Kuulasin täna Klassikaraadiost Mari Pokineni kontserdi salvestust http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=40701
Ma ei oskagi seda kirjeldada, sõnu jääb väheks. Kuidas küll mõnele inimesele on antud selline võime lihtsalt võtta kätte ja laulda selliseid sõnu, mis ilma mingi keerutamiseta lähevad otse hinge.
Puhas Jumalik Andekus.
Siin veel üks video
http://www.dailymotion.com/video/xi19zq_mari-pokinen-sopradele_music
Esimest korda kuulsin teda vist R2 saates oma kuulsa põhihitiga (No näed siis...) esinemas ja jäi kohe meelde. Selline anne murrab läbi igast müürist ja praeguseks on temast mõne kuuga saanud juba suhteliselt kuulus hääl.
Eks kohe võrreldakse ju Tättega, aga ma vist neid Tätte algusaegu enam hästi ei mäleta. Ja Tättel on minu arust kogu aeg olnud juures veidi nagu õpitud muhedus, teeb nagu natuke teatrit, etendab meile Tättet kui rolli. Pokinen on ses mõttes ikka absoluutselt aus. Isegi kuidagi valusalt aus ja siiras.
Veidi meenutab Mari nüüdne tulek nagu Epliku omaaegset tulemist, andekuse äkilist plahvatust, mis võtab hinge kinni, kõik mida puudutab muutub Kunstiks.
Üldisemalt ma olen viimastel aastatel sunnitud revideerima oma vana seisukohta, et muusika on ikka eelkõige meeste asi. Eestist on tulnud juba päris tüki aja jooksul päris mitmeid naislauljaid, kelle puhul ei ole enam maneeritsemist ja staaride ahvimist vaid, kes tulevad ja teevad ausalt ja andekalt oma asja. Algas minu jaoks peale Liisi Koiksoniga, lisaks Anu Taul, Mari Kalkun, Helin-Mari Arder, Peterson ja Eensaar...ja nüüd siis Mari Pokinen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar