tag:blogger.com,1999:blog-75051061471474345912024-02-20T10:27:10.480+02:00Jüri PilliroogMõningaid mõtteid ja heietusi.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.comBlogger28125tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-39861063173333867362018-03-25T15:16:00.001+03:002018-03-25T16:08:57.377+03:00Vasikas ja pärispattKülmkappi oli tekkinud vasikalihasült. Selline ümmargune plastikust karp nagu nad ikka on, uhkete kirjadega, et 'universumi parim lihatoode' jne, nagu ikka. Ainus järeldus, mis ma teha oskasin, et ju ma ta siis poest ostsin. Miks, ei tea, poes on alati nii kiire, et tahaks sealt hullumajast kiiresti välja saada ja siis satub korvi igasugu ootamatuid asju, mida pikemalt mõeldes võibolla ei ostaks.<br />
Niisiis - vasikaliha sült. Juba väikesest peale, ma mäletan, on vasikaliha olnud veidi nagu märgilise tähtsusega ollus. Isale meeldis ikka teinekord, kui juhtus raha olema, osta Nõmme turult vasikaliha ja teha sellest eriti pehmet ja hõrku moorpraadi. Ma seda maitset ei mäleta, aga ju ta hea pidi olema, sest kõik kiitsid. Aga ma mäletan juba sellest ajast mingit õrna vastumeelsust selle suhtes. Ma olin ju vasikaid maal näinud. Neid suurte silmadega ja kõverate jalgadega lapilisi olendeid, kes surusid endid suurte lehmade vastu ja tudisesid veidralt ning tegid seejärel mingi täiesti arusaamatu galopi kuhugi eemale ja siis jälle kiiresti tagasi. Nad oli nii arglikud ja armsad. Käivad lehma järel ja püüavad kuidagi sättida enda nina udara alla. Ja muidugi ikka need suured, maailma uurivad silmad, viltu pööratud pea külgedel. Kellele need ei mõjuks. No ja siis, kujutage ette, võtab keegi kirve ja lööb sellise olendi veristeks käntsakateks. Raiub pea maha. Nülib naha. Millegipärast täiskasvanud lehma, sea või lamba puhul mind see mõte väga ei häirinud, aga vasikas, see on ikka teine asi. Vasika puhul on paradiisliku süütuse ja ilmliku jõhkruse kokkupõrkejoon ikka kuidagi eriliselt veripunane.<br />
Too vasikalihasült tõi mu mälus esile jällegi ammuse mõtte, mille ma nüüd püüan kuidagi sõnastada: söömine ongi pärispatt.<br />
Ma ei ole lugenud, et keegi oleks seda nii konkreetselt sõnastanud, aga vaevalt, et ma ka siin kuidagi originaalne olen. Kui mõelda, mis on algpatu kontseptsioon, siis see on ju midagi, mis on omane kõigile inimestele. Ja miks piirduda ainult inimestega? Elava olendi ainus elus olemise võimalus on süüa teisi olendeid. Me ei saa toituda kividest ja liivast, isegi mitte naatriumkloriidist. Me peame sööma orgaanilist, süsinikupõhist Elu. Ja keegi peab selleks Surema. Olgu selleks mõni loom, taim, seeme või seen. Me osaleme paratamatult aineringluses ja meil ei ole võimalust muundada kosmilist energiat oma eluenergiaks. On sümboolne, et inimese pattulangemine ja paradiisist lahkumine on seotud just söömise aktiga. Kõigist muudest paradiisi viljapuudest võis küll süüa, aga ma ei mäleta, et oleks mainitud söödavat. Aga paradiisist väljaheitmine sai alguse just alguse söömisest. Sellest, kui inimesele ei piisanud enam jumalikust energiast, jumalikust nabanöörist, milles(t) voolab eluenergia otse, ilma vahepeatuseta. Aga niipea, kui inimene sööb hea ja kurja tundmise puust, siis sünnib ta eraldiseisva isikuna, Ta on paisatud elama eraldatud indiviidide maailma, kus ta peab eluspüsimiseks tapma. Ta peab hävitama kõrgele keerukusastmele arenenud organismi ja muutma selle madala energeetilise väärtusega substantsiks. Ta peab toimima entroopia toruna. Kas see ei ole siis pärispatt? See tegelik patt, mille sisse me oleme määratud viibima ja milles meil ei ole valikuid? Termodünaamika teise seaduse bioloogilist varianti võiks nimetada Suureks Pärispatu Seaduseks.<br />
Vasikate söömise puhul lihtsalt avaldub see paratamatu pärispatt kuidagi eriti selgelt. Vasika söömine ei saa olla muu kui patt. Kui porgandi või männiriisika puhul me võime vaadata sellest mööda, me ei pea vaatama sidruni silmadesse või kuulma kapsa karjet, siis vasikasült kaubariiulil peaks liigutama midagi me sees - see on Patt. kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-18192379280209822042018-01-28T19:52:00.001+02:002018-01-28T19:55:13.144+02:00Aeg kulgeb. Mina ka.Tere blogi.<br />
Hämmastusega näen, et 7 aastat on möödunud blogi alustamisest.<br />
7 aastat.<br />
Pean tunnistama, et paar korda püüdsin ka vahepeal midagi kirjutada, aga ei õnnestunud sisse logida. Ju siis polnud midagi nii tähtsat kirjutada. Ega ka praegu ei ole, aga lihtsalt võtsin sihiks, et nomissesiisolgu, et mister Google ei lase mind minu oma blogile ligi. Nägin veidi vaeva ja näe, lõpuks saingi sisse. Selgus, et ma olin oma netiküündimatuses teinud mitu google kasutajakontot. See selleks.<br />
Nagu ma siit vanadest postitustest lugesin, hakkasin ma seda blogi pidama sellepärast, et Tamming soovitas iga päev 20 minutit kirjutada. Et see pidavat arendama mõtlemist. Nüüd on tekkinud mõtlemises piinlik paus. Aga vist peab siis alustama uuesti. Sest mõned vanad sissekanded on täitsa kummalised, ma ei mäletagi, et ma oleksin nii huvitavaid mõtteid kunagi mõelnud. Nagu keegi teine oleks kirjutanud.<br />
Püüan nüüd natuke aktiivsem olla ja alustada uuesti. Ega see kirjutamine pole ju kirjutamine selleks, et midagi öelda, vaid selleks, et midagi teada saada. Vaatame, mida ma siis seekord teada saan.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-12042787995605881032012-09-01T20:49:00.001+03:002012-09-01T20:49:17.206+03:00Muinasjutt matemaatikastLoen siin jõudumööda Spengleri Õhtumaade allakäiku. Läheb raskelt, sest mulle tundub, et ta ongi nagu kirjanik teisest tsivilisatsioonist. Jutt voogab laialt üle mägede ja jõgede, näide siit, teine sealt, antiigist Hiinasse ja siis ühe hüppega Ameerika põliselanike juurde. Kuigi see jutt on kirjutatud vähem kui sada aastat tagasi, siis mul on tunne, et tsivilisatsioon ongi vahepeal vahetunud. Spengler on Suur Jutuvestja, sõuab oma klassikalise hariduse pilvelaeval ja vaatab alla ning näeb kõike korraga. Kas tänapäeval veel on kusagil sellist renessanslikku teadmist, kus Õpetlane teab kõike? Võibolla kusagil klassikalises ülikoolis veel siiski on. Aga mulle tundub, et siin meie maanurgas on juba tekkinud hoopis teine tsivilisatsioon ja Spengleri suured teosed on nagu liiva alla mattunud kivid kusagil turistide raja kõrval. Inimesed tulevad, kuulavad giidi jutu viisakalt ära, teevad mälestuseks ühe foto ja lähevad edasi. Õhtumaad on alla käinud. Aga see ei huvita enam kedagi. Meenutab omaaegset poleemikat Fukuyama ja Ajaloo lõpu ümber. Ajalugu sai küll otsa, aga tähelepandamatult oli juba alanud uus.<br />
Aga miks ma seda juttu hakkasin kirjutama, oli Spengleri päris ootamatu väide selle kohta, et matemaatika on tsivilisatsiooni keel. Ehk siis, kui meie oma tsivilisatsiooni sees oleme harjunud pidama matemaatikat mingiks üldkehtivaks, universaalseks keeleks, siis Spengler väidab, et see nii ei ole. Me saatsime ju oma suures tarkuses ilmaruumi oma saadiku igavesele rännule, pardal matemaatilised sümbolid, lootuses, et kui kusagil on tsivilisatsioon, siis noh, matemaatikat, seda Universumi keelt, nad peavad ju ikka mõistma. Tutkit. Spengleri väitel pole olemas Matemaatikat, vaid on palju matemaatikaid. Matemaatika tuleneb tsivilisatsiooni maailmatunnetusest ja on kooskõlas tsivilisatsiooni nägemusega universumist. See seletab, miks kreeklastel polnud nulli ega negatiivseid arve. Samal ajal olid nad kursis India matemaatikaga, kus need olid. Aga neile tundus null mõttetuna, miks on vaja sümbolit millelegi, mida pole? Või lõpmatud kümnendmurrud. Absurd. Kui nii hakata mõtlema, siis tõesti, tsivilisatsiooni seest paistavad väljaspoolsed asjad paratamatult mõttetuna, tähenduseta, otstarbeta. Kus oleks Lääne matemaatika ilma nullita? Kuidas me arvutaksime, või mis arvutamine, kuidas me üldse mõtleksime? Kuidas me saaks tulla näiteks mõttele, et Jumalat ei ole? Või et, alguses oli singulaarsus, ehk mitte midagi.<br />
Võibolla on tõesti nii, et polegi midagi universaalset. Kui isegi illusioon matemaatika univeraalsusse võetakse meilt ära, mis siis üldse jääb?kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-7084603469405398592012-08-17T20:33:00.002+03:002018-01-28T20:15:33.648+02:00Eestimaa Su Mehemeel...... ehk E S M - pole mitte surnud veel...<br />
<br />
Ma üldiselt kommenteerimisega väga ei tegele, aga Martin Helme arvamuslugu PM-is, tekitas mõtteid ja pani mind esimest korda PMis kommenteerima (see on seal absurdselt keeruliseks tehtud, sellega tuli ikka tükk aega vaeva näha, et kommentaar välja ilmuks). Lugu ise asub siin <a href="http://arvamus.postimees.ee/942506/com/martin-helme-taielik-moistusevarjutus#comments">"Täielik mõistusevarjutus"</a>.<br />
Kommentaar ise on selline:<br /><blockquote class="tr_bq">
"Kaheldamatult on Martin Helmel üldjoontes õigus. Aga mida selle teadmisega peale hakata?<br /> Otsustamise koht oli septembris, aastal 2003, referendumil. Oli kaks võimalust. Mina isiklikult hääletasin vastu, aga 370000 inimest hääletasid poolt ja kuna ülejäänud ei pidanud vajalikuks osaleda, siis see on enamus. Ja enamuse otsust tuleks aktsepteerida. Igal rahval on õigus enesemääramisele, nii vabaduse saavutamisel, kui ka selle loovutamisel. See on tehtud.<br />Kõik jutud sellest, et avalik arvamus oli manipuleeritud, küsimuse formuleering demagoogiline, informatsioon EL iseloomu ja arengute kohta puudulik on muidugi ajalooliselt korrektsed väited ja toredad arutlusteemad, aga siiski ei muuda teema põhiolemust - rahvas on loobunud riiklikust iseseisvusest. Edasine arutelu võiks alata selle fakti aktsepteerimisest, ükskõik kui ebameeldiv see ka on. Alea iacta est.<br /> Kogu vajalik informatsioon EL olemuse kohta oli 2003.a. olemas. Möödunud kümme aastat on seda ainult kinnitanud, midagi sisuliselt uut pole lisandunud. ESMid ja muud päevapoliitilised akronüümid ei tohiks segada nägemast asjade olemust. Kujutlus, et ESMi kaudu antakse ära vabadus (on muidugi kurb, et raha on justkui vabaduse võrdkujuks, aga eks seegi ole märgiline) on petlik, pigem on vastupidi meil ei ole enam vabadust raha andmisest keelduda. Orjal ei ole omandit, on töövahendid, mis kuuluvad peremehele ning on antud orjale kasutamiseks. Riigipööre ei ole toimunud viimastel kuudel vaid juba kümme aastat tagasi, on kurb kui inimesed reageerivad alles siis, kui maja täiseleekides põleb, ehk oleks lihtsam olnud kustutada esimene tikk."</blockquote>
<div>
Mulle tundub, et seda kommentaari võiks veidi kommenteerida.<br />
See teema on tegelikult minu ammune mõte olnud. Kõikvõimalikud rahvuslased tavaliselt püüavad ignoreerida ilmset ebameeldivat fakti, et rahvas on täiesti legitiimsel referendumil andnud heakskiidu EL-ga ühinemisele. Tavaliselt püütakse referendumi olulisust pisendada sellega, et hakatakse rääkima sellest, kuidas rahvale räägiti hoopis teisest liidust, kui see, mis nüüd on välja kujunenud või sellest, et EL rahadega korraldati massiivne ajupesukampaania vms. Eks needki aspektid on mingil määral olulised, aga need ei ole kuidagi sama kaaluga, võrrelduna kuiva faktiga, et 370000 inimest, ehk 2/3 hääletamas käinutest hääletas EL-ga liitumise poolt. See, et 1/3 ei käinud hääletamas, et muuda tulemust kuidagi vähem legitiimsemaks.<br />
Minu arvates tuleb sellega leppida ja mitte püüda kramplikult rääkida Eesti Vabariigi riiklikust iseseisvusest kontekstis, kus seda ei ole.<br />
Referendumi tulemusega mitteleppimine muudab need mitteleppijad sarnaseks tollesama EL ideoloogidega, kes kasutavad demokraatialoosungit, kui see on kasulik ja niipea, kui demokraatlikud protseduurid toovad ebameeldiva tulemuse, asuvad võltsima ja demagoogitsema, et saada sobiv tulemus. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, "Lissaboni leping" peaks veel kõigil meeles olema. See on minu arvates väga ohtlik tee.<br />
Referendum iseenesest on üldse kõige demokraatlikum protseduur ja seni kuni ei ole tõendatud tulemuste olulist võltsimist, tuleks lugeda referendumi tulemust legitiimseks rahva otsuseks. Väga oluline on jääda enda vastu ausaks ja seni kuni me oleme demokraatia mängus (vrd Wittgensteini keelemäng, sellest väljumine nõuaks ühiskonna põhiolemuse muutust) sees, me peame kasutama ausa mängu reegleid. Vastasel korral me anname käest kõige olulisema relva ja me asume mängima EL ideoloogide mängureeglite järgi. Ei ole mõtet minna Mike Tysoniga poksima ja Gasparoviga malet mängima, kaotus on kindel. Kui aga proovida Tysoniga maletada ja Gasparoviga poksida, on meil mingigi lootus.<br />
Kogu eelnevast jutust ei maksa teha järeldust, et ma kutsun üles resigneerunult ohkama ja viskama eemale veerevale trummile ka pulki järgi. Vastupidi. See, kui me aktsepteerime tänast olukorda, annab võimaluse reaalselt tegeleda iseseisvuse saavutamisega. Ehk eelnevalt olnud konstruktsiooni tagurpidi pöörates: kui rahval on õigus oma riiklikust iseseisvusest loobuda, siis on tal ka õigus see tagasi võidelda.<br />
Ma küll ausalt öelda praegu ei näe seda jõudu, mis oleks huvitatud iseseisva riigi loomisest, aga vähemalt võimalus jääb alati. Kui rahval peaks tekkima soov uuesti luua sõltumatu ja rippumatu (tore eestiaegne sõna:) riik, siis saab alati korraldada uue referendumi.<br />
Kogu selle asja peamine mõte on rahva vaimses tervises ja väärikuses. Vigu võib teha. See pole keelatud. Ja vigadest võib õppida. Me võiksime ühel hetkel öelda, et nojah, mis siis ikka, omal ajal tehtud otsus polnud vast kõige parem, aga me saame seda muuta. Ja muudame. Hoopis teine asi on aga see, kui me endile päevast-päeva valetame. Heiskame riigilippu, laulame hümni, laseme olümpialt medaleid tuua jms ja siis äkki avastame, et meilt võetakse raha ära, meile esitatakse mingeid absurdseid, samas justkui pealtnäha seaduslikke nõudeid kõikvõimalikel teemadel, meie riigijuhid, justkui ei esinda meie huve väljaspool vaid kellegi teise huve meie hulgas jms. See tekitab skisofreeniat ja stressi. Vales elamine on kurnav ja segadust tekitav. Selle asemel tuleks aktsepteerida tõsiasju ja kui need on ebameeldivad, siis neid muuta. Kui see on meie võimuses.<br />
<br />
Samas on siiski ka oluline mõtiskleda selle üle, miks rahvas omal ajal sellise otsuse tegi, nagu ta tegi. Kogu jutt massiivsest reklaamist ja poliitilisest ajupesust oleks aktsepteeritav, kui referendumi tulemus oleks olnud 51 vs 49 vms. Aga 2/3 vs 1/3 on piisavalt suur vahe, mis ei jäta võimalust udutada manipulatsiooni teemadel. Rahvas otsustas. Minu arvates on siin olulisem mõelda hoopis selle üle, mis allhoovus rahva teadvuses sundis ebateadlikult eelistama ühinemist ühe liiduga, kaotades nii iseseisvuse. Ma arvan, et siin ei ole ratsionaalseid vastuseid. See ongi pigem nagu alateadvuslike müütide ilmnemise maailm, kus pigem tuleb lugeda märke, kui otsida mõistlikke põhjendusi. Miks kuningapoeg seistes ristteel valib tee kurakätt, mis viib surma, selle asemel, et valida teist teed, mis viib hukatusse vms. Rahvaste saatuslikud otsused ei sünni reklaamide ja ajupesu tasandil vaid tumeda alateadvuse sügavustes. Üksikisik võibolla ratsionaalne, mass mitte kunagi. Võibolla tundis rahvas, et ta ei ole iseolemiseks valmis, et ta ei suuda. Maailmas on tuhandeid rahvaid, kel pole omariiklust, ei ole olnud, ega saa ka kunagi olema. Aga elavad rõõmsalt. Eestlastel on olnud see võimalus proovida, aga mõlemal juhul on see viinud suhteliselt kummaliste käikudeni ja sisuliselt riiklusest loobumiseni (ükskõik kui palju me endile ka ei sisendaks Pätsi reetlikkust ja eestlaste kainet alalhoidlikkust mitte vastuhakkamisel, siis ei saa kuidagi vastu vaielda, et rahvas ei soovinud iseseisvuse eest võidelda). Võimalik, et see on mingi suurem tung, kellelegi toetuda, hirm üksinduse ees, rahvuslik kuulumistung, olla osake millestki suuremast. Nii nagu inimesedki on erinevad, miks siis mitte rahvad.<br />
<span style="background-color: white; font-family: "tahoma" , "arial"; font-size: 12px;"><br /></span></div>
kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-80941183879581212152012-06-07T23:13:00.003+03:002012-06-07T23:24:33.124+03:00Poeedi lahkumineViiendal juunil, oma üheksakümne teisel eluaastal startis igavesele kosmoserännakule "Suure Sügise kirjanik" Ray Bradbury. Seda rändu oli ta kogu oma elu ettevalmistanud. Ta kirjeldas oma lahkumist kümnetes juttudes, aga meie pidasime seda kirjanduseks. "Ah, see on üks ulmejutt", ütlesime me ja meile tundus, et me oleme sellest justkui üle. Me oleme paremad. Me teame, et tegelikult neid Marsi maastikke, neid kuldsilmseid ja sihvakaid, tuules õõtsuvaid ja kõrgel laulval häälel siristavaid marslasi pole tegelikult olemas. See on kõik üks fantaasia ja väljamõeldis.<br />
Aga me eksisime.<br />
Nad on kõik olemas. Ja seda läkski Vana Muinasjutuvestja meile näitama. Ühel päeval läheme me talle järgi ja näeme, et see kõik on tegelikult olemas. On ergav liiv ja on tolmuks lahtuvad lossid, sosistavad hääled mahajäetud kaevudes ja miljoni-aastased saurused veealustes sügavikes. Linnad, mis jälgivad teraselt meie liigutusi ja lõputu vihm, mis katkeb vaid üürikeseks hetkeks. Ja muidugi igatsus. Igatsus, mis läbib kosmost ja tõmbub paitava lõngana ümber kõri. Igatsus, mis kutsub universumi sügavusest ja kostab läbi kõikidest seintest, ta sosistab me peas, ükskõik kas me peidame end müras või vaikuses. Ta kutsub. Ja ühel hetkel me ei pea enam vastu ja läheme.<br />
Läheme koos Kurva Poeediga, kes jälgib meid heatahtliku, kõiketeadva muigega. Ja ta näitab meile kõike, mida olemas ei ole. Me vaatame ja mõistame, et tegelikult, kusagil sügaval sisimas, päris sees, me teadsime, et Temal on õigus.<br />
Ja mitte meil.<br />
Ja me oleme õnnelikud.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-57166446228647933542012-04-22T11:05:00.001+03:002012-04-22T11:05:58.362+03:00Viina asemelJuhtusin siin millalgi kuulma jällegi arutlust selle üle, kuidas alkohol on kõige halva põhjus. Tapab inimesi liikluses, tööl, kodus ja aias. Seega tuleb võidelda alkoholiga, keelata ja represseerida ning nii kui ta kusagil välja ilmub siis koheselt arreteerida ja maha lasta. See on ikka kummaline arusaam, et justkui alkohol on asi iseeneses. Nagu mingi lapselik personifitseerimine, joonistame asjadele silmad ja suu, anname nime ja siis ta ongi olemas. Siis saame kangelaslikult lohega võidelda või mis mu arust peamine - teistele näidata oma võitlust: näete, kui kangelaslikult ma võitlen teie heaolu eest, veeretan kivi mäkke kui Sisyphos ja teie peate mind imetlema ning kummardama. Puhas näitemäng. Tegelike probleemidega pole siin miskit pistmist.<br />
Lepa Nõmme raadiost küsis mingis saates kord nii: "Hea küll, te võtate joodikult viina, aga mida te asemele pakute?" Ja see on tegelikult põhiküsimus. Soov põgeneda reaalsusest ju jääb. Pakkuda pühapäeva asemel argipäeva ei ole võrdväärne vahetus. Ebasobivana ühiskonda tunneb end inimene, mitte alkohol.<br />
Väidetavalt olla päris ühene seos hilisema sõltuvusliku käitumise ja platsenta kortisooli sisalduse vahel, ehk siis ema stressitase määratleb inimese põhimaatriksi, kas maailm millesse me siseneme on oma põhiolemuselt hea või halb, kas me pigem peaksime siit põgenema või pigem püüdma siin kohalolla. See, milline tee valida põgenemiseks on juba tehnika küsimus, sõltub suuresti sotsiaalsest keskkonnast. On ju selge, et nt islamistlikus kogukonnas ei õnnestu kuidagi hakata alkohoolikuks. Aga kas see välistab põgenemise reaalsusest?<br />
Inimesed koovad enda ümber reaalsuse kookonit, mida suurem on tunne konfliktist objektiivse reaalsuse ja sisemist rahuolu pakkuva reaalsuse vahel, seda suurema fanatismiga asutakse reaalsust muutma. Kes asub nn objektiivse reaalsuse kallale, kes toimetab nn subjektiivse reaalsuse muutmisel, sõltub inimese ja keskkonna vahekorrast. Ses mõttes ei ole vahet, kas tippsportlane higistab paarkümmend aastat spordisaalis, võidab olümpiakulla, aga ikka on vähe, ärimees ajab kokku miljardi ja ikka on vähe, poliitik saab presidendiks ja siis läheb teisele riigile kallale, sest oma riik on väike ja ikka on võimu vähe või võtab alkohoolik ühe pudeli teise järel, sest ikka on vähe. Heaks ja halvaks jaotus meie ühiskondlikus mõtlemises tuleneb peamiselt valgutusaja külmast ratsionaalsusest, "sinu vabadus rusikaga vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina", ehk siis inimesed on vabad nii kaua, kuni nad ei sega teisi. Segamine on muidugi jällegi ülimalt subjektiivne määratlus, sinna ei loeta nt see, kui teisel inimesel on valus. Kui karjub siis segab, aga kui on lihtsalt valus, siis ei sega. Sest kuidas sa määratled objektiivselt valu, millega mõõdad? Kas sellel, kes röögib kõvemini, on valusam?<br />
Niisiis, sõltuvuse määramine heaks või halvaks sõltuvuseks, tuleneb selle nähtavalt mõõdetavast avaldumisest teistele inimestele. Võitlus alkoholiga, on tegelikult täpselt samasugune võitlus oma objektiivse reaalsuse illusiooni muutmise pärast nagu alkoholism ise. Et nad ei tuleks mind segama. Nii võttes suhteliselt küüniline ja isekas tegevus, millel inimeste aitamisega ei ole suurt midagi tegemist. Sest inimeste aitamine algab mõistmisest, küsimusest: miks on nii? Suured Võitlejad ei taha mitte aidata vaid võita, valitseda, allutada, kehtestada oma reaalsust. Ma kardan, et ma tahan sellisest reaalsusest põgeneda.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-24587424484499443702012-04-15T17:03:00.009+03:002018-01-28T20:20:13.994+02:00Skaneerika ja Amedinaavia filmimikstuur<span style="font-family: inherit;">Suhteliselt väikese vahega jõudsid minuni kaks filmi, millel on mingi sarnasus, seetõttu võiks neist ka koos kirjutada. Üks neist siis euroopalik ameerika film ja teine ameerikalik euroopa film. Too euroopalik ameerika film on siis <a href="http://www.imdb.com/title/tt1568346/"><b><i><span style="color: orange;">The Girl with the Dragon Tattoo</span></i></b></a><span style="color: #333333;"> </span>Kuigi ma ei saaks öelda, et ma populaarse ilukirjanduse suur fänn oleksin (mul on isegi harry potter lugemata:) siiski, kui omal ajal see herr Stieg Larssoni suur tulemine oli, siis murdis see teadmine, et keegi selline rootslane on olemas, ka minuni. Tänaseks on autor küll minu teada lusika nurka visanud, siiski looming elab edasi ja vallutab aina edetabelite tippe. Kas ta mingil ajal ei olnud juba võrreldav Rowlingu ja Dan Browni läbimüükidega? No igal juhul tegemist on tänapäeva populaarkultuuri verstapostiga. Ja pole siis imestada, et Hollywood ajab oma räpased konkssõrmed Euroopa viljakast huumusest võrsunud kultuurtaimekese ümber ja tahab selle mullast välja tirida, tükkideks hekseldada, ära pakkida ja maha müüa. Ja seda ta teebki, oh seda õudust. Pean oma suureks häbiks tunnistama, et Rootsi Kuningriigi suurima kultuuriekspordiartikli raamatuid ma pole lugenud ja arvatavasti vist ka kunagi ei loe. Siiski filmist ma üht-teist lootsin. Võibolla ka seetõttu, et niite on tõmbamas David Fincher. Mees, kes on linastanud sellised filmid nagu Seven, Fight Club, The Game, Bejamin Buttoni jt (meelega ei maini Social Networki) ei saa ju päris jama lugu teha. Ja ega ka Daniel Craig päris külmaks ei jäta, oma näitlejakarismat on korduvalt tõestanud. Rootslaste nn originaalfilmi ma ei ole näinud, raamatut pole lugenud, seega olin filmi vaadates suhteliselt puhas leht. Ja ausalt öeldes, filmi äravaadanuna, olen pea sama puhas leht. Midagi nagu ei jäänud külge. Mu arust oli see suhteliselt tavaline kriminull, mis ei saaks öelda, et oleks 100% köitnud. Nii palju, kui saab filmi põhjal raamatu kohta öelda, siis mulle tundub see klassikalise Christie-liku kriminulli rööbastes sõitev jutt. On küll detailidega püütud asja moodsamaks ajada, aga sisuliselt on see ikka ühe pühapäeva-õhtuse krimiseriaali järjekordse osa süžee. BBC kütab neid kümnete kaupa üle ilma kõigisse telekanalitesse. Pigem oli omamoodi tore vaadata, kuidas ameeriklased püüavad vägisi euroopa filmi teha. Nagu õpikust: pikad hämarad kaadrid, lumesadu, sõnatud dialoogid, räpane seks, hea veel et kõikuvat lampi, vee tilkumist ja kriiksuvat reformvoodit ei olnud. Pean tunnistama, et eurooplastel tuleb euroopa filmi tegemine paremini välja. Ja tegelikult isegi ameerikaliku filmi tegemine. </span><br />
<span style="font-family: inherit;">Olen sunnitud möönma teatud skeptilisust, kui asusin seejärel vaatama paljukannatanud Norra filmimeistrite üllitist nimega </span><span style="font-family: inherit; font-size: small;"><i><b><a href="http://www.imdb.com/title/tt1614989/"><span style="color: orange;">Hodejegerne</span></a> </b></i></span><span style="font-family: inherit; font-size: small;">(inglise keelde on see tõlgitud, kui Headhunters, mis </span><br />tundub ka korrektne olevat, sest "Hode" on kangesti "head"-i moodi ja "jegerne" on vast samatüveline "jäägriga"). Ei tea ma Norra filmist, kui sellisest, midagi. Ja kes üldse teaks? Pole ka midagi imestada, kuna seal tehakse arvatavasti euroopa filme, mida ju keegi ei vaata. Ja mis polegi mõeldud vaatamiseks vaid sotsiaalprojektidena filmitegemisega seotud riiklike struktuuride säilitamiseks. Nagu Eestiski. Aga nüüd, võeti kätte ja tehti ameerika film ning kohe asjad muutusid. Väidetavalt olla see ületanud kõik Norra rekordid, naftapuurijad ja hülgekütid olla võtnud suusad alt ning käinuvat kinos ning olla kiitnud. Asja eest. Tegemist ei ole mingi filmikunstiga selle pühas mustavas sügavuses vaid korraliku värvilise thrilleriga, mis aga on oluliselt parem, kui tavaline hollivuudi stampidemudasse takerduv keskpärasus. Lugu jookseb nagu kulda, originaalne stsenaarium, mitteaimatavad pöörded, mitmed vihjed igasugustele filmidele (muuseas väidetavalt ka lohetätoka filmile), mänglemine igasuguste stiilide piirimail art.house'st splatterisse ja tagasi, psühholoogilised pöörded, pisidetailidega mängimine. Ühesõnaga virtuoosne töö. Endagi puhul oli huvitav jälgida, kuidas algne vastikustunne peategelase, kui tühise ülbitseva yuppie vastu, asendus sümpaatia ja kaasaelamisega ja siis oli jälle mingi pettumus, kui ta mingi lollusega hakkama sai. Ma tundsin kuidas lavastaja minuga mõnusalt mängib, juhib mingite detailidega tähelepanu ühes suunas ja siis toob kõrvalt hoopis teise lahenduse, ise kavalalt muiates: "aga mis sa siis mõtlesid?". Ja ma pidin tunnistama, et olin tavalistes mängureeglites liiga kinni. Mul on hea tunne, kui filmiga tekib dialoog nagu intelligentse inimesega vesteldes, me kumbki ei pea teist lolliks, me ei püüa teineteist õpetada vaid mängime koos, luues mängureegleid mängu käigus. Meil kummalgi pole igav ja mängu lõppedes jääb tunne meeldivalt veedetud ajast. Kuigi muidugi ei saa eurooplasest filmitegija üle euroopa kunstfilmide iseloomulikest stseenidest, siis mu arust teeb ta neid pigem teadlikult, ise omaette itsitades. <br /><br />Kokkuvõtteks võiks öelda, et eurooplastel tuleb ameerika filmide tegemine paremini välja, kui ameeriklastel euroopa filmide tegemine. Aga eks igast reeglist ole ka erandeid.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-58696017979039312772012-03-03T13:43:00.005+02:002018-01-28T20:22:38.190+02:00Muinaslugu hobustVanameister Spielberg on valmis saanud oma järjekordse eepilise suurfilmi. Seekord on peategelaseks Hobune. Filmi nimi <a href="http://www.imdb.com/title/tt1568911/"><b>War Horse</b></a> ütleb juba umbes ära, millises kontekstis Hobusest jutustatakse. Vanameistri stiil vist pikemat tutvustamist ei vaja, sellist teemat, mis ei võimalda suurte tunnete ja üldinimlike, kõigilemõistetavate kannatuste eksponeerimist, ta ette vast ei võta. Eks ta muidugi teeb aeg-ajalt ka puhast seiklust, kuid selliste eepiliste Suurte Lugude jutustamine on tema "l'Emploi", töö ja tee. Selles ta on hea. Kuldmehikest ta seekord küll ei saanud (vist oli 6 nominatsiooni, kui ma õigesti mäletan), aga see pole ka oluline, neid peaks tal juba kaminasimsil mitu olema.<br />
Eks alati ole SS-le etteheidetud teatavat poliitilist kallutatust ja suurte teemade allhoovusena masside ajude pesemist, eriti muidugi peale Schindler's Listi ja Saving Private Ryani tegemist ja eks tema taust kuma seal ka läbi, aga ma siiski ei kritiseeriks vanameistrit seepärast. Pigem naudib ta purjekana ookeani pinnal lainete mängu, kui püüab nt Oliver Stone moodi hoovuseid tagurpidi pöörata (või vähemalt sellist muljet jätta). SS tabab meisterlikult tuult ja hoovuseid ning kasutab neid Suurte Lugude jutustamiseks. Minu arvates ei ole see üldse laiduväärne, pigem vastupidi. Suured Lood on alati inimesi puudutanud ja jäävad seda tegema, olgu taustaks Vana-Kreeka koturnidel klõbistav Oidipus või nimetul planeedil valgusmõõka keerutav jedi-rüütel. Suurtes Lugudes tunneb iga inimene midagi ära, kollektiivse alateadvuse arhetüübid oma teadvuses, unenägudes, ootamatutes mõtetes, peegeldamas sadade tuhandete aastate inimsuhteid, varje ja personasid, animat ja animust.<br />
Ka War Horse mängib nendel suurtel teemadel. Antud juhul on taustaks I Maailmasõda ning rahva mälus veel allesolevad lood metsikust hobuste ohverdamisest sõja Moolokile. Pole mina nii teadlik semiootik või psühhoanalüütik, et ma suudaksin lahti mõtestada, miks just hobune on inimkultuuris saanud eriliseks sümboliks. Hobuse hukkumine või kannatused on meie jaoks kuidagi olulised ja puudutavad. Kui samalaadne film oleks tehtud neist miljonitest lehmadest, kes I MS käigus ära söödi, maha lasti või kes lüpsmata olles kusagil kahuripaukude hirmus võssa jooksnuna piinlesid, siis vaevalt, et see oleks muutunud üldistuseks, kunstiteoseks. Aga piinlev Hobune on kunst. Seda filmi vaadanuna meenuvad mullegi kusagilt kuuldud jutud sõjas hukkunud hobustest. Ju siis olid need sündmused noortele meestele olulised. Sümbolid inimeste kurjusest, mille tulemusena hukkuvad süütud loomad, tugevad ja jõulised, kuid õrnade suurte silmadega, mille pilgus on Jumala etteheide meie vääritule elule.<br />
See ongi tragöödia - miks me teeme halba, mida me ei taha ja head, mida me tahame, ei tee me mitte. Pauluse aegadest pole midagi muutunud. Kuid selle inimeseks olemise traagika äratundmine vabastab ja puhastab, katarsis on tragöödia osa, ilma milleta muutub too lihtsalt piinaks ja kiusuks.<br />
Lugu on lihtne, nagu üks Suur Lugu olema peab. Kõik saavad sellest aru, siin pole moodsat mitmekihilisust, hea ja paha põimumist, modernismi ängi ja surutust. Tunded on ehtsad, inimesed üheplaanilised ja äratuntavalt arhetüüpsed. On Poiss, kes armastab oma Hobust. On vaene Perekond, kes peab müüma oma Hobuse. On kuri Rikas Mees. On Sõda, suur Moolok, kes õgib kõik, kes ette jäävad. On Saatus - Moirad, mis mängivad meiega peitust, kes kord lükkavad meid Surma, kord annavad Lootust. Ja on Imelised Sündmused, juhtumised, mille pärast üldse muinaslugusid räägitakse, mis on peegeldused Jumalate mängust meie hallidesse päevadesse.<br />
Kui mõelda, kui palju hukkus hobuseid I MS käigus, siis pole imestada, et rahva (ala-)teadvus on täis lugusid kannatavatest hobustest. Arvatavasti oli iga sõjas käinud mees näinud hobuste hukkumist ja jutustas sellest kojunaasnuna lugusid. Siit võib selle teema faktoloogiast pikemalt lugeda <span style="background-color: white; font-family: sans-serif; font-size: 13px; line-height: 19px;"><a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Horses_in_World_War_I" style="font-weight: bold;">Horses in WW I</a><b> . </b></span>Need mõned faktid, nt et sõjas hukkus 500 000 Briti hobust ja USAst saadeti laevadega Euroopasse miljon hobust ning väidetavalt olla I MS hukkunud 5 kuni 7 miljonit hobust, annavad mingi tausta toimunule, aga kes ikka suudab neid arve ja kannatusi kokku lugeda. <br />Selles inimeste ja loomade rändamise ajastus oli kahtlemata igasuguseid lugusid, tragöödiaid ja komöödiaid, saatuste põimumisi ja imelisi kokkusattumusi, millest võib rääkida lõputult lugusid. Vanameister on valinud neist ühe, nõjatub mõnusalt tugitooli, süütab piibu ja asub pajatama. Me kuulame, nutame, naerame ja loodetavasti puhastume.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-28778126071251728322012-02-17T20:47:00.008+02:002012-02-18T10:44:36.311+02:00Maotu teosJuhtus selline lugu, et arvuti läks katki. Ähvarda, veena või meelita - ei midagi. Ekraan oli tühi ja paljas ning pimedus oli sügavuse peal ja miskit justkui hõljus millegi kohal. Ja sai õhtu ja sai hommik - teine päev. Ja ma nägin, et see hea oli. Sest äkki oli nagu kuidagi aega rohkem. Naljakas tunne oli, nagu oleks mingi tühi koht, ei oskagi nagu äkki midagi teha. Tuletasin siis noorusaegu meelde, et kui midagi polnud teha, siis hakatud raamatut lugema. Mõeldud - tehtud.<br />
Nagu Eestis on viimasel ajal kombeks loetakse peamiselt elulugusid. Võtsin siis minagi ette ülevaatliku teose sellisest tuntud persoonist nagu Mao Zedong <a href="http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170799">http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170799</a><br />
Ega ta vist pikemat tutvustamist ei vaja. Kes ei teaks Suurt Tüürimeest ja tema varblaste hävitamise ning Saja Lille kampaaniaid, rääkimata kultuurirevolutsioonist ja hungveipingidest. Aga eks kõik need teadmised ole ju fragmentaarsed nagu üldse kõik teadmised kipuvad olema. Midagi oleks justkui kuulnud, aga kust ja mida, ei mäletagi. Kuna minu teadmised Hiinast on peaaegu olematud, siis ega ma tolle raamatu kvaliteeti mingil taustal ju hinnata ei oska. Kui vastu vaielda ei oska, siis tuleb uskuda. Selle raamatu kokkuvõtteks sobib mu arust kõige paremini seesama kujund, mida kõikides tutvustavates tekstides mainitakse: Mao valitsemise ajal suri üle 70miljoni hiinlase. See raamat ongi tegelikult üks pikk kirjeldus sellest, kuidas Mao üle laibakuhjade valitsejaks pürgib. Algul kohalikuks röövlipealikuks, siis kommunistliku partei esimeheks, siis riigivalitsejaks ja siis maailma esikommunistiks ning maailmavalitsejaks. See ongi selle raamatu puhul võibolla kõige segavam asjaolu, et minul vähemalt, on väga raske ettekujutada inimest, kel sisuliselt puuduvad kõik inimlikud positiivsed omadused. Kas tõesti mitte ühtki? Mao on nagu Hollywoodi filmikangelane, üheplaaniline nagu lamenukk. Ainsate nö positiivsete omadustena võiks välja tuua sihikindluse, tugeva tahte ja pühendumuse, kuigi needki võtavad Mao juures kuidagi värdjaliku vormi. Sihikindlusest saab psühhopaatia, pühendumusest obsessioon. Mulle tundub, et see raamat on kirjutatud nagu mingi antiajaloona, ehk vastuhakuna seni kehtivale Hiina riiklikule kommunismiajaloole, kus Mao on nö "teinud küll vigu, aga üldiselt siiski püsinud parteipealiini kursil", ehk siis tollele samale kommunistliku parteikliki ajupesule, mida me isegi mäletame. Tekkis ju meilgi kusagil 1980-ndate lõpus mingi nö "antiajalugu", mis tipnes kurikuulsa artikliga Rahva Hääles sellest, kuidas Lenin oli tegelikult seen (tagantjärele keegi meenutas, et see oli mingi Moskva üliõpilaste nali tolleaegse absurdse ajalookirjutamise kohta, aga nagu igale teooriale leidus ka sellele uskujaid). Paljude ajalookirjutajate ainsaks ideeks sai tahtmine seniste pühakute võimalikult rõveda kujutamise kaudu sensatsiooni tekitada ja selle kaudu muidugi ka isiklikku tuntust hankida. Ma natuke tundsin seda raamatut lugedes sedasama tuttavat tunnet.<br />
Autorid on muidugi ära teinud suure töö. Siin taga on kindlasti tohutu hulga materjalide läbi töötamine, seda on näha nii tekstist, kui ka kasutatud kirjanduse jms allikate nimekirjast, mis on sadakond lehekülge pikk. On ka arusaadav, et selliseid "kontrrevolutsioonilisi revisjoniste" ei lasta Hiina RV arhiivide ligi ja nad peavad suuresti piirduma mälestuste, lääne arhiivide ja Hiina Vabariigi (Taiwani) arhiividega. On päris selge, et sealt objektiivset pilti ei saa kujuneda, peamiselt on ju mälestused neilt, kes on välismaal (enamjaolt Läänes) ja välismaal on nad sellepärast, et neil on kommunistidega (pekingi) part kitkuda.<br />
Pilt, mis selle raamatu põhjal Maost ja kogu tolle aja Hiina inimestest tekib, on masendav. Ainult üks küüniline võimuvõitlus, pidev intriigitsemine, vaenlaste otsimine ja leidmine - ning kõik see on ülekallatud miljonite inimeste verega. Jube. See kõik kõlab seal raamatus nii jõhkralt, et seda on tõesti raske uskuda. Mulle tundub, et isegi meil, kes me koguaeg räägime oma raskest saatusest ja okupatsioonide pimedast orjaööst, on pea võimatu mõista repressioonide sellist ulatust. Mastaabid on ikka hoopis teised. Kui on mingi lahing, siis saab ikka surma mitusada tuhat, kui on nälg siis ikka nii, et sureb 30 miljonit. Arvud on tõeliselt hoomamatud.<br />
Samas see totalitaarse ühiskonna hirmuõhkkonna kirjeldus on päris usutavalt edasi antud. Minuvanused mäletavad seda hirmuõhkkonda ju veel küll, mis muidugi polnud enam võrreldav 1940-50ndate surmahirmuga, aga see tunne, kui õhus on "ära torgi ja hoia parem eemale, kui elu armas"-suhtumine, peaks olema tuttav küll. Ses mõttes ma arvan, et meie siin peaksime seda raamatut pidama usutavamaks, kui Lääne inimesed, kellele see jutt mõeldud on. Seda üllatavam ongi, et ma nagu tunnen, et ma päris ei usu seda kõike. Siin on veidi nagu võitlevat ideoloogilist positsiooni, mis alati tekitab kahtluse. Kas ikka kõik on nii lamedalt üheplaaniline? Võibolla ongi, kes seda teab. Igal juhul tekkis tahtmine mingit Hiina uuemat ajalugu veel kõrvale lugeda, et äkki läheb pilt veidi ruumilisemaks ja lamenukkudest saavad inimesed.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-75731555799989512022012-01-22T00:40:00.002+02:002012-01-22T11:53:21.506+02:00Õigus su ukselJällegi üks filmijutt. Võtsin ette ja vaatasin ära sellise, üldiselt tundmatu filmi nagu <a href="http://www.imdb.com/title/tt0458367/">"Right at Your Door"</a> ("otse su ukse taga", või kuidas seda lähtuvalt sisust tõlkida). Tegemist on ilmse nö "festivali"-filmiga, mis on tehtud olematu eelarvega, ilma staarideta ja oluliste eriefektideta. Siin on pea ainult üks kujund - aga see kujund on võimas. Sisuliselt toimub tegevus 90minutit ühes väikeses majas, peamiselt isegi ühes toas, kus üks mees kuulab raadiot, helistab ja räägib ukse taga oleva naisega. Noh, pole just paljutõotav, või mis?<br />
Mõne lausega sisu kokkuvõttes (ja selle filmi puhul see polegi väga suur patt) on siis lugu selles, et elavad üks mees ja naine õnnelikult LA äärelinnas, naine sõidab hommikul kesklinna tööle. Nagu ikka. Aga siis käib äkki pauk, linna kohale tõuseb suitsusammas ja raadio teatab, et kesklinnas plahvatasid kolm pommi. Ja mitte lihtsalt pommid vaid nn "<a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Dirty_bomb">dirty bomb</a>"-stiilis bakterioloogilised pommid, mis tolmuna alla langedes linnale, mürgitavad elava. Kuna linn on blokeeritud, siis ei jää mehel muud üle, kui raadiost tulevaid õpetussõnu järgides oma maja õhukindlaks teipida. Sajab tolmu, raadio kisendab apokalüptilisi hoiatusi, sõjaväeautod kihutavad tulede vilkudes mööda tänavaid, politsei laseb maha ühe tolmuse tüübi, kes püüab põgeneda. Õhus on mürk.<br />
Ja siis saabub ukse taha naine, tolmune, köhiv ja kole. Mida teeksid sina? Keegi seda küsimust otseselt ei küsi, aga see on nii tugevalt õhus, et see lausa sunnib vastama. Ma mõtlesin. Ma tõesti ei tea, mida ma teeks. Ma loodan, et ma kunagi ei pea sellele küsimusele vastama. Mees teda sisse ei lase. See on Mehe loogika. Naine peksab ukse taga ja röögib: kas sa mind ei armasta? See on Naise loogika.<br />
Mis on õige, kas surra armastuses koos või ohverdada ennast, et teine saaks elada? Mees kordab kogu aeg raadiost kuuldut, et abi on tulemas. Kohe keegi tuleb ja aitab. Aga ei tule. Ja nii nad räägivad läbi klaasi.<br />
Selles kujundis on tõesti mingit suurt üldistust. Olulisi küsimusi, millele ei saa vastata. Mida tegelikult tavaelus polegi vast viisakas küsida, sest vastused võivad lammutada tolle tavaelu laiali. Me lükkame eetilised dilemmad kuhugi eemale, silma alt ära, et nendega mitte tegeleda, kuni kostab koputus ja seal nad ongi - otse su ukse taga. Ja on tegelikult alati olnud.<br />
Selle suure kujundi loomise tõttu saab see film ja tema režissöör-stsenarist andeks mitu ebaloogilisust ning ka lõpplahenduse ebausutavuse (kuigi peab tunnistama, et see on efektne ja lisab nö moraalset mõõdet), kuigi need natuke rikuvad seda filmi realistlikku õhustikku. Kui terrorioht on nii suur nagu väidetakse, siis pole see paari kohvri suurused "räpased pommid" mingi ebareaalne võimalus läänemaailm jalust lüüa. Ja siis just sellised dilemmad kümnetes tuhandetes kodudes tekivad. Filmi esimene pool ongi ehk päris hirmutav oma realistlikkuses. Kõik see võibki ju vabalt nii juhtuda.<br />
<br />
Nüüd tahaks öelda paar sapist sõna eesti filmi kohta (võibolla sellepärast, et ma vaatasin ETV-st Vabariigi Kodanikke, kus lihtsalt tund aega nuteti pappi taga. Masendav).<br />
Ma tahaks kõigile eesti filmitegijatele, kes virisevad selle üle, et Eestis pole pappi, mille eest filme teha, muuta selle filmi vaatamise kohustuslikuks. Ma ei tea kuigi palju filmieelarvetest, aga ma arvan, et selle filmi eelarve on pool igasuguste kormoranide, lumekuningannade, buratiinode ja mis kõik need filmid siin on olnud, eelarvetest. Ja see on ka kunstilisem, kui kõik härra Maimiku filmid kokku (miks just Maimik. Aga sellepärast, et ta ei pidanud paljuks esineda EPLis <a href="http://www.epl.ee/news/arvamus/andres-maimik-tahelepanu-valmis-looma.d?id=63783892">ühe esseega</a>, kus ta kaitses loojate õigust kunsti teha. Iseenesest polnud see essee üldse paha, aga nagu öeldakse "look who's talking". Krt, tee siis kunsti, aga ära mölise, et raha pole. Ideid ei ole, krt võtaks. Ideid, seltsimehed hudoožnikud. Ärge pugege raha taha). Iseenesest ei ole tegemist mingi maailma kinokunsti tippsaavutusega, aga väga hea filmiga, kus tahetakse midagi öelda - ja öeldaksegi.<br />
Peaaegu täiesti ilma rahata.<br />
Kujutage ette, eesti filmiloojad, See On Võimalik.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-43808542457285972222012-01-12T00:09:00.002+02:002012-01-12T00:20:06.779+02:00Ajal alati on aegaSeekord võtsin aega, et vaadata filmi "In Time". See kulutas oma 90 minutit minu ajast, aga olgem ausad, ka ilma selle filmita oleks mu aeg tiksunud 90 minutit surmale lähemale. Kas ma oleks sel ajal teinud midagi olulisemat? Kui aeg on kõige mõõt, siis millega me mõõdame olulisust? See mis kulutab rohkem aega on siis ju olulisem. Nojah.<br />
Nagu on juba aru saada, rääkis film ajast. Ajast kui absoluutsest inimese mõõdust, kõige väärtuse skaalast.<br />
Ehk siis sellisest hüpoteetilisest ajast, kui inimesed on otsustanud, et 25 eluaastat on vananemiseks paras ja alates sellest elueast tuleb hakata aega juurde ostma, et mitte vananeda ja surra. Ja kui sul pole enam aega, siis on aeg läbi. Süsteem on üles ehitatud nii, et enamik inimesi elab pidevalt aja lõppemise piiril. Ehk sa pead pidevalt jooksma ja teenima aega, et maksta aina tõusvaid ajamakse, protsente, intresse jms (muuseas intress ongi ju aeg, olen kuulnud sellist teooriat, et selle tõttu olevatki juudid läänemaises kultuuris tagakiusatud, kuna nende usk võimaldas kaubelda ajaga, tol ajal, kui kristlase jaoks oli see välistatud, sest kes saab luua siin Jumala loodud maailmas mitte millestki midagi, Saatan teadagi). Igal inimesel on käel (jällegi piibellik viide Ilmuturaamatule) talle jäänud aeg tiksumas, kuhu tuleb pidevalt laadida aega, see liidab inimesed süsteemiga ja on absoluutne orjastamine.<br />
Üldiselt peab ütlema, et filmi süžee on võimas. Nii täpset kunstilist kujundit tänapäeva ühiskonna kirjeldamiseks on päris keeruline välja mõelda, ajal kui tundub, et kõik kujundid on juba kuuldud ja nähtud. Aga siiski suudeti üllatada. Ja nagu heale kujundile kohane, hakkab ta ise mängima ja enda ümber looma teisi kujundeid, sõnamänge, mõttelist ruumi. Film on täis igasugu ajaga seotud kujundeid, nii visuaalis, kui keeles. Seda on täitsa nauditav vaadata ja kuulata.<br />
Seda üllatavam on filmi nõrkus näitlemise ja režii kohapealt. Andrew Niccol on nii idee autor, kui ka režissöör. Kummaline on see, et mulle juba vaatamise ajal meenutas see film korduvalt "Gattaca"-t (tõeliselt hea, soovitan vaadata) ja minu üllatuseks hiljem avastasin, et Niccol oli ka selle autor. Kui ma mõtlen, mis neis filmides sarnast on, siis ma ei saagi aru, nagu mingi värvigamma, tempo või atmosfäär oleks nagu sarnane. Kui tavaliselt on Hollywoodi filmide puhul just tugevaks küljeks näitlemine, ehk kui keegi kritiseerib mingit HW filmi, siis on ikka tüüpväljend, et "film ise on jama, aga näitlejad on head", siis nüüd on suisa vastupidi. Niivõrd nõrka ja ebausutavat näitlemist ma pole ammu kohanud. Ma kohati isegi kahtlustasin, ja võibolla on sel tõepõhi all, et režissöör on meelega lasknud nö toorelt ja kohmakalt näidelda, rõhutamaks sellega 25-aastastest inimestest koosneva ühiskonna ebaloomulikkust, nihkes olekut, kummalisust, kui 25-aastane inimene peab mängima 100-aastast, kes näeb välja kui 25-aastane ja samas 100-aastane tegelane filmis peab mängima 25-aastast, ehk toimub nö näitlemine näitlemise sees, ehk siis näitleja peab näitlema näitlejat, kes ei ole näitleja, aga näitleb. No ei tea.<br />
Ainuke oma rolli välja kandnu oli mu arust Cillian Murphy (kes on päris hea tüpaaž, oli ka Inceptionis meeldejääv). Peaosas hallitas (või maitea, mis on vastand sõnale "säras") Justin Timberlake, kes kuuldavasti olevat mingi kuulus laulja ja noorte lemmik. Loodetavasti ta laulab paremini, kui näitleb. Või noh, ega ta nüüd nii hull ka polnud, aga kindlasti oleks olnud stuudio ukse tagant võtta tuhandeid paremaid. Naispeaosalisest ei oska ka nagu midagi arvata, oma kõrgete kontsadega aja ja eluga võidu joostes oli ta kohati kohtlaselt koomiline (kardetavasti tahtmatult). Kohati kiskus selliseks klassikaliseks suhkruseks Bonnie & Clyde looks, millest on muidugi tohutult variatsioone. Romantilised, armunud röövlid röövimas suure Hea nimel rikkaid ja aitamas vaeseid. Kuigi kohati oli ka küünilisi vihjeid sellele, kuidas süsteemisisene ümberjagamine tekitab hoopis rohkem viletsust ja vägivalda, siiski autor seda teemat edasi ei arendanud, millest on mul kahju. Siin oleks võinud nö süvitsi minna. Aga see selleks.<br />
Üldisemalt on mul kahju sellest ideest, mis oleks võimaldanud luua sama võimsa originaalse filmi nagu Inception või Memento või Equilibrium või Matrix või Fight Club või Dark City vms. Oleks päris huvitav, kui mõni Nolani või Fincheri või Aronofsky masti mees võtaks selle teema üles ja teeks sellest ühe korraliku filmi. Potentsiaali igal juhul on. Aga kas ka aega on...kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-27043391952602280652012-01-05T22:22:00.001+02:002012-01-12T00:21:25.368+02:00Surnud jänese monoloogKuna kultuurne inimene peab olema kursis kultuurinähtustega, siis pidasin vajalikuks ära vaadata ülivõrretes kiidetud kunstisündmuse, ehk NO teatri etenduse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Ei läinud selleks otstarbeks teatrisse vaid käivitasin sirviku ja vaatasin siit: <a href="http://www.etv2.err.ee/videod/dd4e3db9-c02b-4dd6-bd5b-f8c7cd150fd9">http://www.etv2.err.ee/videod/dd4e3db9-c02b-4dd6-bd5b-f8c7cd150fd9</a> Etteruttavalt olgu öeldud, et õigesti tegin. Et siis seda, et ei hakanud teatrisse minema.<br />
Kindlasti kõik NOteatri fännid põrmustaksid mind kohe sellega, et "nojah, teadagi, arvutist vaadates pole ju seda Tunnet, seda Teatrimaagiat, olles ise kohal on See hoopis midagi Muud". Ei tea, ma arvan, et ma olen piisavalt palju teatris käinud, et ma suudan ennast ette kujutada küll seal saalis istumas ja pole üldse kindel, et saalis olnuna oleks mu mulje parem. Ehk isegi vastupidi.<br />
Etenduse retseptsioonil pole vist mõtet pikemalt peatuda, kultuursed inimesed teavad niigi, et tegemist on Ülivõimsa Teatrikunsti Sündmusega, Sotsiaalse Teatri Absoluutse Fenomeniga ja Valgustunud Geeniuste Laskumisega Pimedate Maale.<br />
See selleks. Võibolla on meedias valitsenud mõõdutundetu taevani kiitmine ka üks põhjus miks mu mulje just väga võimas pole.<br />
Alustaks positiivsest. Peab kiitma näitlejate head füüsilist vormi. See on tõesti muljetavaldav. Lisaks on kaheldamatult tegemist sümpaatsete inimestega, kes kindlasti oskavad peale võimlemise ka näidelda. Kui vaja peaks olema.<br />
Lisaks oli väga võimas leid Eha Komissarovi kommentaarid Beuysi näitusele, millest omal ajal Juske koolis pikalt rääkis. Komissarov mõjus väga uhkelt, kusjuures ega ta vist palju ei näidelnud, selline ta ju ongi. Seal oli sellist vinget modernismi tunnetust, stiilseid detaile nagu ta oleks ise selle näituse teinud. Selline sisseelamine ja jutustamisoksus on ikka kadestamistväärt. Viide Beuysile oli ka esimeses stseenis istunud kuldse peaga tegelinski, sest minu mäletamist mööda oli ka Beuysil pea kuldseks värvitud, kui ta oma performantsi tegi.<br />
Nii palju siis positiivsest.<br />
Nüüd siis etendusest.<br />
Mida ei olnud.<br />
Jah, tõesti, 2,5 tundi võimlemist, karjumist, etüüde, seosetuid stseenikesi - ja mis selle kõige mõte on? Miks ma pidin seda kannatama?<br />
Ma saan aru küll, et tegemist on nö kontseptuaalse etendusega, millel on palju viiteid ja vihjeid ja mille mõtet ei saa üheselt sõnastada, aga ma ikka küsiks jonnakalt - milleks? Miks ma peaksin seda vaatama? Ühtpidi oleks justkui tegemist sotsiaalse või suisa poliitilise teatriga, kus kultuuriminister otseses mõttes täis kustakse. Kus mõnitatakse üht poliitikut, kes oma ametikohast lähtuvalt peab ka väga kusise mängu juures head nägu tegema (mis osutus muidugi "prohvetlikuks" sest tollane kult.minn Laine Jänes täpselt sellist virilalt rõõmsat nägu tegigi, noh, et kunst peabki olema provokatiivne ja puudutama sotsiaalseid valupunkte jms plära. Mu arust oleks palju ausam olnud, kui Jänes oleks öelnud, et jah olen solvunud ja minu arvates ma pole sellist isiklikku mõnitamist ära teeninud. Minu silmis oleks ta saanud inimlikkuse eest tublisti punkte juurde, kuigi häält vast siiski mitte). Lisaks poliitilised vihjed kultuuri- ja spordirahastamise süsteemi pihta. Aga mis siis? Kuidas aitab kultuuriministri nimetamine spordiministriks või taidlemine, khm vabandust, improviseerimine spordialade teemadel seda süsteemi muuta? Mis mõte sellel on peale enesenäitamise? Kohati oli muidugi tegemist ka kiiduväärse eneseirooniaga, kuid seegi oli minu arust kantud siiski eneseimetlusest, kultuurse inimese juurde käib ju ka võime teatava piirini enda üle nalja heita. Et "oh, ehehee, me oleme, heh, ainult näitlejad, kes, teatavasti, heheh, oskavad ju ainult porgandist ja perseaugust etüüde teha, ehehehee". Aga nii kurb, kui seda etendust vaadates on tõdeda - jah nii see ongi. Ja ilma naljata. Väntate rahva rõõmuks samu pedaale, mis on kord kätte õpitud. Tee etüüdi, etenda kasvavat porgandit, lennukit, peenist või kultuuriministrit, ikka on see kõigest etüüd, tehnika. Mulle tuli seda etendust vaadates meelde kooliaegsed klausuurid, need on sellised pisikesed pildikesed, mida tuli kümnete kaupa kiiresti vorpida, et arendada rapidograafiga joonestus- ja joonistustehnikat, käekirja. Noh näiteks tõmmata terve leht kiiresti täis vaba käega paralleelseid jooni, siis lehte natuke keerata ja jälle tõmmata paralleelseid jooni ja nii mitu korda tehes hakkasid tekkima igasugu mustrid ja abstraktsed kujundid. Kah nagu etüüdid. Mõni kindlasti saavutab etüüde tehes suure vilumuse ja saab suisa meistriks. Aga need on siiski ainult etüüdid. Umbes nii nagu mängiks 2,5 tundi heliredeleid. Väga virtuoosselt. Ja siis tõuseks püsti ja ütleks, et noh, nägite, eks ole, vingelt panin, kui nüüd saaks veel pilli ka, siis kütaks sellist kunsti, et te teeks püksi.<br />
Mulle tundub, et see tohutu kiitmine on NOteatri seltskonnale natuke kehvasti mõjunud. Neil on vist tunne, et ükskõik, mida Ojasoo ja Semper puudutavad muutub kullaks ja kes sellest aru ei saa on lihtsalt ohmu või "surnud jänes". Minu arust on see nakatanud ka näitlejaid, kes on nagu kultuuriline "chippendales". Kõik ilusad ja sirged mehed reas, iga kultuurse naise unistus, "ah, kus võtaks ja nunnutaks". Kellele macholik Kaljujärv, kellele nunnumeetrit põhjalükkav Prints, kellele sihvakas ja sportlik Tuisk. NOteatris on vist praegu sama periood, mis oli 90-ndate keskpaigas Linnateatris, kui musketärid südameid murdsid. Kes daamidest ei õhkaks selliste meeste järele. Ja nad ise muidugi teavad seda suurepäraselt. Ning see mentaliteet on minu arvates vallutanud terve NOteatri (Maarika Vaarikule teen siin erandi ja kummarduse). Täpselt seesama asi oli tajutav ka etenduses GEP. Vanarahvas ütles, et uhkus ajavat upakile, pill tulevat pika ilu pääle. Aga noh, eks see oleks ka jama, kui kogu aeg on pill ja ilu polegi. Nii, et laske aga edasi, mina teid ei takista. Ja kui must midagi maitsvat ei tehta, eks ma siis mädanen niisama ja vaatan seda kunsti, mis mulle meeldib<br />
Ilma seletamiseta.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-66593867415107122792011-12-23T21:03:00.002+02:002012-01-12T00:22:25.320+02:00Poeet ja kalaTegin täna teoks juba mõnda aega olnud tahtmise ja ostsin suures jõulumelus Koržetsi ja Sibula plaadi <a href="http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=31634">http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=31634</a><br />
Ei mäletagi mis plaadi ma viimati ostsin, see oli ikka päris ammu. Aga Koržetsi olemus sundis mind tungima lohekoopasse, murdma end läbi Viru keskuse jõulumelu raamatupoodi ja omandama plaadi. Ma ei teagi, kes mind veel suudaks selleks sundida?<br />
Miks Koržets?<br />
Väga lihtne. See mees on Geenius.<br />
Minu arvates üks Eesti suuremaid kirjanikke, kes pole praktiliselt mitte midagi kirjutanud. Aga juba laulu "Aed" teksti eest võiks talle surematuse anda, kui see minu teha oleks. Enamik inimesi teab Koržetsit küll kalamehe ja looduskaitse maskotina, aga mulle tundub, et see on siiski väheoluline aspekt. Nii nagu Fred Jüssigi on ju loodusemees ja rändaja ja kõik need muud määratlused, mida me anname inimestele, kelle kohta nagu ei oskagi midagi öelda. Jüssi ise ütles selle kohta, et poeg Mart oli üles tunnistanud, et kui väiksena teised poisid tema käest küsisid, et millega tema isa tegeleb, siis ta ei osanud muud vastata, kui ütles, et "käib metsas". Mis töö see selline on? Aga töö ei ole ju inimese loomus. Lihtsalt tegevuse kirjeldus. Keegi käib tööl, keegi käib kalal, keegi metsas. Eks kirjanik ole sama mõttetu määratlus, kui kalamees. Aga see on see inimkeele traagika, me ei suuda mõelda ilma nimetamata ja juba nimetades me ei suuda enam mõelda väljaspool nimetatut. Kogu selle udujutu mõte on see, et minu arvates ei ole ta mingi loodusemees ega kalur, need on lihtsalt ilmnemised. Samamoodi ilmneb tema luule. Seda on nii vähe, see on nii tavaliste sõnadega, lihtsate riimidega, isegi kuidagi nagu primitiivne. Need ei ole ju sõnad, mida me loeme, me loeme inimest. Tema vaimu ja hinge. Ja see on see, mis lummab. Paar lihtsat sõna, mõned muigega öeldud fraasid ja sa mõistad, et ta on päriselt Poeet. Ta ei pea selleks raamatuid kirjutama, isegi ei pea luuletama. On inimesi, kellele on antud olla. Ja sellest piisab.<br />
Eks siin on ka muidugi see, et iga suhe on kahepoolne. Minu olemus igaljuhul resoneerub Koržetsi omaga. Ma olen seda tundnud juba väga ammu, kui ilmusid veel Pikker ja EKP Keskkomitee kirjastuse poolt välja antud väheldane jutukogumik "On nigu on". Ma lugesin selle omal ajal ribadeks ja see kulus mulle pähe. Ja siis ma tundsin sedasama, et see inimene, kes neid lugusid kirjutab, peab olema hea ja ma tunnen teda, kuigi ma pole teda kunagi kohanud. See tunne on jäänud. Inimesed võivad ju muutuda, kuid see liivilik "helin", mingi lainetus me sees, ei muutu. Kui tunned päriselt ära, et see on oma, siis jääb see omaks kuni lõpuni.<br />
Plaat on muidugi hea, või noh, hea ei ole mingi adekvaatne hinnang. Sibula kitarrimäng ja laul on ka toredad, aga minu jaoks võiks see vabalt ka olemata olla. Ma arvan, et see plaat oleks sama hea, kui Koržets lihtsalt loeks oma luuletusi, omal lihtsal pretensioonitul kalamehe kombel. Ta on võtnud maailma kokku, nii, et midagi pole puudu ja pole ka üle. Kõik on koos ja on alati olnud. Sõnad ei lisa midagi, ega võta midagi ära. Poeet on kala ja kala on pooet. See ongi geniaalsus.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-78473268470812963842011-12-20T00:40:00.001+02:002011-12-20T01:40:54.921+02:00AUKLugesin läbi sellise efektse pealkirjaga raamatu nagu "Auk" <a href="http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170904">http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170904</a><br />
Kui lisada juurde, et raamatu teemaks on Estonia uppumine, siis annab pealkiri juba piisava sissejuhatuse, millest jutt on. Nagu autor korduvalt rõhutab ei ole võimalik, et selline laev nagu Estonia saab uppuda 35 minutiga. Ja ausalt öelda, raamatut lugenuna, mulle pigem tundub, et tal on õigus.<br />
Pean tunnistama, et lugema hakates oli väike eelarvamus, et mind kallatakse üle vandenõuteooriate ja Saksa laevatootja promojutuga (nt Juta Rabe on mulle ausalt öelda jätnud küll mulje, kui laevaehitaja palgal olev pr-töötaja). Ei midagi sellist. Peab ütlema, et raamat on kirjutatud sujuvalt, kaine peaga ja kõvasti eeltööd tehes. Kuigi autor ise ei anna kuigi palju vastuseid, siiski ta püstitab piisavalt põhjendatud küsimusi, mis tegelikult ootavad vastust. Päris hästi on antud ümbritseva olukorra kirjeldus. Vaatamata sellele, et autor on ameeriklane, on ta siinsesse keskkonda üllatavalt hästi sisse elanud ja tema taustakirjeldused on täiesti adekvaatsed. Ausalt öelda, mul oli isegi väike kahtlus, kas Drew Wilson ei ole äkki mingi kohaliku tegelase kirjanduslik pseudonüüm. Seda enam, et seda nime guugeldades ei tulnud praktiliselt mitte mingit informatsiooni. Siiski olid mõned kaudsed kirjeldused, millest võib järeldada, et see isik siiski eksisteerib, on olnud Washington Posti reporter ning juba 1990ndate algusest kirjutanud siinse elu kohta midagi. Pikaaegne elamine siin seletab ka tausta head tundmist.<br />
Aga asja juurde.<br />
Niisiis põhiküsimus on miks Estonia nii kiiresti uppus? Ja ega sellele head vastust ei ole. See palju toodud võrdlus Wilhelm Gustloffiga <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/MV_Wilhelm_Gustloff">http://en.wikipedia.org/wiki/MV_Wilhelm_Gustloff</a> mis lasti 1945 kolme vene torpeedoga ribadeks ja mis oli tonnaažilt ja kujult võrreldav Estoniaga pidas veepinnal vastu kauem kui Estonia (vist umbes 50 minutit). JAICi ametliku uurimuse järgi oli ainus vee sissepääsu koht laadimisava ja eks me kõik ole ju sõitnud parvlaevadega ja kujutame ette, mida tähendab vee sattumine autotekile. Autotekilt ei tohiks olla ju ühtki ava vee pääsemiseks otse kajutitesse. See tähendab, et vesi peab hakkama otsima avasid. Lõpuks kindlasti vesi sealt ka alla jõuab, aga kas 35 minutit ei ole ikka tõesti vähe? Estonia oli ikka tohutu suur, täis vaheseinu, autoteki alused ruumid oleks pidanud kreenis laeva ikka tunde kui mitte päevi vee pea hoidma. Ja midagi pole parata, ainus loogiline vastu on auk. Kuidagi pidi vesi pääsema väga kiiresti autoteki alustele korrustele. Lisaks need tuntud tunnistused, mis väidavad, et vesi tuli altpoolt ja inimesed põgenesid ülespoole juba enne, kui anti häire vee sattumisel autotekile. Autor ei eita JAICi põhiväidet visiiri lukkude purunemisest, vaid ütleb lihtsalt, et see ei ole piisav. Visiiri lukkude purunemine võis olla tagajärg, mitte põhjus. Sest väidetavalt on visiiri lukkude kõrval keres augud, mida ei eita ka JAIC, vaid ütleb, et need on tekkinud visiiri rebenemisel. Aga äkki on hoopis vastupidi, nood augud tekitasid visiiri ebastabiilsuse ja ebaharilikus dünaamiliste koormuste olukorras ei pidanud visiir vastu. No igal juhul autori väitel ei seleta JAIC aruanne üldist olukorda vaid kordab visiiri mantrat, millega püütakse kogu asja selgitada. Seda enam, et JAIC raport on niimoodi kirjutatud, et keegi polegi lõpuks milleski süüdi. Atlandi lukk justkui puruneb, visiir kaob küljest, tõmbab rambi lahti ja...keegi nagu süüdi polegi. Kui see tõesti nii oli, siis on see ju ilmne laeva konstrueerimise viga. Seda enam, et torm polnud midagi erilist, kiirus polnud suur (selle kohta toob autor päris kenasti võrdlusi). Aga millegipärast kaovad otsad vette. Kangesti jääb mulje, et JAIC kogu tegevuse mõte on otsad vaikselt ära peita, noh umbes nii, et lambad söödud, hundid terved.<br />
Peamine teema millega raamatus tegeletakse on pidev salatsemine. Muidu võibolla ei tundugi see kõik nii kahtlane, aga kui see kõik on pandud ühtede kaante vahele, siis koos tundub see ikka päris müstiline. Siin peab olema midagi rohkem, kui lihtne laevahukk. Autor ei ütle mis see on, kuid konstrueerib mitmeid taustu, mis põhjendaksid sellist salastatust ja käitumist. Näiteks see betooniga katmise lugu. Autori väitel on betooni valamine sellisel mudasel pinnal koos oma eeltöödega vähemalt sama kallis kui oleks olnud laeva ülestõstmine. Aga kordi kallim, kui oleks olnud ka pakutud lahendus, laeva tõstmine pontoonidega põhjast lahti ja oleks transporditud ~30km Utö saare poole madalasse vette, kus oleks väga lihtne olnud vrakki uurida, hukkunud välja tuua jms. Aga ikkagi hakati betooniga jändama ja seda kummaliselt kiiresti ning hoolimata omaste organisatsioonide vastuseisust. Autor jällegi ei väida midagi, aga toob paralleele kõikvõimalike radioaktiivsete saastajate betooniga katmisega, mille tehnoloogia on umbes sarnane. Ning meenutab ka seda, et täpselt samal ajal demonteeriti Paldiski reaktori tuumavardaid, mille minematoimetamise kohta raudteed mööda puudub igasugune dokumentatsioon, kogu töö ja transport toimus vene sõjaväe valve all ning Eesti ametnikke hoiti sellest kaugel. Spekulatsioone Estonia relvaveo teemadel hakkas ju kohe peale uppumist levima ning kümmekond aastat hiljem osutusid need ka tõeks. Tõsi küll praegu väidetakse, et viimasel reisil militaarkaupa ei olnud, aga kaubaautojuhtide väitel siiski olevat olnud laadimises paus, mille ajal nö "laigulised" olla midagi askeldanud. Pole midagi parata, salatsemine viib selliste teooriateni. Üks hämmastav fakt on, et umbes pool tundi enne Estonia uppumist olevat välja lülitunud Läänemere sidesüsteemid, mille osaks on ka merekanalid hädakutsungi edastamiseks. Lähedal asuvad laevad küll said läbi raadioside kutsungid kätte, kuid maismaaga ühendust ei olnud. Väidetavalt olevat Soome rannikult või Venemaa Suursaarelt antud signaal, mis olevat blokeerinud kogu sideühenduse.<br />
Üks päris huvitav teema, mida autor arendab on allveelaevadega seonduv. Väidetavalt olevat samas piirkonnas avastatud 1993 iraanlastest meeskonnaga allveelaev, kes oli tegelenud venelastelt ostetud laeva toimetamisega läbi Läänemere oletatava ostjani. Kui algul tundub see allveelaeva rammimise teooria paraja udutamisena, siis autor suudab selle üllatavalt usutavaks kirjutada. Reisilaeva mürafoonis allveelaeva transportimine pidavat olema üldlevinud praktika, et vältida heliradaritesse kinni jäämist. Mäletan minagi lapsena seda pidevat temaatikat, kuidas Rootsi süüdistas NL allveelaevu oma territoriaalvetesse tungimises ja siin meile räägiti, et tegemist on kalaparvedega. Arvestades seda, kuidas mõne aasta jooksul müüdi maha suur hulk Balti laevastiku allveelaevadest ja kuidagi nad pidid ju Taani väinadesse jõudma, siis polekski siin midagi väga võimatut, kui Estonia loosse oleks segatud hoopistükkis allveelaev.<br />
