Juhtus selline lugu, et arvuti läks katki. Ähvarda, veena või meelita - ei midagi. Ekraan oli tühi ja paljas ning pimedus oli sügavuse peal ja miskit justkui hõljus millegi kohal. Ja sai õhtu ja sai hommik - teine päev. Ja ma nägin, et see hea oli. Sest äkki oli nagu kuidagi aega rohkem. Naljakas tunne oli, nagu oleks mingi tühi koht, ei oskagi nagu äkki midagi teha. Tuletasin siis noorusaegu meelde, et kui midagi polnud teha, siis hakatud raamatut lugema. Mõeldud - tehtud.
Nagu Eestis on viimasel ajal kombeks loetakse peamiselt elulugusid. Võtsin siis minagi ette ülevaatliku teose sellisest tuntud persoonist nagu Mao Zedong http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170799
Ega ta vist pikemat tutvustamist ei vaja. Kes ei teaks Suurt Tüürimeest ja tema varblaste hävitamise ning Saja Lille kampaaniaid, rääkimata kultuurirevolutsioonist ja hungveipingidest. Aga eks kõik need teadmised ole ju fragmentaarsed nagu üldse kõik teadmised kipuvad olema. Midagi oleks justkui kuulnud, aga kust ja mida, ei mäletagi. Kuna minu teadmised Hiinast on peaaegu olematud, siis ega ma tolle raamatu kvaliteeti mingil taustal ju hinnata ei oska. Kui vastu vaielda ei oska, siis tuleb uskuda. Selle raamatu kokkuvõtteks sobib mu arust kõige paremini seesama kujund, mida kõikides tutvustavates tekstides mainitakse: Mao valitsemise ajal suri üle 70miljoni hiinlase. See raamat ongi tegelikult üks pikk kirjeldus sellest, kuidas Mao üle laibakuhjade valitsejaks pürgib. Algul kohalikuks röövlipealikuks, siis kommunistliku partei esimeheks, siis riigivalitsejaks ja siis maailma esikommunistiks ning maailmavalitsejaks. See ongi selle raamatu puhul võibolla kõige segavam asjaolu, et minul vähemalt, on väga raske ettekujutada inimest, kel sisuliselt puuduvad kõik inimlikud positiivsed omadused. Kas tõesti mitte ühtki? Mao on nagu Hollywoodi filmikangelane, üheplaaniline nagu lamenukk. Ainsate nö positiivsete omadustena võiks välja tuua sihikindluse, tugeva tahte ja pühendumuse, kuigi needki võtavad Mao juures kuidagi värdjaliku vormi. Sihikindlusest saab psühhopaatia, pühendumusest obsessioon. Mulle tundub, et see raamat on kirjutatud nagu mingi antiajaloona, ehk vastuhakuna seni kehtivale Hiina riiklikule kommunismiajaloole, kus Mao on nö "teinud küll vigu, aga üldiselt siiski püsinud parteipealiini kursil", ehk siis tollele samale kommunistliku parteikliki ajupesule, mida me isegi mäletame. Tekkis ju meilgi kusagil 1980-ndate lõpus mingi nö "antiajalugu", mis tipnes kurikuulsa artikliga Rahva Hääles sellest, kuidas Lenin oli tegelikult seen (tagantjärele keegi meenutas, et see oli mingi Moskva üliõpilaste nali tolleaegse absurdse ajalookirjutamise kohta, aga nagu igale teooriale leidus ka sellele uskujaid). Paljude ajalookirjutajate ainsaks ideeks sai tahtmine seniste pühakute võimalikult rõveda kujutamise kaudu sensatsiooni tekitada ja selle kaudu muidugi ka isiklikku tuntust hankida. Ma natuke tundsin seda raamatut lugedes sedasama tuttavat tunnet.
Autorid on muidugi ära teinud suure töö. Siin taga on kindlasti tohutu hulga materjalide läbi töötamine, seda on näha nii tekstist, kui ka kasutatud kirjanduse jms allikate nimekirjast, mis on sadakond lehekülge pikk. On ka arusaadav, et selliseid "kontrrevolutsioonilisi revisjoniste" ei lasta Hiina RV arhiivide ligi ja nad peavad suuresti piirduma mälestuste, lääne arhiivide ja Hiina Vabariigi (Taiwani) arhiividega. On päris selge, et sealt objektiivset pilti ei saa kujuneda, peamiselt on ju mälestused neilt, kes on välismaal (enamjaolt Läänes) ja välismaal on nad sellepärast, et neil on kommunistidega (pekingi) part kitkuda.
Pilt, mis selle raamatu põhjal Maost ja kogu tolle aja Hiina inimestest tekib, on masendav. Ainult üks küüniline võimuvõitlus, pidev intriigitsemine, vaenlaste otsimine ja leidmine - ning kõik see on ülekallatud miljonite inimeste verega. Jube. See kõik kõlab seal raamatus nii jõhkralt, et seda on tõesti raske uskuda. Mulle tundub, et isegi meil, kes me koguaeg räägime oma raskest saatusest ja okupatsioonide pimedast orjaööst, on pea võimatu mõista repressioonide sellist ulatust. Mastaabid on ikka hoopis teised. Kui on mingi lahing, siis saab ikka surma mitusada tuhat, kui on nälg siis ikka nii, et sureb 30 miljonit. Arvud on tõeliselt hoomamatud.
Samas see totalitaarse ühiskonna hirmuõhkkonna kirjeldus on päris usutavalt edasi antud. Minuvanused mäletavad seda hirmuõhkkonda ju veel küll, mis muidugi polnud enam võrreldav 1940-50ndate surmahirmuga, aga see tunne, kui õhus on "ära torgi ja hoia parem eemale, kui elu armas"-suhtumine, peaks olema tuttav küll. Ses mõttes ma arvan, et meie siin peaksime seda raamatut pidama usutavamaks, kui Lääne inimesed, kellele see jutt mõeldud on. Seda üllatavam ongi, et ma nagu tunnen, et ma päris ei usu seda kõike. Siin on veidi nagu võitlevat ideoloogilist positsiooni, mis alati tekitab kahtluse. Kas ikka kõik on nii lamedalt üheplaaniline? Võibolla ongi, kes seda teab. Igal juhul tekkis tahtmine mingit Hiina uuemat ajalugu veel kõrvale lugeda, et äkki läheb pilt veidi ruumilisemaks ja lamenukkudest saavad inimesed.
