Pühapäev, 25. märts 2018

Vasikas ja pärispatt

Külmkappi oli tekkinud vasikalihasült. Selline ümmargune plastikust karp nagu nad ikka on, uhkete kirjadega, et 'universumi parim lihatoode' jne, nagu ikka. Ainus järeldus, mis ma teha oskasin, et ju ma ta siis poest ostsin. Miks, ei tea, poes on alati nii kiire, et tahaks sealt hullumajast kiiresti välja saada ja siis satub korvi igasugu ootamatuid asju, mida pikemalt mõeldes võibolla ei ostaks.
Niisiis - vasikaliha sült. Juba väikesest peale, ma mäletan, on vasikaliha olnud veidi nagu märgilise tähtsusega ollus. Isale meeldis ikka teinekord, kui juhtus raha olema, osta Nõmme turult vasikaliha ja teha sellest eriti pehmet ja hõrku moorpraadi. Ma seda maitset ei mäleta, aga ju ta hea pidi olema, sest kõik kiitsid. Aga ma mäletan juba sellest ajast mingit õrna vastumeelsust selle suhtes. Ma olin ju vasikaid maal näinud. Neid suurte silmadega ja kõverate jalgadega lapilisi olendeid, kes surusid endid suurte lehmade vastu ja tudisesid veidralt ning tegid seejärel mingi täiesti arusaamatu galopi kuhugi eemale ja siis jälle kiiresti tagasi. Nad oli nii arglikud ja armsad. Käivad lehma järel ja püüavad kuidagi sättida enda nina udara alla. Ja muidugi ikka need suured, maailma uurivad silmad, viltu pööratud pea külgedel. Kellele need ei mõjuks. No ja siis, kujutage ette, võtab keegi kirve ja lööb sellise olendi veristeks käntsakateks. Raiub pea maha. Nülib naha. Millegipärast täiskasvanud lehma, sea või lamba puhul mind see mõte väga ei häirinud, aga vasikas, see on ikka teine asi. Vasika puhul on paradiisliku süütuse ja ilmliku jõhkruse kokkupõrkejoon ikka kuidagi eriliselt veripunane.
Too vasikalihasült tõi mu mälus esile jällegi ammuse mõtte, mille ma nüüd püüan kuidagi sõnastada: söömine ongi pärispatt.
Ma ei ole lugenud, et keegi oleks seda nii konkreetselt sõnastanud, aga vaevalt, et ma ka siin kuidagi originaalne olen. Kui mõelda, mis on algpatu kontseptsioon, siis see on ju midagi, mis on omane kõigile inimestele. Ja miks piirduda ainult inimestega? Elava olendi ainus elus olemise võimalus on süüa teisi olendeid. Me ei saa toituda kividest ja liivast, isegi mitte naatriumkloriidist. Me peame sööma orgaanilist, süsinikupõhist Elu. Ja keegi peab selleks Surema. Olgu selleks mõni loom, taim, seeme või seen. Me osaleme paratamatult aineringluses ja meil ei ole võimalust muundada kosmilist energiat oma eluenergiaks. On sümboolne, et inimese pattulangemine ja paradiisist lahkumine on seotud just söömise aktiga. Kõigist muudest paradiisi viljapuudest võis küll süüa, aga ma ei mäleta, et oleks mainitud söödavat. Aga paradiisist väljaheitmine sai alguse just alguse söömisest. Sellest, kui inimesele ei piisanud enam jumalikust energiast, jumalikust nabanöörist, milles(t) voolab eluenergia otse, ilma vahepeatuseta. Aga niipea, kui inimene sööb hea ja kurja tundmise puust, siis sünnib ta eraldiseisva isikuna, Ta on paisatud elama eraldatud indiviidide maailma, kus ta peab eluspüsimiseks tapma. Ta peab hävitama kõrgele keerukusastmele arenenud organismi ja muutma selle madala energeetilise väärtusega substantsiks. Ta peab toimima entroopia toruna. Kas see ei ole siis pärispatt? See tegelik patt, mille sisse me oleme määratud viibima ja milles meil ei ole valikuid? Termodünaamika teise seaduse bioloogilist varianti võiks nimetada Suureks Pärispatu Seaduseks.
Vasikate söömise puhul lihtsalt avaldub see paratamatu pärispatt kuidagi eriti selgelt. Vasika söömine ei saa olla muu kui patt. Kui porgandi või männiriisika puhul me võime vaadata sellest mööda, me ei pea vaatama sidruni silmadesse või kuulma kapsa karjet, siis vasikasült kaubariiulil peaks liigutama midagi me sees - see on Patt.                   

Pühapäev, 28. jaanuar 2018

Aeg kulgeb. Mina ka.

Tere blogi.
Hämmastusega näen, et 7 aastat on möödunud blogi alustamisest.
7 aastat.
Pean tunnistama, et paar korda püüdsin ka vahepeal midagi kirjutada, aga ei õnnestunud sisse logida. Ju siis polnud midagi nii tähtsat kirjutada. Ega ka praegu ei ole, aga lihtsalt võtsin sihiks, et nomissesiisolgu, et mister Google ei lase mind minu oma blogile ligi. Nägin veidi vaeva ja näe, lõpuks saingi sisse. Selgus, et ma olin oma netiküündimatuses teinud mitu google kasutajakontot. See selleks.
Nagu ma siit vanadest postitustest lugesin, hakkasin ma seda blogi pidama sellepärast, et Tamming soovitas iga päev 20 minutit kirjutada. Et see pidavat arendama mõtlemist. Nüüd on tekkinud mõtlemises piinlik paus. Aga vist peab siis alustama uuesti. Sest mõned vanad sissekanded on täitsa kummalised, ma ei mäletagi, et ma oleksin nii huvitavaid mõtteid kunagi mõelnud. Nagu keegi teine oleks kirjutanud.
Püüan nüüd natuke aktiivsem olla ja alustada uuesti. Ega see kirjutamine pole ju kirjutamine selleks, et midagi öelda, vaid selleks, et midagi teada saada. Vaatame, mida ma siis seekord teada saan.