujuta ette neid teid, mida mööda mõte oleks võinud liikuda, umbes nii nagu oja ei tea, miks ta kulgeb just nii nagu ta kulgeb, lihtsalt miski (gravitatsioon) sundis ja nii ta läks). Sisuliselt on see lahtiste silmadega une nägemine. Nagu Kaplinski kunagi kirjutas, et me näeme ju tegelikult und kogu aeg, aga lihtsalt päevaajal, kui meeled on avatud, suruvad need unenäod tahaplaanile. Eks ta vist kuidagi nii on. Kahtlemata on oma teadvusevoolu jälgimine ka tore ja vajalik. Aga ka suunatud mõttearendus, mille loomulik väljendus on kirjutamine on oluline. See on kultuur (ja just kultuur: cultivare mõttes), mida inimene ei tohiks kaotada.

;; Vahemärkusena tuli praegu kaootiline mõte, et võibolla sellepärast tundub sürrealistlik kirjandus (eriti poeesia) kuidagi mõttetu, et vaba, seosetu, mõttevool ei ole kirjutamisele, kui tegevusviisile, loomuomane, nt muusikas on improvisatsioon loomuomane ja ka teatris, ehk siis ajalises, hajuvas kunstis on seosetu mõttevoolu jälgimine huvitav, kirjanduses ja filmis, aga...ma ei tea, ei tule ühtki head näidet meede. Laabani ja Ehini luule siia näiteks mu arvates ei sobi, sest mulle tunduvad need pigem siiski läbitöötatud luulena, umbes nii nagu Dali, Miro või Magritte maalid. Rohkem selline "epater le bourgeois". Kah justkui sürr, aga klassikalise sürrealismi "altered state of consciousness" automaatkirjutamiste ja värviloopimistega pole nagu midagi pistmist. See selleks. ;;

Tänapäeval (tegelikult vist juba paarsada aastat, alates Rousseau "õilsast metslasest" jms valgustajatest ehk illuminaatidest (R. oli minu mäletamist mööda vist jakobiin)) on kuidagi moodne kujutada kultuuri nagu mingit vangikongi, kust on vaja välja pääseda. Jõuda tagasi kuhugi Paradiisi või Kuldaega, kus inimesed mõtlesid õigesti, olid kooskõlas, nautisid harmooniat kõiksuse ja iseendaga. Kuni tuli Kultuur. Nüüd oleks aeg sellest pahest vabaneda, mediteerida, lasta mõtetel vabalt voolata, olla ja unistada. Muidugi ma olen sellega mingil määral nõus. Aga ma väga loodaks, et tolle roiskunud Kultuuri vanniveega ei visataks välja ka last, ehk oskust seoseliselt mõelda.
Nagu klassikud ütlevad, et redeli saab ära visata alles siis, kui oleme üles roninud. Ehk tänasest maailmast ei ole tagasiteed Paradiisi, parimal juhul saab olla ainult edasi tee Taevasse.

Nonii, tänane 20 minutit on läbi. Eks ma pean ka meelde tuletama, kuidas see seoseline mõtlemine käiski.