No ok, need teooriad teooriateks, aga ega need enne ei lõpe, kui ükskord saab selgeks, miks on kogu see uurimine ümbritsetud saladuselooriga, miks inimesed käituvad kummaliselt, miks on Estoniaga seotud salastatud dokumendid nii NSA-s kui Rootsi kaitsepolitseis, miks lõigati välja jupid tuukrite tehtud vraki filmilt ja monteeriti kokku mittemidagiütlev filmike, miks keelati rangelt igasugu sukeldumised ja kehtestati pretsedenditu nn hauarahu jnejnejnejne terve raamat on selliseid küsimusi täis.<br />
<br />
Last but not least: ma olen koguaeg pidanud kapten Pihti kadumist puhtaks vandenõuteooriaks, mis tugineb ainult mingile suht segasele filmijupile <a href="http://www.youtube.com/watch?v=yyfsUX_3AMY">http://www.youtube.com/watch?v=yyfsUX_3AMY</a> Aga nagu selgub oli lisaks sellele, et ta nimi oli kirjas pääsenute nimekirjas, ta ka veel koos mitmete tunnistajatega jaganud kail pääsenutele tekke ja rääkinud nendega. Siin lähevad asjad juba päris müstiliseks...kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-29002153456329249282011-12-02T01:23:00.001+02:002011-12-02T02:27:32.489+02:00Muistsed väljamaalasedOlen siin vaadanud järjepidevalt läbi History Channeli sarja Ancient Aliens, juutuubis on osad kenasti üleval. Käib juba kolmat hooaega, tundub, et on vist populaarne nähtus. Ei saaks küll öelda, et ma vana Dänikeni jt teooriate tohutu fänn oleks, aga ikkagi on huvitav mõelda, et mis siis, kui ... See on umbes nagu nende alternatiivajalugudega, et kui Napoleon oleks nt võitnud Waterloo, Trotski 1905 maha lastud või Stolõpini atendaat ebaõnnestunud. Ikka on tore mõtiskleda, mis oleks juhtunud. Muistsete välismaiste külaliste teoreetikud väidavad siis lühidalt seda, et ajaloos on olnud arenguhüppeid ja muid nähtusi, mida ei saa seletada maiste arengutega, ehk siis tuleb appi võtta ime ehk maavälise mõistuse külaskäik. Asi hakkab peale juba klassikalisest argumendist prodarvinistliku loodusliku valiku vastu ehk aega lihtsalt pole, st selleks, et läbi proovida kogu mutatsioonide skaala ning valida sellest välja kohastumused, mis viiks tänaste elusorganismide eksistentsini, oleks vaja sadu või tuhandeid universumi aegu, ühest 14 miljardi-aastasest tsüklist, rääkimata 4,5miljardist Maa aastast selleks ei piisa. Edasi siis argumendid inimese evolutsiooni kohta, mis liigub samamoodi arusaamatute tsüklitena, mitokondriaalsest Evast paarsada tuhat aastat tagasi, inimrassi pea täieliku väljasuremiseni mingi 70 tuhat aastat tagasi, siis tükk aega vaikust ja äkki ilmub kusagilt keele ja kultuuriga inimene, kes küpsetab lõkkel liha, joonistab kaljudele täiesti arusaadava joonega kujundeid ja kannab riideid. Läheb veel kümmekond tuhat aastat ja juba ehitab linnu, kirjutab pikki kirju ja voolib kullast esemeid. Veel mingid tühised 5 tuhat aastat ja juba sõidab Kuu peale ja loob tehisintelligentsi. Millest sellised absurdsed hüpped ilma mingi loogilise järjepideva arenguta? Ei mingit vaikselt kulgevat looduslikku valikut. No ja siis ongi muistsete tulnukate teoreetikutel võtta deus ex machina seletus: inimesed on eksperiment mingi kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni kätes või kombitsates, kes aeg-ajalt meid külastab põhjustades tahtlikult või tahtmatult meis arenguhüppeid. Eks ta ole selline omamoodi imeusk, et kui midagi loogiliselt ei seletu, siis on ju kõige lihtsam võtta nö "seletus" väljast, mis tegelikult ei seleta ju midagi, lihtsalt lükkab küsimuse kaugemale, edasi.<br />
Peamine põhjus, miks see teema huvi pakub on mu arvates hulk kummalisi nähtusi, mida on tõesti raske seletada ja mille üle on mõnus mõelda. Nagu näiteks need klassikalised näited, mida ikka alati sel teemal tuuakse: Nazca geoglüüfid, Pumapunku ideaalselt siledad kivid, Baalbeki hiidmonoliidid, Carnaci kivid, Teotihuacani ja Giza püramiidid, mis asudes pea teineteisel pool maakera, on samasuguse asetusega ja enam-vähem samal laiuskraadil, Cusco "vedelatest kividest" müürid jnejne. Millele nüüd siis lisandusid minu jaoks Göbekli Tepe hiiglaslikud kivid Türgis, mida on tõstetud ja tahutud kujunditega üle 10 000 aasta tagasi ja Lalibela monoliitsed kirikud (mis vist pole küll väga müstilist päritolu, aga avaldab ikka muljet, kui praktiliselt ilma tööriistadeta õõnestatakse maapinda, monoliitsesse kaljusse mitmekümne meetri kõrgused kirikud). Lisaks veel hulk muid kummalisi ehitisi.<br />
Nt Nazca puhul pole üldse nii kummalised need kuulsad joonistused, kui see, et lihtsalt on tuimalt ühel mäeahelikul, teiste mägede vahel tipud maha lõigatud. Milline metsik töö see võis olla, alal, kus inimesi oli väga vähe, taimi praktiliselt ei kasva, toitu ei ole, koguda kokku tuhanded inimesed ja lõigata lihtsalt ühel mäel tipp poole pealt maha? Milleks? See ei ole seletatav mingi müstilise religioosse rituaaliga, millega tavaliselt selliseid megaehitisi seletatakse. Kui püramiidi ehitamiseks aetakse kokku tuhandeid inimesi, siis on see veel kuidagi mõistetav, aga lihtsalt selleks, et üks mägi poole lühemaks teha...ja veel nii, et selle pind on peaaegu klaassile...nomaitea, hakka või tõesti uskuma Dänikeni, kes ütleb, et see on maandumisrada. Kuigi mis maandumisrada vajavad tulnukad, kes suudavad tuhandeid valgusaastaid rännata ja omavad tehnoloogiaid mägede pooleks lõikamiseks ja mittemillestki DNA struktuuri loomiseks? Kas Kuul olid Apollo jaoks maandumisrajad? See ongi minu arvates Ancient Aliens-teoreetikute kõige nõrgem külg, et noid tohutu tehnoloogilise üleolekuga võõrtsivilisatsioonide esindajaid käsitletakse, kui mingeid skafandrites ja lennukitega lendavaid, tänapäeva tehnoloogia projektsioone. Kui leitakse mingi mõni tuhat aastat vana kullast lennukimudel, siis mu arvates on suht kummaline järeldada, et tulnukad lendasidki selliste lennukitega. Kas tulnukad on siis hüpertasemega kõrgtsivilisatsioon või kamp poolearulisi uunikumi-huvilisi, kes saabuvad teisest galaktikast siia selleks, et lennata lennukitega, kanda skafandreid ja õhata aatompomme? Nood teoreetikud pole järjekindlad ja see on ilmne nõrkus, mis tekitab nii tugevaid ebaloogilisusi, et see hakkab häirima. Aga muidu on ju mõnus kuulata ja vaadata, ja mõelda, et kui poolgi sest oleks tõsi, kuidas siis oleks olemas olla.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-68149931534014636492011-09-24T10:52:00.000+03:002011-09-24T10:52:00.377+03:00Lahe manifestOn kirjutatud "Humanistiku kristluse manifest", autoriks Jaan Lahe ja ühiskond keeb, mäsleb ja tormitseb. Inimesed arutavad tänavanurkadel ja köökides, taksodes ja teatrites, kontori- ja õllelaudade taga ühiskonna aluseid raputava üleskutse võimalikke mõjusid. Teoloogid, poliitikud ja koduperenaised on tuliselt avaldamas omi vastandlikke seisukohti sootsiumi arengusuundade üle. Kuhu me tahame jõuda? Kuidas? Miks? Soojad lõunad jahtuvad laudadel, õlu liisub klaasides ja majad põlevad lõpuni, kuni inimesed diskuteerivad, vaidlevad, väitlevad ja avaldavad seisukohti.<br />
Kas me näeme seda?<br />
Vist mitte.<br />
Kas see ei näita, et too manifest on tegelikult anakronistlik? Kellega vaieldakse, kes peab muutuma, leidma eneses toda humanismi? Ei tea. Inimesi ei huvita. Äkki peaks hoopis ignorantsuse ja minnalaskmise vastu manifesti kirjutama? Autorile tundub, et probleem on selles, et kedagi ei sallita, kellelegi tehakse vaimset ülekohut, peetakse vihakõnet ja arvatakse keegi endi hulgast välja. Võibolla olen ma ise ignorant, aga ma ütleks, et probleem on risti vastupidine. Inimesi ei huvita. Ja seda huvipuudust surutakse peale. Ära avalda arvamust, ära nimeta asju nii nagu sa oled seda teinud, ära nori tõsiste asjade kallal, mõtle nii nagu peab, siis on meil kõigil lihtsam. Ühiskond peab olema sujuv nagu lift, eskalaator või elektriauto. Ei mingit lärmi, kisa ja teravust. Ära ole pidur, teeme nii nagu peab, nagu kõik. Ärme põrka kokku, libiseme üksteisest mööda, naeratame ja kaome kaugusse. Mida vähem küsid, seda vähem peab vastama ja seda vähem on võimalus konfliktiks. Räägime teemadel, mis tegelikult kedagi ei huvita, võimalikult abstraktselt, võimalikult segaselt ja monotoonse häälega, mis võimaldab mitte kaasa mõelda. <br />
Kas see ei ole probleem? Kas ei peaks avaldama konfliktide petitsiooni, mittesujuva ühiskonna manifesti?<br />
Ükskõiksusest loobuva kristluse manifesti? Manifesti, mis ei oleks lahe vaid terav. Mille tagajärjel inimesed tunneks südames torget ja koguneks rahvahulkadena tänavatele.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-8324577768977919112011-08-19T22:04:00.000+03:002011-08-19T22:04:21.454+03:00Asjade olemusest.Ükspäev tuli hommikuses unes selline kummaline mõte, et mis see on, mis on valesti. Mitte niisama, vaid olemuslikult, ilma põhikorralduses, valesti. Ma ei tea, ei oska muidugi täpselt sõnastada. Aga mul on tegelikult ammu tunne nagu Neol Matrixis, et on mingi udune asi, mis on olemuslikult valesti. Mingi asi, mida kõik teevad valesti, mingi koodijupp, mis on juba päris alguses vigaselt kirjutatud ja mis on mattunud tohutusse pealisehituste müriaadi, mida me ei pane tähele, kuna kogu keskendumise energia võtavad noodsamad pealisehitused, silme ees vilkuvad vormid, varjud koopaseinal ehk kujutised ekraanil. <br />
Ma ei tea, mis see juurikas on, aga mulle tundub, et see on kuidagi seotud arusaamaga, et korraga on võimalik üks olemus, ehk pole võimalik mitme lahenduse üheaegne eksisteerimine ilma, et neist üks ei osutuks õigeks ja teised valeks. Miks ei ole ikkagi nii, et on õiged kõik lahendused? See turgatas mulle jällegi meelde, kuulates Dalai-laama intervjuud, milles ta selgitas reinkarnatsiooni. Kindlasti tekitas see kristlastes tunde, et ah, mis sa vanamees jamad, me sünnime ainult üks kord. <br />
Aga miks ei või olla mõlemad korraga? <br />
Ma ei pea siin silmas tavalist newage juttu sellest, kuidas maailm on selline nagu vaatad või et jumal on nagu mägi, mille tippu viib mitmeid teid jne. Siin on minu arust ikkagi see viga sees, et maailm on justkui ikka üks objektiivne aegruumne "mägi", erinevus tuleb lihtsalt sellest, et me oleme erinevad ja vaatame igaüks oma mätta otsast. Mu arust on see asi siiski sügavam, neid mägesid ONGI lõputult, mitte ei tundu. Samal ajal on elusid nii üks kui palju, toimuvad pidevad ümbersünnid ja neid ei toimu, me elame ainult kord ja palju. Ja kõigil on korraga õigus. Mul on tunne, et jõudmine paradoksini (ja ma pean silmas tõelisi paradokse, mitte õpikutest tuntud fiktiivseid, keelemängudele või lihtsatele mõtlemisvigadele põhinevaid paradokse, nagu Zenoni apooriad vms loogika mustkunsti trikid, mis tundusid mulle juba kooliajal kuidagi naiivsed) näitab, et asi on õige, ehk paradoks on nagu suunaviit tõe poole. Ja paradokse ei tohi vältida, vastupidi, mõelda tuleb nii kaua, kuni jõuad paradoksini ja siis mõelda - miks see asi tundub paradoksina - see võimaldab paradoksi ületada, kindlasti mitte likvideerida, vaid kaasa haarata ja integreerida (umbes nagu Ken Wilberi "ületa ja integreeri" holarhiad). Ma tean, et sellise paradokside jutu peale hakatakse kohe rääkima budistlikust tetralemmast, kui paradoksaalsest loogikast või õigemini mu arust küll rohkem lääne inimestel juhtmete kokku suitsetamise abivahendist. Ma küll täpselt ei mäleta, aga kas ei olnud mitte nii, et kui üks õpilane küsis Buddhalt tetralemma küsimused (noh, et kas kõik on, või kõik ei ole, või kas kõik on ja ei ole, või pole nii, et kõik on ja ei ole), siis oli Buddha selle peale vait ehk 1+-1+(1+-1)+-(1+-1)=0 (vabandan, kui valemis olevad loogikamärgid pole õiged, sisuliselt vist midagi sellist oli) ehk siis tetralemma tulemus on vaikus, tühjus, sõnastamatu 0, paradoksid taanduvad omavahel. Võibolla ma ei ole selliste tarkuste tunnetamiseni veel jõudnud, aga ma ei pea oma maailma vigaguse tundega päris seda silmas. Mulle tundub see formaalsus. Aga midagi on viga sisuliselt, mitte formaalselt ja see ei võrdu nulliga. See võrdub mingi mõistmisega asjade olemusest, et kõik on korraga ja see ei ole sama mis null, kuigi seal võib olla raske vahet teha. Siin on küsimus sellest, miks me justkui peame valima ühe, kuigi samaaegseid tõeseid valikuid on rohkem kui üks. Mis meid sunnib? Mis juhtub kui me ütleme, et tõesed on nii 2+2=4, 2+2=7 kui ka 2+2=kimäär või 2+2=kollane retsitloobulus. Ma saan aru, et praktiline loogika ütleb, et võtad kaks õuna... jne. Aga praktika ei ole ju ometi Tõe kriteerium! Tõde on tõde ja praktika on praktika. Nii nagu vaidluses ei selgu mitte tõde, vaid see, kes on parem vaidleja nii ka praktilises katses ei selgu mitte Tõde vaid praktiline tulemus. Katse tulemus sõltub alati eeldustest, mõtlemise mudelist. Kui mudel välistab paradoksi on sellega välistatud paradoksaalne tulemus, seega minu arvates ka tõde. Siin on olemuslik vastuolu. Samas sisuline vastuolu aga puudub väites, et me kõik elame vaid korra ja sünnime uuesti. Me peame valima tee, aga meie eest on valikud juba tehtud. Me oleme vabad vabadusest.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-46346947904718614862011-08-09T00:46:00.000+03:002011-08-09T00:46:07.041+03:00KirjutamisestPöördun jällegi tagasi Traditsiooni Tarkuse saate juurde, kus Tamming ütles mu arvates päris tabavalt, et on kahte tüüpi kirjutamist: kirjutatakse, kas selleks, et midagi öelda, või selleks, et midagi teada saada. <br />
Millegi ütlemiseks kirjutamine on tavaline ja lihtsalt mõistetav. Aga see teine on huvitavam. Ma olen isegi täheldanud, et kirjutades defineeruvad mõttekonstruktsioonid, mida ei teadnudki endal olevat. Enamike mõtetega on ju nii, et mõtled, siis mõtled, et oh, päris huvitav mõte, aga järgmisel hetkel on ta juba läinud ja on ainult tunne, et oli vist mingi mõte, aga, noh, kes seda enam mäletab. Ja nii nad lähevad. <br />
Aga nagu teada, ka sisaliku tee kivil jätab jälje ja iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kusagil alles. Kirjutamise käigus tulevad nood mõtted jälle, kui kauged sugulased, külla, kusagilt justkui tunneks, aga täpselt ka ei tea, kust pärit. Väidetavalt on 95% inimese mõtetest samad, mis on mõeldud eelmisel päeval. Eks seda on muidugi võimatu mõõta, mis mõttes on mõtte mõte sama, aga noh, mingi tunnetuslik iva siin on. <br />
Samuti on igavene teema see, et kui palju me suudame olla "originaalsed" ehk kas mõni mõte võib olla päris oma, enneolematu, või oleme me ainult "kaldaäärsed keerised keele jõe voolusängis", st kõik keeles võimalikud mõtted on ammu ära mõeldud ja me lihtsalt retsiteerime neid. "Ainus oma mõte peas, on räpane ja ropp" - oma mõte saabki olla siis keelereeglitele mittealluv, ehk siis ka mittekommukeeritav, seega hullus, sonimine, möla, lend üle käopesa, teadvustamatu mässu kerkimine teadvuse pinnale. Kas mõte on mõte ka siis, kui ta pole kommunikeeritav? Kuidas me siis saame teada, et mõte on mõte? "Mõte on tähenduslik lause" nagu lahendab probleemi Wittgenstein ja nagu teada "asjadest, millest ei saa rääkida, tuleb vaikida". Aga inimestele ikka meeldib rääkida või kirjutada, mitte vaikida. Ja on ülendav mõelda, et kusagil on mingi mõtteke, mis on täitsa oma, sõnastamatu ja öeldamatu, aga ta siiski on, mis siis, et seda ei saa keegi kontrollida. Alguses oli küll sõna, aga äkki on siiski mingi võimalus, et enne sõna oli mõte? Ja meil, kui näo järgi loodud olendeil on siis ka võimalik mõelda enne sõna, ehk keeleeelselt, defineerub too ajuimpulss, siis mõtteks või mitte. Igal juhul kirjutades on tunne, et mingitel hetkedel saad justkui sabast kinni mingil keeleeelsel tegelasel, üldjuhul viskleb ta küll peost lahti teadvustamatuse merre tagasi, aga noh, vähemalt kätte jääb tunne, et oli peaaegu pihus. Ja siis tahaks just sellest ju rääkida, mis siis, et Ludwig ei luba. Ma arvan, et sellepärast kirjutataksegi. Vähemalt nende poolt, kes teevad seda kirglikult, romantiliselt, söömata ja magamata, lugeja peale mõtlemata - kartes, et vaikides polegi midagi, isegi mitte tunnet, et ta oli sul ju ometi peos.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-18220137043206799952011-08-07T01:53:00.002+03:002011-08-07T02:28:20.616+03:00HurdakoertestÜks väike mõte veel.<br />
Täna kuulsin raadiost Raffateenreid ja nagu ikka räägiti suht igavalt Euroopa majanduskriisist jms hambutut udujuttu. Siis ütles Sulev Valner ühe kujundliku näite, mis kõlas umbes nii, et "See oleks ju midagi sellist, nagu vaesunud aadlimees, kel poleks raha süüa osta, keeldub müümast oma hurdakoeri ja sureb nälga". Näide pidi illustreerima mõttekäiku, et Kreeka ja Itaalia on oma võlakriisis lihtsalt sunnitud vastu võtma tasakaalus eelarve ja loobuma laenude arvel ülekulutamisest, ehk nö "hurdakoerad" kui tarbetu luksuse maha müüma, sest raha ju lihtsalt pole - no money, mister. Kõik muidugi stuudios naersid mõistvalt selle näite peale. Aga mulle hakkas see näide kõrva. Ma ei tea, kust see kujund pärit on, tundub nagu kuidagi tšehhovlik, kurblik, vaesunud aadli kirjeldus.<br />
Ma mõtlesin, miks me, eestlased muigame selle kujundi peale? <br />
Miks on meile koomiline, kui aadlik keeldub müümast hurdakoeri ja sureb nälga? <br />
Meile tundub see absurd. Miks?<br />
Kas pole siin tegemist tollesama vahega talurahva ja aadliku mõtlemise vahel. Meie talurahvana, ei mõista kõrgema, aristokraatliku seisuse mõisteid: au, häbi, alandus, ohverdus jms. See tundub naljakas, mingi abstraktse au nimel surra nälga. Peamine on ju edasikestmine, kui pekstakse kannatame ära, kui saadetakse Siberisse, käime ära, tuleme tagasi, kui vaja astuda komparteisse, astume, kui vaja välja astuda, astume, kui vaja riigieelarvet kokku tõmmata, müüme "hurdakoerad" maha ja tõmbame. Ei mingeid liigseid tundeid. Ei mingeid abstraktsioone. Rääkimata suremisest abstraktsiooni nimel. Loeme Rehepappi ja irvitame, aga mis parata, see on vist meie olemus. Siin keskkonnas kasvanuna, me ei suuda teisiti mõelda. Pole parsil mingit luulet, ega vommil suurt ideed.<br />
See on muidugi spekulatsioon, aga ehk on see ka üks võlakriisi põhjuseid. Kõikidel Euroopa suurrahvastel on mingi periood, kui nad on olnud maailmavalitsejad, mingi aeg, mis toidab nende eneseteadvust eliitrahvast. Sellest valitsusperioodist on ka jäänud aristokraatia, mis enamike riigikorralduste puhul on küll varjatud nö valitavate esinduskogude kardinaga, kuid mille mõtteviis loob siiski läbi rahva eneseteadvuse kujundeid oma olemusest. Umbes nii, et "meie, kreeklased, muistsed merede valitsejad, Euroopa kultuuri alusepanijad, Iliase ja Odüsseia loojad, valgusekandjad pimeduses, küll ei hakka mingit..." ja siis järgneb tegevuse nimetus, mida pragmaatiline talupojamõistus justkui käsiks teha, et edasi kesta, et "hakkama saada". Aga uhke kreeklane ei tee, sest see käiks tema au pihta. Me ei saa aru, miks nad ei kärbi. Miks mõisnik oma kallist mõisa kaupmehele maha ei äri, miks kirsiaeda maha ei raiu ja kruntideks ei müü, miks endale kuuli pähe laseb, kui tullakse hobust võla katteks ära viima? <br />
Jah, miks nad ei müü oma hurdakoeri?<br />
Aga kui müüks, kas meil siis oleks enam sellist Euroopat, mida me justkui imetleme? Kas meie talupoegadena peame Euroopa aristokraatiat üleval pidama? Läbi Kreeka abipaketi me ju seda teemegi, aga see tundub millegipärast ebaõiglane "neil on ju niigi rohkem kui meil, miks meie peame neile veel maksma?" Alati on nii olnud. Vaene talupoeg on teinud rikkale mõisnikule tegu, mitte vastupidi. Mida on vastu saadud? Kultuuri, keelt, kombeid, abstraktset teadust. Või kasvõi neidsamu hurdakoeri, kes karja ei hoia ja keda kuuti maja valvama ei pane. Aga ilma nendeta oleks elu vaesem. Väga palju vaesem.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-42276527810708616612011-08-07T00:48:00.000+03:002011-08-07T00:48:46.665+03:0020 minutit mõtlust.Nagu arvata oli on blogi jäänud, kus seda ja teist, ehk pikalt ilma sissekandeta. Ega pole ju mingit sundi seda pidada ja pole ka sellist kanget enesest väljakirjutamise soovi, mis pidavat kirjanikku tavalisest surelikust eraldama. Noh, et ei saa kohe teisiti, pea plahvatab, kui kirjutada ei saa.<br />
Mul, jah, sellist probleemi ei ole.<br />
<br />
Aga see, mis sundis nüüd uuesti klaviatuuri haarama oli üks järjekordne Traditsiooni Tarkuse raadiosaade, kus Alar Tamming ütles, et ta püüab iga päev 20-30 minutit kirjutada, lihtsalt selleks, et säiliks harjumus seoseliselt mõelda. Niisama mõeldes, inimene paratamatult ei keskendu mingile mõttekäigule ja selle loogilisele arendamisele vaid tekitab hulga seoseid, mille hulgas mõte läheb nö rändama ja jääb ainult mulje mingist mõttekäigust, tegelikult on tegemist mõtete kaootilise muutumisega. Umbes nagu oja voolab läbi pinnase sealt, kus tal on lihtsam, ehk siis suunamata mõttevool leiab samamoodi üles juba kord teadvustatud konstruktsioonid ja suubub juba mõeldud mõtetesse (mulje, et me mõtleme, jääb seetõttu, et me lihtsalt ei kujuta ette neid teid, mida mööda mõte <em>oleks võinud</em> liikuda, umbes nii nagu oja ei tea, miks ta kulgeb just nii nagu ta kulgeb, lihtsalt miski (gravitatsioon) sundis ja nii ta läks). Sisuliselt on see lahtiste silmadega une nägemine. Nagu Kaplinski kunagi kirjutas, et me näeme ju tegelikult und kogu aeg, aga lihtsalt päevaajal, kui meeled on avatud, suruvad need unenäod tahaplaanile. Eks ta vist kuidagi nii on. Kahtlemata on oma teadvusevoolu jälgimine ka tore ja vajalik. Aga ka suunatud mõttearendus, mille loomulik väljendus on kirjutamine on oluline. See on kultuur (ja just kultuur: <em>cultivare</em> mõttes), mida inimene ei tohiks kaotada. <br />
<br />
;; Vahemärkusena tuli praegu kaootiline mõte, et võibolla sellepärast tundub sürrealistlik kirjandus (eriti poeesia) kuidagi mõttetu, et vaba, seosetu, mõttevool ei ole kirjutamisele, kui tegevusviisile, loomuomane, nt muusikas on improvisatsioon loomuomane ja ka teatris, ehk siis ajalises, hajuvas kunstis on seosetu mõttevoolu jälgimine huvitav, kirjanduses ja filmis, aga...ma ei tea, ei tule ühtki head näidet meede. Laabani ja Ehini luule siia näiteks mu arvates ei sobi, sest mulle tunduvad need pigem siiski läbitöötatud luulena, umbes nii nagu Dali, Miro või Magritte maalid. Rohkem selline "epater le bourgeois". Kah justkui sürr, aga klassikalise sürrealismi "altered state of consciousness" automaatkirjutamiste ja värviloopimistega pole nagu midagi pistmist. See selleks. ;;<br />
<br />
Tänapäeval (tegelikult vist juba paarsada aastat, alates Rousseau "õilsast metslasest" jms valgustajatest ehk illuminaatidest (R. oli minu mäletamist mööda vist jakobiin)) on kuidagi moodne kujutada kultuuri nagu mingit vangikongi, kust on vaja välja pääseda. Jõuda tagasi kuhugi Paradiisi või Kuldaega, kus inimesed mõtlesid õigesti, olid kooskõlas, nautisid harmooniat kõiksuse ja iseendaga. Kuni tuli Kultuur. Nüüd oleks aeg sellest pahest vabaneda, mediteerida, lasta mõtetel vabalt voolata, olla ja unistada. Muidugi ma olen sellega mingil määral nõus. Aga ma väga loodaks, et tolle roiskunud Kultuuri vanniveega ei visataks välja ka last, ehk oskust seoseliselt mõelda.<br />
Nagu klassikud ütlevad, et redeli saab ära visata alles siis, kui oleme üles roninud. Ehk tänasest maailmast ei ole tagasiteed Paradiisi, parimal juhul saab olla ainult edasi tee Taevasse.<br />
<br />
Nonii, tänane 20 minutit on läbi. Eks ma pean ka meelde tuletama, kuidas see seoseline mõtlemine käiski.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-62669564176627325132011-05-28T21:02:00.005+03:002011-05-29T16:10:46.657+03:00Osho Zen TarotSelle võõrapärase nimetuse taga peitub üks stiil tarot-kaarte, mida ma Anne juures nägin. Ega ma teadnudki, et neid tarot kaarte on igasugu erinevaid, klassikalisi (tagantjärgi sain teada, et nende nimi on <a href="http://www.aeclectic.net/tarot/cards/original-rider-waite/">Rider-Waite Tarot</a>) ma olen ikka näinud, aga et neid nii palju on.... <a href="http://www.aeclectic.net/tarot/cards/list.shtml">http://www.aeclectic.net/tarot/cards/list.shtml</a> .....poleks arvanud.<br />
<a href="http://www.youtube.com/watch?v=GZa_zbaJrFA&feature=related">Osho Zen Tarot</a>, siis nagu nimigi ütleb on inspireeritud <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Osho_(Bhagwan_Shree_Rajneesh)">Osho</a> õpetusest. Kuigi, kui ma õigesti aru saan, siis mitte küll päris tema enda välja töötatud. Kujundanud Ma Deva Padma, millise orientliku nime taga peitub üks ameerika maalikunstnik, Osho õpilane <a href="http://www.embraceart.com/padma-artist-statement-cv.htm">http://www.embraceart.com/padma-artist-statement-cv.htm</a> Ma küll otsest viidet ei leidnud, aga tundub, et kaardid on maalitud kusagil 1980date lõpupoole või 90ndate algul.<br />
Ma ei ole tarot-kaartide temaatikas ja muus sarnases väga kodus, aga nagu ma aru saan on Osho komplektis võetud klassikalist sümboolikat suhteliselt vabalt ja seetõttu ei ole tegemist päris nö klassikaliste ennustamiskaartidega vaid pigem nagu hetke meditatsiooniabiliste või mõttesuunajatega, mis siis inspireerivad mingeid mõtteid või suunavad nende kulgu. Sellisena minu jaoks sümpaatsemad, kui selline "nuiaga pähe"-ennustamine, et "nii on ja peab olema, sest kaardid näitavad". <br />
Üldse mulle tundub, et mida udusem see nö ennustamine on, seda täpsem ta on ja ka vastupidi. Tundub paradoks, aga seda ta ei ole. Sest mulle näib, et igasugune tulevikuvaatamine vms paranähtused ongi peamiselt intuitsioon, emotsioon, kognitsioon ehk suhteliselt sõnastamatu värk. Niipea, kui seda hakata sõnastama või, osho hoidku, suisa defineerima, siis täpsustamine on illusioon, tegelikult vastupidi asi muutub aina ebatäpsemaks ning kaotab lõpuks igasuguse mõtte. Ehk siis võiks öelda, et sõnastatud ennustus on mitteennustus, suvaline sõnade kogum. See on ehk ka põhjus, miks igasugused paraisikud ei ole suutelised läbima skeptikute teste, mis on ülesehitatud tulemuste täppismõõtmistele (või binaarsetele 1/0 testidele). Aga süüdistada neid kõiki valetamises on mu arust lihtsalt küüniline egotripp. Põhjused on fundamentaalsed. Täpne mõõdetav ennustus ei ole võimalik. Mis aga ei tähenda kaugeltki, et ennustamine vms paranormaalne fenomen ei oleks võimalik. Kui veidi mõelda võiks isegi sõnastada mingi hüpoteesi selle kohta, nt Jüri Paranormalismi I seadus: "Ennustuse täpsus ja mõõdetavus on omavahel pöörvõrdelises seoses" :) <br />
ok, see läks nüüd juba piisavalt diibiks.<br />
Jutt oli siis Osho Zen Tarot kaartidest, mida ma vaatasin. Ja kuna oli kaasas ka väike õpetus, ehk sissejuhatus algajale, siis teostasin ka esimese ladumise (<a href="http://www.osho.com/magazine/tarot/CardFrameNew.cfm?All=Yes&Nr=5">5 kaarti teemantina</a>, st rombina, või seda võib käsitleda ka ristina). Pean tunnistama, et tulemus oli päris muljetavaldav. Hoobilt tekkis lugu, isegi ilma kaartide tähendust uurimata (tähendusi uurides, lugu süvenes, mitte ei muutunud). Kahtlemata tekib lugu minu peas, konkreetses olukorras ja nagu ma ka eelnevalt põhjendasin, mingit mõtet seda lugu sõnastada pole, siis kaoks ta ära. Mõista võib intuitiivselt. <br />
Panen pigem enda jaoks mälu järgi need kaardid kirja (huvitav on see, et Osho.com lehel on kaartide paigutuse järgne tähendus teises järjekorras, kui kaasasolnud õpetuses. Või ma tõesti mäletan valesti? Sel juhul on ka sellel valesti mäletamisel vist mingi tähendus):<br />
Keskel (probleem, olukord) - La Foudre, <a href="http://www.osho.com/magazine/tarot/TarotCardNew.cfm?All=Yes&Nr=17">Thunderbolt</a> (Suur Arkaan XVI)<br />
All (sisemine olukord, nähtamatus) - Epanouissement <a href="http://www.osho.com/magazine/tarot/picCards/Zen037Flowering.jpg">The Flowering</a> (Väikese arkaani vikerkaare masti emand)<br />
Ülal (väline olukord, teadlik nähtumus) - La Solitude, <a href="http://www.osho.com/magazine/tarot/TarotCardNew.cfm?All=Yes&Nr=10">Aloneness</a> (Suur Arkaan IX)<br />
Vasakul (Tee, ehk kuidas saavutada) - La Percee, <a href="http://www.osho.com/magazine/tarot/TarotCardNew.cfm?All=Yes&Nr=12">Breakthrough</a> (Suur Arkaan XI)<br />
Paremal (Eesmärk, mõistmine) - Le Maitre, <a href="http://www.osho.com/magazine/tarot/TarotCardNew.cfm?All=Yes&Nr=23">Master</a> (Suur Arkaan Osho lisakaart)kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-59408909443695138952011-04-30T01:39:00.002+03:002011-04-30T01:50:05.042+03:00Siinpool teispoolsustEile vaatasin sellise filmi: <a href="http://www.imdb.com/title/tt1212419/">http://www.imdb.com/title/tt1212419/</a><br />
Nimeks Hereafter ja tegijaks vanameister Clint Eastwood ise. Tema vast tutvustamist ei vaja. Ootused olid päris kõrged, kuigi ega ma vanameistri hardcore fänn just ei ole. Ma arvan, et enamikku tema filmidest ma näinud ei ole. Kuigi on kaks filmi, mis mulle on tõsiselt meeldinud, Unforgiven ja Gran Torino. Mõlemad, nagu ma aru saan, on kriitikutes väga vastakaid tundeid esile kutsunud. Ma luban, et kunagi vaatan ära ka Iwo Jima, mis on seni nägemata, aga paljukiidetud. Eks ma muidugi olen näinud ka tema klassikalisi spagetikaid ja Dirty Harry seeriat, aga pean tunnistama, et mingit erilist vaimustust pole need tekitanud. Pigem tekitavad nagu sellist kultuurantropoloogilist mõtlust, et miks sel ajal, sellised filmid inimestele meeldisid. Nagu ma lugesin, et praegu teeb vanamees filmi Hooverist ja arvata võib, et sellest tuleb võimas hitt. Aga see selleks. <br />
Niisisiis Hereafter. Film hakkab kerima eikusagilt kolme paralleelset lugu ja nagu algusest peale selge sõlmuvad need filmi lõpuks kokku. Ja on ka enam-vähem selge kuidas. Küsimus on pigem loo jutustamises. Ja arvata võib, et kehvem jutuveeretaja kui Eastwood poleks seda filmi suutnud vaadatavaks teha. Aga vanameister siiski ujub välja, kuigi vahepeal ajab juba haigutama küll. Teema on igihaljas ja huvitab ju kõiki - ehk mis saab pärast surma. Kuigi minu arust on vanahärra käsitlus nagu triviaalsevõitu, aga eks tegemist ongi ju hollivuudi meinstriimi ja "high-budget" filmiga, nii et väga suurt originaalsust oleks vast palju tahta. Filmi peaküsimuse võiks siis sõnastada: kuidas mõjutab surm meie elu? ehk siis teispoolsus siinpoolsust. Kogemus teispoolsusest muudab kõigi peategelaste elu ja viib nad lõpuks kokku. Nagu ma eespool ka ütlesin, ei ole filmi mõtte sõnastamisel suurt sisu, olulisem on see, kuidas lugu jutustatakse. Kuigi Matt Damon on tuntud kivinägu, siiski suudab ka tema päris talutava rolli teha (kuigi minu arust sobivad talle siiski Bourne'i triloogia ja Green Zone tüüpi asjad paremini). Filmi ajal ma küll mõtlesin kuivõrd hea osa oleks võinud psühhopaadist meediumina teha Robert Downey või Hugh Jackman või keegi selline. Või miks ka mitte vanameister ise. Gran Torinos oli ju Eastwood kenasti vormis, kuigi siis oleks muidugi tundestseenid vastassugupoolega tulnud teisiti lahendada.<br />
Päris mõjuv stseen on tsunami jõuline löök ühele kuurortlinnale. See on ausalt öelda päris efektne, eriti veel nüüd peale seda, kui me kõik oleme näinud Jaapani amatöörkaadreid vee jõust maa puhastamisel kõigest ettejäävast (film on tehtud mingi pool aastat enne Jaapani sündmusi).<br />
Kokkuvõttes, IMDB reiting on filmil suhteliselt kõrge ja kriitikutele ta arvatavasti meeldib, sest filmikeelelt meenutab ta pigem euroopa kunstfilmi, kui Hollywoodi toodangut, Kes pisukest igavust ei karda võib vaadata, samas mingit suurt elamust ma ei oskaks garanteerida. <br />
Jutustus kummalisest maailmast, kus me elame, jutustatud mõnusa vanahärra poolt, kes teab kuidas üht lugu tuleb rääkida.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-12160153962948019862011-04-27T21:43:00.001+03:002011-04-27T21:44:36.267+03:00Puhas IluKuulasin täna Klassikaraadiost Mari Pokineni kontserdi salvestust <a href="http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=40701">http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=40701</a><br />
Ma ei oskagi seda kirjeldada, sõnu jääb väheks. Kuidas küll mõnele inimesele on antud selline võime lihtsalt võtta kätte ja laulda selliseid sõnu, mis ilma mingi keerutamiseta lähevad otse hinge. <br />
Puhas Jumalik Andekus. <br />
<br />
Siin veel üks video<br />
<a href="http://www.dailymotion.com/video/xi19zq_mari-pokinen-sopradele_music">http://www.dailymotion.com/video/xi19zq_mari-pokinen-sopradele_music</a><br />
Esimest korda kuulsin teda vist R2 saates oma kuulsa põhihitiga (No näed siis...) esinemas ja jäi kohe meelde. Selline anne murrab läbi igast müürist ja praeguseks on temast mõne kuuga saanud juba suhteliselt kuulus hääl. <br />
Eks kohe võrreldakse ju Tättega, aga ma vist neid Tätte algusaegu enam hästi ei mäleta. Ja Tättel on minu arust kogu aeg olnud juures veidi nagu õpitud muhedus, teeb nagu natuke teatrit, etendab meile Tättet kui rolli. Pokinen on ses mõttes ikka absoluutselt aus. Isegi kuidagi valusalt aus ja siiras.<br />
Veidi meenutab Mari nüüdne tulek nagu Epliku omaaegset tulemist, andekuse äkilist plahvatust, mis võtab hinge kinni, kõik mida puudutab muutub Kunstiks.<br />
<br />
Üldisemalt ma olen viimastel aastatel sunnitud revideerima oma vana seisukohta, et muusika on ikka eelkõige meeste asi. Eestist on tulnud juba päris tüki aja jooksul päris mitmeid naislauljaid, kelle puhul ei ole enam maneeritsemist ja staaride ahvimist vaid, kes tulevad ja teevad ausalt ja andekalt oma asja. Algas minu jaoks peale Liisi Koiksoniga, lisaks Anu Taul, Mari Kalkun, Helin-Mari Arder, Peterson ja Eensaar...ja nüüd siis Mari Pokinen.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-85230652544959595642011-04-20T02:36:00.000+03:002011-04-20T02:36:24.509+03:00Aadu 122Vaadates eelmise postituse kuupäeva tuli meelde, et vana Aadu oleks ju täna 122.aastat täis tiksunud, kui poleks väikeseid vahejuhtumeid olnud. Oh, kuis aeg lendab.<br />
Siin väike ülevaade kuidas 1939 Aadu 50ndat juubelit peeti:<br />
<a href="http://www.youtube.com/watch?v=BCQnd-ZIb7Y&feature=related">http://www.youtube.com/watch?v=BCQnd-ZIb7Y&feature=related</a><br />
<a href="http://www.youtube.com/watch?v=PQxVCDbOe4U&feature=related">http://www.youtube.com/watch?v=PQxVCDbOe4U&feature=related</a><br />
Meenutab noorusaegseid maipühi. Ei tea, kas see on nõukogude-aja mõttevaktsiin, mis niimoodi toimib, või väikerahva küünilisus, aga kõik sellised pompöössed tõsimeelsed massiüritused mõjuvad kuidagi eriti koomiliselt.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7505106147147434591.post-48413592093821315082011-04-20T02:01:00.002+03:002011-04-20T13:59:24.485+03:00Kaplinski AmeerikastTäna nägin Ekspressis uskumatut uudist, kuidas tuntud "mitte-just-kõige-suurem-ameerika-sõber" Jaan Kaplinski tundnuvat oma blogis kurbdust selle üle, et USA on lasknud käest oma suure šansi võtta võim kogu ilma üle enda kätte. See kõlas nii kummaliselt, et lugesin siis originaali. <br />
Nojah, vist nagu olekski nii <a href="http://jaankaplinski.blogspot.com/2011/03/too-little-imperialism.html">http://jaankaplinski.blogspot.com/2011/03/too-little-imperialism.html</a><br />
Kuigi mulle tundub, et Kaplinski pole kuigi siiras seda lugu kirjutades, küll tal on mingi krutskiline tagamõte.<br />
On nigu on, aga mul tuli meelde sellega seoses üks sarnane lapsepõlve mõte, mis kunagi painas. Tuletan meelde, et see oli aeg (1980ndate algus), kui mina ja vist ka teised elasid pidevas tuumasõja hirmus. Seda tambiti meile pähe pidevalt. Kodus tuli valmistada "vati-marli-mask" ja selle pähesidumise oskust demonstreerida. Kui kuhugi jäi pragu, siis öeldi, et kehvalt seotud, siit praost tulevad bakterid sisse ja mürgitavad su ära. Vati sisse sai pliiatsiga auk tehtud, et saaks hingata, mis siis, et bakterid ründasid. Ja sinna juurde näidati muidugi hirmsaid pilte. Lisaks tuli ajada pähe gaasimask ja selga rohekas kummiülikond. Mis sel kõigel reaalse tuumasõjaga pistmist oli, jäi muidugi arusaamatuks. Nojah, vähemalt minul on sellest hirmust suht vastikud mälestused. <br />
Niisiis, kogu selle jama taustal ma mäletan seda suht tihti korduvat mõtet - kui ei oleks NSVLiitu, siis oleks hea elada. Siis poleks kellelgi kellegagi võidelda ja nö päike paistaks kogu aeg. Ega ma sealt edasi palju ei mõelnud, et kes siis valitseks või kuidas oleks, aga vähemalt see mõte oli, kui kaoks NSVL siis kaoks kõik mured.<br />
See Kaplinski mõte on vist midagi samasugust. Soov lihtsalt lüüa käega sellele maailma nõmedale keerulisusele, mis kõrvetab juhtmed peas kokku. Et elu võiks olla lihtsam, et keskenduda olulisele. Kes jõuab ja viitsib kursis olla Egiptuse rahutuste, Araabia-Iisraeli suhete, Fukushima reaktori, Gaddafi mineviku, Chavezi-Ahmadinejadi-Hu Jintao sidemete, Obama kaadripoliitika, euro stabiilsuspakti, Soome valimiste, vana Castro uute avalduste jnejnejne ja kõige muuga? <br />
Aga intelligentne inimene justkui peaks. <br />
Sulle vaadatakse otsa ja küsitakse, et "härra K., mis te arvate, kas Põlissoomlaste edu Eduskunta valimistel võib tähendada ka ühtlasi näiteks Marine Le Peni võimalust 2012. aasta presidendivalimistel?" Ja siis sa pead jälle meelde tuletama, et sa oled ju sotsiaaldemokraat, võtma võitleva poosi ja targalt seletama, kuigi samal ajal tahaks hoopis mõelda Tao kulgemisest või sellest, et täna olid esimesed siisikesed akna taga parvena kaerahelbeid söömas (muuseas olidki). Nii löödki käega, ahh krt, oleks see USA 1950ndatel maailma üle võtnud poleks meil mingeid probleeme selliste jamadega. Hruštšov oleks külvanud Ukraina piiri ääres vilja, Gaddafi oleks olnud politseinik Tripolis, Fidel näiteks olnud Havana linnavalitsuse jurist ja pidanud hiljem väikest sigaripoodi. Me ei teaks neist midagi ja tegeleks ainult mõtestatud tegevusega, raiskamata aega tühisele poliitikale.<br />
Ilus on nii mõelda.<br />
Kuigi me kõik saame aru, et nii ju ei oleks.<br />
Nii nagu NSVL lagunemisega tekkisid uued probleemid, mida lapse mõistus poleks oodata osanud, niisamuti oleks USA domineerimisegagi. Kuigi muidugi, Brüssel on kaugemal, kui Moskva ja Washington on veel kaugemal kui Brüssel.kuuemeeleteehttp://www.blogger.com/profile/01699860534898292109noreply@blogger.com0