Laupäev, 3. märts 2012

Muinaslugu hobust

Vanameister Spielberg on valmis saanud oma järjekordse eepilise suurfilmi. Seekord on peategelaseks Hobune. Filmi nimi War Horse ütleb juba umbes ära, millises kontekstis Hobusest jutustatakse. Vanameistri stiil vist pikemat tutvustamist ei vaja, sellist teemat, mis ei võimalda suurte tunnete ja üldinimlike, kõigilemõistetavate kannatuste eksponeerimist, ta ette vast ei võta. Eks ta muidugi teeb aeg-ajalt ka puhast seiklust, kuid selliste eepiliste Suurte Lugude jutustamine on tema "l'Emploi", töö ja tee. Selles ta on hea. Kuldmehikest ta seekord küll ei saanud (vist oli 6 nominatsiooni, kui ma õigesti mäletan), aga see pole ka oluline, neid peaks tal juba kaminasimsil mitu olema.
Eks alati ole SS-le etteheidetud teatavat poliitilist kallutatust ja suurte teemade allhoovusena masside ajude pesemist, eriti muidugi peale Schindler's Listi ja Saving Private Ryani tegemist ja eks tema taust kuma seal ka läbi, aga ma siiski ei kritiseeriks vanameistrit seepärast. Pigem naudib ta purjekana ookeani pinnal lainete mängu, kui püüab nt Oliver Stone moodi hoovuseid tagurpidi pöörata (või vähemalt sellist muljet jätta). SS tabab meisterlikult tuult ja hoovuseid ning kasutab neid Suurte Lugude jutustamiseks. Minu arvates ei ole see üldse laiduväärne, pigem vastupidi. Suured Lood on alati inimesi puudutanud ja jäävad seda tegema, olgu taustaks Vana-Kreeka koturnidel klõbistav Oidipus või nimetul planeedil valgusmõõka keerutav jedi-rüütel. Suurtes Lugudes tunneb iga inimene midagi ära, kollektiivse alateadvuse arhetüübid oma teadvuses, unenägudes, ootamatutes mõtetes, peegeldamas sadade tuhandete aastate inimsuhteid, varje ja personasid, animat ja animust.
Ka War Horse mängib nendel suurtel teemadel. Antud juhul on taustaks I Maailmasõda ning rahva mälus veel allesolevad lood metsikust hobuste ohverdamisest sõja Moolokile. Pole mina nii teadlik semiootik või psühhoanalüütik, et ma suudaksin lahti mõtestada, miks just hobune on inimkultuuris saanud eriliseks sümboliks. Hobuse hukkumine või kannatused on meie jaoks kuidagi olulised ja puudutavad. Kui samalaadne film oleks tehtud neist miljonitest lehmadest, kes I MS käigus ära söödi, maha lasti või kes lüpsmata olles kusagil kahuripaukude hirmus võssa jooksnuna piinlesid, siis vaevalt, et see oleks muutunud üldistuseks, kunstiteoseks. Aga piinlev Hobune on kunst. Seda filmi vaadanuna meenuvad mullegi kusagilt kuuldud jutud sõjas hukkunud hobustest. Ju siis olid need sündmused noortele meestele olulised. Sümbolid inimeste kurjusest, mille tulemusena hukkuvad süütud loomad, tugevad ja jõulised, kuid õrnade suurte silmadega, mille pilgus on Jumala etteheide meie vääritule elule.
See ongi tragöödia - miks me teeme halba, mida me ei taha ja head, mida me tahame, ei tee me mitte. Pauluse aegadest pole midagi muutunud. Kuid selle inimeseks olemise traagika äratundmine vabastab ja puhastab, katarsis on tragöödia osa, ilma milleta muutub too lihtsalt piinaks ja kiusuks.
Lugu on lihtne, nagu üks Suur Lugu olema peab. Kõik saavad sellest aru, siin pole moodsat mitmekihilisust, hea ja paha põimumist, modernismi ängi ja surutust. Tunded on ehtsad, inimesed üheplaanilised ja äratuntavalt arhetüüpsed. On Poiss, kes armastab oma Hobust. On vaene Perekond, kes peab müüma oma Hobuse. On kuri Rikas Mees. On Sõda, suur Moolok, kes õgib kõik, kes ette jäävad. On Saatus - Moirad, mis mängivad meiega peitust, kes kord lükkavad meid Surma, kord annavad Lootust. Ja on Imelised Sündmused, juhtumised, mille pärast üldse muinaslugusid räägitakse, mis on peegeldused Jumalate mängust meie hallidesse päevadesse.
Kui mõelda, kui palju hukkus hobuseid I MS käigus, siis pole imestada, et rahva (ala-)teadvus on täis lugusid kannatavatest hobustest. Arvatavasti oli iga sõjas käinud mees näinud hobuste hukkumist ja jutustas sellest kojunaasnuna lugusid. Siit võib selle teema faktoloogiast pikemalt lugeda Horses in WW I . Need mõned faktid, nt et sõjas hukkus 500 000 Briti hobust ja USAst saadeti laevadega Euroopasse miljon hobust ning väidetavalt olla I MS hukkunud 5 kuni 7 miljonit hobust, annavad mingi tausta toimunule, aga kes ikka suudab neid arve ja kannatusi kokku lugeda.
Selles inimeste ja loomade rändamise ajastus oli kahtlemata igasuguseid lugusid, tragöödiaid ja komöödiaid, saatuste põimumisi ja imelisi kokkusattumusi, millest võib rääkida lõputult lugusid. Vanameister on valinud neist ühe, nõjatub mõnusalt tugitooli, süütab piibu ja asub pajatama. Me kuulame, nutame, naerame ja loodetavasti puhastume.