Täna nägin Ekspressis uskumatut uudist, kuidas tuntud "mitte-just-kõige-suurem-ameerika-sõber" Jaan Kaplinski tundnuvat oma blogis kurbdust selle üle, et USA on lasknud käest oma suure šansi võtta võim kogu ilma üle enda kätte. See kõlas nii kummaliselt, et lugesin siis originaali.
Nojah, vist nagu olekski nii http://jaankaplinski.blogspot.com/2011/03/too-little-imperialism.html
Kuigi mulle tundub, et Kaplinski pole kuigi siiras seda lugu kirjutades, küll tal on mingi krutskiline tagamõte.
On nigu on, aga mul tuli meelde sellega seoses üks sarnane lapsepõlve mõte, mis kunagi painas. Tuletan meelde, et see oli aeg (1980ndate algus), kui mina ja vist ka teised elasid pidevas tuumasõja hirmus. Seda tambiti meile pähe pidevalt. Kodus tuli valmistada "vati-marli-mask" ja selle pähesidumise oskust demonstreerida. Kui kuhugi jäi pragu, siis öeldi, et kehvalt seotud, siit praost tulevad bakterid sisse ja mürgitavad su ära. Vati sisse sai pliiatsiga auk tehtud, et saaks hingata, mis siis, et bakterid ründasid. Ja sinna juurde näidati muidugi hirmsaid pilte. Lisaks tuli ajada pähe gaasimask ja selga rohekas kummiülikond. Mis sel kõigel reaalse tuumasõjaga pistmist oli, jäi muidugi arusaamatuks. Nojah, vähemalt minul on sellest hirmust suht vastikud mälestused.
Niisiis, kogu selle jama taustal ma mäletan seda suht tihti korduvat mõtet - kui ei oleks NSVLiitu, siis oleks hea elada. Siis poleks kellelgi kellegagi võidelda ja nö päike paistaks kogu aeg. Ega ma sealt edasi palju ei mõelnud, et kes siis valitseks või kuidas oleks, aga vähemalt see mõte oli, kui kaoks NSVL siis kaoks kõik mured.
See Kaplinski mõte on vist midagi samasugust. Soov lihtsalt lüüa käega sellele maailma nõmedale keerulisusele, mis kõrvetab juhtmed peas kokku. Et elu võiks olla lihtsam, et keskenduda olulisele. Kes jõuab ja viitsib kursis olla Egiptuse rahutuste, Araabia-Iisraeli suhete, Fukushima reaktori, Gaddafi mineviku, Chavezi-Ahmadinejadi-Hu Jintao sidemete, Obama kaadripoliitika, euro stabiilsuspakti, Soome valimiste, vana Castro uute avalduste jnejnejne ja kõige muuga?
Aga intelligentne inimene justkui peaks.
Sulle vaadatakse otsa ja küsitakse, et "härra K., mis te arvate, kas Põlissoomlaste edu Eduskunta valimistel võib tähendada ka ühtlasi näiteks Marine Le Peni võimalust 2012. aasta presidendivalimistel?" Ja siis sa pead jälle meelde tuletama, et sa oled ju sotsiaaldemokraat, võtma võitleva poosi ja targalt seletama, kuigi samal ajal tahaks hoopis mõelda Tao kulgemisest või sellest, et täna olid esimesed siisikesed akna taga parvena kaerahelbeid söömas (muuseas olidki). Nii löödki käega, ahh krt, oleks see USA 1950ndatel maailma üle võtnud poleks meil mingeid probleeme selliste jamadega. Hruštšov oleks külvanud Ukraina piiri ääres vilja, Gaddafi oleks olnud politseinik Tripolis, Fidel näiteks olnud Havana linnavalitsuse jurist ja pidanud hiljem väikest sigaripoodi. Me ei teaks neist midagi ja tegeleks ainult mõtestatud tegevusega, raiskamata aega tühisele poliitikale.
Ilus on nii mõelda.
Kuigi me kõik saame aru, et nii ju ei oleks.
Nii nagu NSVL lagunemisega tekkisid uued probleemid, mida lapse mõistus poleks oodata osanud, niisamuti oleks USA domineerimisegagi. Kuigi muidugi, Brüssel on kaugemal, kui Moskva ja Washington on veel kaugemal kui Brüssel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar