Suhteliselt väikese vahega jõudsid minuni kaks filmi, millel on mingi sarnasus, seetõttu võiks neist ka koos kirjutada. Üks neist siis euroopalik ameerika film ja teine ameerikalik euroopa film. Too euroopalik ameerika film on siis The Girl with the Dragon Tattoo Kuigi ma ei saaks öelda, et ma populaarse ilukirjanduse suur fänn oleksin (mul on isegi harry potter lugemata:) siiski, kui omal ajal see herr Stieg Larssoni suur tulemine oli, siis murdis see teadmine, et keegi selline rootslane on olemas, ka minuni. Tänaseks on autor küll minu teada lusika nurka visanud, siiski looming elab edasi ja vallutab aina edetabelite tippe. Kas ta mingil ajal ei olnud juba võrreldav Rowlingu ja Dan Browni läbimüükidega? No igal juhul tegemist on tänapäeva populaarkultuuri verstapostiga. Ja pole siis imestada, et Hollywood ajab oma räpased konkssõrmed Euroopa viljakast huumusest võrsunud kultuurtaimekese ümber ja tahab selle mullast välja tirida, tükkideks hekseldada, ära pakkida ja maha müüa. Ja seda ta teebki, oh seda õudust. Pean oma suureks häbiks tunnistama, et Rootsi Kuningriigi suurima kultuuriekspordiartikli raamatuid ma pole lugenud ja arvatavasti vist ka kunagi ei loe. Siiski filmist ma üht-teist lootsin. Võibolla ka seetõttu, et niite on tõmbamas David Fincher. Mees, kes on linastanud sellised filmid nagu Seven, Fight Club, The Game, Bejamin Buttoni jt (meelega ei maini Social Networki) ei saa ju päris jama lugu teha. Ja ega ka Daniel Craig päris külmaks ei jäta, oma näitlejakarismat on korduvalt tõestanud. Rootslaste nn originaalfilmi ma ei ole näinud, raamatut pole lugenud, seega olin filmi vaadates suhteliselt puhas leht. Ja ausalt öeldes, filmi äravaadanuna, olen pea sama puhas leht. Midagi nagu ei jäänud külge. Mu arust oli see suhteliselt tavaline kriminull, mis ei saaks öelda, et oleks 100% köitnud. Nii palju, kui saab filmi põhjal raamatu kohta öelda, siis mulle tundub see klassikalise Christie-liku kriminulli rööbastes sõitev jutt. On küll detailidega püütud asja moodsamaks ajada, aga sisuliselt on see ikka ühe pühapäeva-õhtuse krimiseriaali järjekordse osa süžee. BBC kütab neid kümnete kaupa üle ilma kõigisse telekanalitesse. Pigem oli omamoodi tore vaadata, kuidas ameeriklased püüavad vägisi euroopa filmi teha. Nagu õpikust: pikad hämarad kaadrid, lumesadu, sõnatud dialoogid, räpane seks, hea veel et kõikuvat lampi, vee tilkumist ja kriiksuvat reformvoodit ei olnud. Pean tunnistama, et eurooplastel tuleb euroopa filmi tegemine paremini välja. Ja tegelikult isegi ameerikaliku filmi tegemine.
Olen sunnitud möönma teatud skeptilisust, kui asusin seejärel vaatama paljukannatanud Norra filmimeistrite üllitist nimega Hodejegerne (inglise keelde on see tõlgitud, kui Headhunters, mis
tundub ka korrektne olevat, sest "Hode" on kangesti "head"-i moodi ja "jegerne" on vast samatüveline "jäägriga"). Ei tea ma Norra filmist, kui sellisest, midagi. Ja kes üldse teaks? Pole ka midagi imestada, kuna seal tehakse arvatavasti euroopa filme, mida ju keegi ei vaata. Ja mis polegi mõeldud vaatamiseks vaid sotsiaalprojektidena filmitegemisega seotud riiklike struktuuride säilitamiseks. Nagu Eestiski. Aga nüüd, võeti kätte ja tehti ameerika film ning kohe asjad muutusid. Väidetavalt olla see ületanud kõik Norra rekordid, naftapuurijad ja hülgekütid olla võtnud suusad alt ning käinuvat kinos ning olla kiitnud. Asja eest. Tegemist ei ole mingi filmikunstiga selle pühas mustavas sügavuses vaid korraliku värvilise thrilleriga, mis aga on oluliselt parem, kui tavaline hollivuudi stampidemudasse takerduv keskpärasus. Lugu jookseb nagu kulda, originaalne stsenaarium, mitteaimatavad pöörded, mitmed vihjed igasugustele filmidele (muuseas väidetavalt ka lohetätoka filmile), mänglemine igasuguste stiilide piirimail art.house'st splatterisse ja tagasi, psühholoogilised pöörded, pisidetailidega mängimine. Ühesõnaga virtuoosne töö. Endagi puhul oli huvitav jälgida, kuidas algne vastikustunne peategelase, kui tühise ülbitseva yuppie vastu, asendus sümpaatia ja kaasaelamisega ja siis oli jälle mingi pettumus, kui ta mingi lollusega hakkama sai. Ma tundsin kuidas lavastaja minuga mõnusalt mängib, juhib mingite detailidega tähelepanu ühes suunas ja siis toob kõrvalt hoopis teise lahenduse, ise kavalalt muiates: "aga mis sa siis mõtlesid?". Ja ma pidin tunnistama, et olin tavalistes mängureeglites liiga kinni. Mul on hea tunne, kui filmiga tekib dialoog nagu intelligentse inimesega vesteldes, me kumbki ei pea teist lolliks, me ei püüa teineteist õpetada vaid mängime koos, luues mängureegleid mängu käigus. Meil kummalgi pole igav ja mängu lõppedes jääb tunne meeldivalt veedetud ajast. Kuigi muidugi ei saa eurooplasest filmitegija üle euroopa kunstfilmide iseloomulikest stseenidest, siis mu arust teeb ta neid pigem teadlikult, ise omaette itsitades.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et eurooplastel tuleb ameerika filmide tegemine paremini välja, kui ameeriklastel euroopa filmide tegemine. Aga eks igast reeglist ole ka erandeid.
pühapäev, 15. aprill 2012
laupäev, 3. märts 2012
Muinaslugu hobust
Vanameister Spielberg on valmis saanud oma järjekordse eepilise suurfilmi. Seekord on peategelaseks Hobune. Filmi nimi War Horse ütleb juba umbes ära, millises kontekstis Hobusest jutustatakse. Vanameistri stiil vist pikemat tutvustamist ei vaja, sellist teemat, mis ei võimalda suurte tunnete ja üldinimlike, kõigilemõistetavate kannatuste eksponeerimist, ta ette vast ei võta. Eks ta muidugi teeb aeg-ajalt ka puhast seiklust, kuid selliste eepiliste Suurte Lugude jutustamine on tema "l'Emploi", töö ja tee. Selles ta on hea. Kuldmehikest ta seekord küll ei saanud (vist oli 6 nominatsiooni, kui ma õigesti mäletan), aga see pole ka oluline, neid peaks tal juba kaminasimsil mitu olema.
Eks alati ole SS-le etteheidetud teatavat poliitilist kallutatust ja suurte teemade allhoovusena masside ajude pesemist, eriti muidugi peale Schindler's Listi ja Saving Private Ryani tegemist ja eks tema taust kuma seal ka läbi, aga ma siiski ei kritiseeriks vanameistrit seepärast. Pigem naudib ta purjekana ookeani pinnal lainete mängu, kui püüab nt Oliver Stone moodi hoovuseid tagurpidi pöörata (või vähemalt sellist muljet jätta). SS tabab meisterlikult tuult ja hoovuseid ning kasutab neid Suurte Lugude jutustamiseks. Minu arvates ei ole see üldse laiduväärne, pigem vastupidi. Suured Lood on alati inimesi puudutanud ja jäävad seda tegema, olgu taustaks Vana-Kreeka koturnidel klõbistav Oidipus või nimetul planeedil valgusmõõka keerutav jedi-rüütel. Suurtes Lugudes tunneb iga inimene midagi ära, kollektiivse alateadvuse arhetüübid oma teadvuses, unenägudes, ootamatutes mõtetes, peegeldamas sadade tuhandete aastate inimsuhteid, varje ja personasid, animat ja animust.
Ka War Horse mängib nendel suurtel teemadel. Antud juhul on taustaks I Maailmasõda ning rahva mälus veel allesolevad lood metsikust hobuste ohverdamisest sõja Moolokile. Pole mina nii teadlik semiootik või psühhoanalüütik, et ma suudaksin lahti mõtestada, miks just hobune on inimkultuuris saanud eriliseks sümboliks. Hobuse hukkumine või kannatused on meie jaoks kuidagi olulised ja puudutavad. Kui samalaadne film oleks tehtud neist miljonitest lehmadest, kes I MS käigus ära söödi, maha lasti või kes lüpsmata olles kusagil kahuripaukude hirmus võssa jooksnuna piinlesid, siis vaevalt, et see oleks muutunud üldistuseks, kunstiteoseks. Aga piinlev Hobune on kunst. Seda filmi vaadanuna meenuvad mullegi kusagilt kuuldud jutud sõjas hukkunud hobustest. Ju siis olid need sündmused noortele meestele olulised. Sümbolid inimeste kurjusest, mille tulemusena hukkuvad süütud loomad, tugevad ja jõulised, kuid õrnade suurte silmadega, mille pilgus on Jumala etteheide meie vääritule elule.
See ongi tragöödia - miks me teeme halba, mida me ei taha ja head, mida me tahame, ei tee me mitte. Pauluse aegadest pole midagi muutunud. Kuid selle inimeseks olemise traagika äratundmine vabastab ja puhastab, katarsis on tragöödia osa, ilma milleta muutub too lihtsalt piinaks ja kiusuks.
Lugu on lihtne, nagu üks Suur Lugu olema peab. Kõik saavad sellest aru, siin pole moodsat mitmekihilisust, hea ja paha põimumist, modernismi ängi ja surutust. Tunded on ehtsad, inimesed üheplaanilised ja äratuntavalt arhetüüpsed. On Poiss, kes armastab oma Hobust. On vaene Perekond, kes peab müüma oma Hobuse. On kuri Rikas Mees. On Sõda, suur Moolok, kes õgib kõik, kes ette jäävad. On Saatus - Moirad, mis mängivad meiega peitust, kes kord lükkavad meid Surma, kord annavad Lootust. Ja on Imelised Sündmused, juhtumised, mille pärast üldse muinaslugusid räägitakse, mis on peegeldused Jumalate mängust meie hallidesse päevadesse.
Kui mõelda, kui palju hukkus hobuseid I MS käigus, siis pole imestada, et rahva (ala-)teadvus on täis lugusid kannatavatest hobustest. Arvatavasti oli iga sõjas käinud mees näinud hobuste hukkumist ja jutustas sellest kojunaasnuna lugusid. Siit võib selle teema faktoloogiast pikemalt lugeda Horses in WW I . Need mõned faktid, nt et sõjas hukkus 500 000 Briti hobust ja USAst saadeti laevadega Euroopasse miljon hobust ning väidetavalt olla I MS hukkunud 5 kuni 7 miljonit hobust, annavad mingi tausta toimunule, aga kes ikka suudab neid arve ja kannatusi kokku lugeda.
Selles inimeste ja loomade rändamise ajastus oli kahtlemata igasuguseid lugusid, tragöödiaid ja komöödiaid, saatuste põimumisi ja imelisi kokkusattumusi, millest võib rääkida lõputult lugusid. Vanameister on valinud neist ühe, nõjatub mõnusalt tugitooli, süütab piibu ja asub pajatama. Me kuulame, nutame, naerame ja loodetavasti puhastume.
Eks alati ole SS-le etteheidetud teatavat poliitilist kallutatust ja suurte teemade allhoovusena masside ajude pesemist, eriti muidugi peale Schindler's Listi ja Saving Private Ryani tegemist ja eks tema taust kuma seal ka läbi, aga ma siiski ei kritiseeriks vanameistrit seepärast. Pigem naudib ta purjekana ookeani pinnal lainete mängu, kui püüab nt Oliver Stone moodi hoovuseid tagurpidi pöörata (või vähemalt sellist muljet jätta). SS tabab meisterlikult tuult ja hoovuseid ning kasutab neid Suurte Lugude jutustamiseks. Minu arvates ei ole see üldse laiduväärne, pigem vastupidi. Suured Lood on alati inimesi puudutanud ja jäävad seda tegema, olgu taustaks Vana-Kreeka koturnidel klõbistav Oidipus või nimetul planeedil valgusmõõka keerutav jedi-rüütel. Suurtes Lugudes tunneb iga inimene midagi ära, kollektiivse alateadvuse arhetüübid oma teadvuses, unenägudes, ootamatutes mõtetes, peegeldamas sadade tuhandete aastate inimsuhteid, varje ja personasid, animat ja animust.
Ka War Horse mängib nendel suurtel teemadel. Antud juhul on taustaks I Maailmasõda ning rahva mälus veel allesolevad lood metsikust hobuste ohverdamisest sõja Moolokile. Pole mina nii teadlik semiootik või psühhoanalüütik, et ma suudaksin lahti mõtestada, miks just hobune on inimkultuuris saanud eriliseks sümboliks. Hobuse hukkumine või kannatused on meie jaoks kuidagi olulised ja puudutavad. Kui samalaadne film oleks tehtud neist miljonitest lehmadest, kes I MS käigus ära söödi, maha lasti või kes lüpsmata olles kusagil kahuripaukude hirmus võssa jooksnuna piinlesid, siis vaevalt, et see oleks muutunud üldistuseks, kunstiteoseks. Aga piinlev Hobune on kunst. Seda filmi vaadanuna meenuvad mullegi kusagilt kuuldud jutud sõjas hukkunud hobustest. Ju siis olid need sündmused noortele meestele olulised. Sümbolid inimeste kurjusest, mille tulemusena hukkuvad süütud loomad, tugevad ja jõulised, kuid õrnade suurte silmadega, mille pilgus on Jumala etteheide meie vääritule elule.
See ongi tragöödia - miks me teeme halba, mida me ei taha ja head, mida me tahame, ei tee me mitte. Pauluse aegadest pole midagi muutunud. Kuid selle inimeseks olemise traagika äratundmine vabastab ja puhastab, katarsis on tragöödia osa, ilma milleta muutub too lihtsalt piinaks ja kiusuks.
Lugu on lihtne, nagu üks Suur Lugu olema peab. Kõik saavad sellest aru, siin pole moodsat mitmekihilisust, hea ja paha põimumist, modernismi ängi ja surutust. Tunded on ehtsad, inimesed üheplaanilised ja äratuntavalt arhetüüpsed. On Poiss, kes armastab oma Hobust. On vaene Perekond, kes peab müüma oma Hobuse. On kuri Rikas Mees. On Sõda, suur Moolok, kes õgib kõik, kes ette jäävad. On Saatus - Moirad, mis mängivad meiega peitust, kes kord lükkavad meid Surma, kord annavad Lootust. Ja on Imelised Sündmused, juhtumised, mille pärast üldse muinaslugusid räägitakse, mis on peegeldused Jumalate mängust meie hallidesse päevadesse.
Kui mõelda, kui palju hukkus hobuseid I MS käigus, siis pole imestada, et rahva (ala-)teadvus on täis lugusid kannatavatest hobustest. Arvatavasti oli iga sõjas käinud mees näinud hobuste hukkumist ja jutustas sellest kojunaasnuna lugusid. Siit võib selle teema faktoloogiast pikemalt lugeda Horses in WW I . Need mõned faktid, nt et sõjas hukkus 500 000 Briti hobust ja USAst saadeti laevadega Euroopasse miljon hobust ning väidetavalt olla I MS hukkunud 5 kuni 7 miljonit hobust, annavad mingi tausta toimunule, aga kes ikka suudab neid arve ja kannatusi kokku lugeda.
Selles inimeste ja loomade rändamise ajastus oli kahtlemata igasuguseid lugusid, tragöödiaid ja komöödiaid, saatuste põimumisi ja imelisi kokkusattumusi, millest võib rääkida lõputult lugusid. Vanameister on valinud neist ühe, nõjatub mõnusalt tugitooli, süütab piibu ja asub pajatama. Me kuulame, nutame, naerame ja loodetavasti puhastume.
reede, 17. veebruar 2012
Maotu teos
Juhtus selline lugu, et arvuti läks katki. Ähvarda, veena või meelita - ei midagi. Ekraan oli tühi ja paljas ning pimedus oli sügavuse peal ja miskit justkui hõljus millegi kohal. Ja sai õhtu ja sai hommik - teine päev. Ja ma nägin, et see hea oli. Sest äkki oli nagu kuidagi aega rohkem. Naljakas tunne oli, nagu oleks mingi tühi koht, ei oskagi nagu äkki midagi teha. Tuletasin siis noorusaegu meelde, et kui midagi polnud teha, siis hakatud raamatut lugema. Mõeldud - tehtud.
Nagu Eestis on viimasel ajal kombeks loetakse peamiselt elulugusid. Võtsin siis minagi ette ülevaatliku teose sellisest tuntud persoonist nagu Mao Zedong http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170799
Ega ta vist pikemat tutvustamist ei vaja. Kes ei teaks Suurt Tüürimeest ja tema varblaste hävitamise ning Saja Lille kampaaniaid, rääkimata kultuurirevolutsioonist ja hungveipingidest. Aga eks kõik need teadmised ole ju fragmentaarsed nagu üldse kõik teadmised kipuvad olema. Midagi oleks justkui kuulnud, aga kust ja mida, ei mäletagi. Kuna minu teadmised Hiinast on peaaegu olematud, siis ega ma tolle raamatu kvaliteeti mingil taustal ju hinnata ei oska. Kui vastu vaielda ei oska, siis tuleb uskuda. Selle raamatu kokkuvõtteks sobib mu arust kõige paremini seesama kujund, mida kõikides tutvustavates tekstides mainitakse: Mao valitsemise ajal suri üle 70miljoni hiinlase. See raamat ongi tegelikult üks pikk kirjeldus sellest, kuidas Mao üle laibakuhjade valitsejaks pürgib. Algul kohalikuks röövlipealikuks, siis kommunistliku partei esimeheks, siis riigivalitsejaks ja siis maailma esikommunistiks ning maailmavalitsejaks. See ongi selle raamatu puhul võibolla kõige segavam asjaolu, et minul vähemalt, on väga raske ettekujutada inimest, kel sisuliselt puuduvad kõik inimlikud positiivsed omadused. Kas tõesti mitte ühtki? Mao on nagu Hollywoodi filmikangelane, üheplaaniline nagu lamenukk. Ainsate nö positiivsete omadustena võiks välja tuua sihikindluse, tugeva tahte ja pühendumuse, kuigi needki võtavad Mao juures kuidagi värdjaliku vormi. Sihikindlusest saab psühhopaatia, pühendumusest obsessioon. Mulle tundub, et see raamat on kirjutatud nagu mingi antiajaloona, ehk vastuhakuna seni kehtivale Hiina riiklikule kommunismiajaloole, kus Mao on nö "teinud küll vigu, aga üldiselt siiski püsinud parteipealiini kursil", ehk siis tollele samale kommunistliku parteikliki ajupesule, mida me isegi mäletame. Tekkis ju meilgi kusagil 1980-ndate lõpus mingi nö "antiajalugu", mis tipnes kurikuulsa artikliga Rahva Hääles sellest, kuidas Lenin oli tegelikult seen (tagantjärele keegi meenutas, et see oli mingi Moskva üliõpilaste nali tolleaegse absurdse ajalookirjutamise kohta, aga nagu igale teooriale leidus ka sellele uskujaid). Paljude ajalookirjutajate ainsaks ideeks sai tahtmine seniste pühakute võimalikult rõveda kujutamise kaudu sensatsiooni tekitada ja selle kaudu muidugi ka isiklikku tuntust hankida. Ma natuke tundsin seda raamatut lugedes sedasama tuttavat tunnet.
Autorid on muidugi ära teinud suure töö. Siin taga on kindlasti tohutu hulga materjalide läbi töötamine, seda on näha nii tekstist, kui ka kasutatud kirjanduse jms allikate nimekirjast, mis on sadakond lehekülge pikk. On ka arusaadav, et selliseid "kontrrevolutsioonilisi revisjoniste" ei lasta Hiina RV arhiivide ligi ja nad peavad suuresti piirduma mälestuste, lääne arhiivide ja Hiina Vabariigi (Taiwani) arhiividega. On päris selge, et sealt objektiivset pilti ei saa kujuneda, peamiselt on ju mälestused neilt, kes on välismaal (enamjaolt Läänes) ja välismaal on nad sellepärast, et neil on kommunistidega (pekingi) part kitkuda.
Pilt, mis selle raamatu põhjal Maost ja kogu tolle aja Hiina inimestest tekib, on masendav. Ainult üks küüniline võimuvõitlus, pidev intriigitsemine, vaenlaste otsimine ja leidmine - ning kõik see on ülekallatud miljonite inimeste verega. Jube. See kõik kõlab seal raamatus nii jõhkralt, et seda on tõesti raske uskuda. Mulle tundub, et isegi meil, kes me koguaeg räägime oma raskest saatusest ja okupatsioonide pimedast orjaööst, on pea võimatu mõista repressioonide sellist ulatust. Mastaabid on ikka hoopis teised. Kui on mingi lahing, siis saab ikka surma mitusada tuhat, kui on nälg siis ikka nii, et sureb 30 miljonit. Arvud on tõeliselt hoomamatud.
Samas see totalitaarse ühiskonna hirmuõhkkonna kirjeldus on päris usutavalt edasi antud. Minuvanused mäletavad seda hirmuõhkkonda ju veel küll, mis muidugi polnud enam võrreldav 1940-50ndate surmahirmuga, aga see tunne, kui õhus on "ära torgi ja hoia parem eemale, kui elu armas"-suhtumine, peaks olema tuttav küll. Ses mõttes ma arvan, et meie siin peaksime seda raamatut pidama usutavamaks, kui Lääne inimesed, kellele see jutt mõeldud on. Seda üllatavam ongi, et ma nagu tunnen, et ma päris ei usu seda kõike. Siin on veidi nagu võitlevat ideoloogilist positsiooni, mis alati tekitab kahtluse. Kas ikka kõik on nii lamedalt üheplaaniline? Võibolla ongi, kes seda teab. Igal juhul tekkis tahtmine mingit Hiina uuemat ajalugu veel kõrvale lugeda, et äkki läheb pilt veidi ruumilisemaks ja lamenukkudest saavad inimesed.
Nagu Eestis on viimasel ajal kombeks loetakse peamiselt elulugusid. Võtsin siis minagi ette ülevaatliku teose sellisest tuntud persoonist nagu Mao Zedong http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170799
Ega ta vist pikemat tutvustamist ei vaja. Kes ei teaks Suurt Tüürimeest ja tema varblaste hävitamise ning Saja Lille kampaaniaid, rääkimata kultuurirevolutsioonist ja hungveipingidest. Aga eks kõik need teadmised ole ju fragmentaarsed nagu üldse kõik teadmised kipuvad olema. Midagi oleks justkui kuulnud, aga kust ja mida, ei mäletagi. Kuna minu teadmised Hiinast on peaaegu olematud, siis ega ma tolle raamatu kvaliteeti mingil taustal ju hinnata ei oska. Kui vastu vaielda ei oska, siis tuleb uskuda. Selle raamatu kokkuvõtteks sobib mu arust kõige paremini seesama kujund, mida kõikides tutvustavates tekstides mainitakse: Mao valitsemise ajal suri üle 70miljoni hiinlase. See raamat ongi tegelikult üks pikk kirjeldus sellest, kuidas Mao üle laibakuhjade valitsejaks pürgib. Algul kohalikuks röövlipealikuks, siis kommunistliku partei esimeheks, siis riigivalitsejaks ja siis maailma esikommunistiks ning maailmavalitsejaks. See ongi selle raamatu puhul võibolla kõige segavam asjaolu, et minul vähemalt, on väga raske ettekujutada inimest, kel sisuliselt puuduvad kõik inimlikud positiivsed omadused. Kas tõesti mitte ühtki? Mao on nagu Hollywoodi filmikangelane, üheplaaniline nagu lamenukk. Ainsate nö positiivsete omadustena võiks välja tuua sihikindluse, tugeva tahte ja pühendumuse, kuigi needki võtavad Mao juures kuidagi värdjaliku vormi. Sihikindlusest saab psühhopaatia, pühendumusest obsessioon. Mulle tundub, et see raamat on kirjutatud nagu mingi antiajaloona, ehk vastuhakuna seni kehtivale Hiina riiklikule kommunismiajaloole, kus Mao on nö "teinud küll vigu, aga üldiselt siiski püsinud parteipealiini kursil", ehk siis tollele samale kommunistliku parteikliki ajupesule, mida me isegi mäletame. Tekkis ju meilgi kusagil 1980-ndate lõpus mingi nö "antiajalugu", mis tipnes kurikuulsa artikliga Rahva Hääles sellest, kuidas Lenin oli tegelikult seen (tagantjärele keegi meenutas, et see oli mingi Moskva üliõpilaste nali tolleaegse absurdse ajalookirjutamise kohta, aga nagu igale teooriale leidus ka sellele uskujaid). Paljude ajalookirjutajate ainsaks ideeks sai tahtmine seniste pühakute võimalikult rõveda kujutamise kaudu sensatsiooni tekitada ja selle kaudu muidugi ka isiklikku tuntust hankida. Ma natuke tundsin seda raamatut lugedes sedasama tuttavat tunnet.
Autorid on muidugi ära teinud suure töö. Siin taga on kindlasti tohutu hulga materjalide läbi töötamine, seda on näha nii tekstist, kui ka kasutatud kirjanduse jms allikate nimekirjast, mis on sadakond lehekülge pikk. On ka arusaadav, et selliseid "kontrrevolutsioonilisi revisjoniste" ei lasta Hiina RV arhiivide ligi ja nad peavad suuresti piirduma mälestuste, lääne arhiivide ja Hiina Vabariigi (Taiwani) arhiividega. On päris selge, et sealt objektiivset pilti ei saa kujuneda, peamiselt on ju mälestused neilt, kes on välismaal (enamjaolt Läänes) ja välismaal on nad sellepärast, et neil on kommunistidega (pekingi) part kitkuda.
Pilt, mis selle raamatu põhjal Maost ja kogu tolle aja Hiina inimestest tekib, on masendav. Ainult üks küüniline võimuvõitlus, pidev intriigitsemine, vaenlaste otsimine ja leidmine - ning kõik see on ülekallatud miljonite inimeste verega. Jube. See kõik kõlab seal raamatus nii jõhkralt, et seda on tõesti raske uskuda. Mulle tundub, et isegi meil, kes me koguaeg räägime oma raskest saatusest ja okupatsioonide pimedast orjaööst, on pea võimatu mõista repressioonide sellist ulatust. Mastaabid on ikka hoopis teised. Kui on mingi lahing, siis saab ikka surma mitusada tuhat, kui on nälg siis ikka nii, et sureb 30 miljonit. Arvud on tõeliselt hoomamatud.
Samas see totalitaarse ühiskonna hirmuõhkkonna kirjeldus on päris usutavalt edasi antud. Minuvanused mäletavad seda hirmuõhkkonda ju veel küll, mis muidugi polnud enam võrreldav 1940-50ndate surmahirmuga, aga see tunne, kui õhus on "ära torgi ja hoia parem eemale, kui elu armas"-suhtumine, peaks olema tuttav küll. Ses mõttes ma arvan, et meie siin peaksime seda raamatut pidama usutavamaks, kui Lääne inimesed, kellele see jutt mõeldud on. Seda üllatavam ongi, et ma nagu tunnen, et ma päris ei usu seda kõike. Siin on veidi nagu võitlevat ideoloogilist positsiooni, mis alati tekitab kahtluse. Kas ikka kõik on nii lamedalt üheplaaniline? Võibolla ongi, kes seda teab. Igal juhul tekkis tahtmine mingit Hiina uuemat ajalugu veel kõrvale lugeda, et äkki läheb pilt veidi ruumilisemaks ja lamenukkudest saavad inimesed.
pühapäev, 22. jaanuar 2012
Õigus su uksel
Jällegi üks filmijutt. Võtsin ette ja vaatasin ära sellise, üldiselt tundmatu filmi nagu "Right at Your Door" ("otse su ukse taga", või kuidas seda lähtuvalt sisust tõlkida). Tegemist on ilmse nö "festivali"-filmiga, mis on tehtud olematu eelarvega, ilma staarideta ja oluliste eriefektideta. Siin on pea ainult üks kujund - aga see kujund on võimas. Sisuliselt toimub tegevus 90minutit ühes väikeses majas, peamiselt isegi ühes toas, kus üks mees kuulab raadiot, helistab ja räägib ukse taga oleva naisega. Noh, pole just paljutõotav, või mis?
Mõne lausega sisu kokkuvõttes (ja selle filmi puhul see polegi väga suur patt) on siis lugu selles, et elavad üks mees ja naine õnnelikult LA äärelinnas, naine sõidab hommikul kesklinna tööle. Nagu ikka. Aga siis käib äkki pauk, linna kohale tõuseb suitsusammas ja raadio teatab, et kesklinnas plahvatasid kolm pommi. Ja mitte lihtsalt pommid vaid nn "dirty bomb"-stiilis bakterioloogilised pommid, mis tolmuna alla langedes linnale, mürgitavad elava. Kuna linn on blokeeritud, siis ei jää mehel muud üle, kui raadiost tulevaid õpetussõnu järgides oma maja õhukindlaks teipida. Sajab tolmu, raadio kisendab apokalüptilisi hoiatusi, sõjaväeautod kihutavad tulede vilkudes mööda tänavaid, politsei laseb maha ühe tolmuse tüübi, kes püüab põgeneda. Õhus on mürk.
Ja siis saabub ukse taha naine, tolmune, köhiv ja kole. Mida teeksid sina? Keegi seda küsimust otseselt ei küsi, aga see on nii tugevalt õhus, et see lausa sunnib vastama. Ma mõtlesin. Ma tõesti ei tea, mida ma teeks. Ma loodan, et ma kunagi ei pea sellele küsimusele vastama. Mees teda sisse ei lase. See on Mehe loogika. Naine peksab ukse taga ja röögib: kas sa mind ei armasta? See on Naise loogika.
Mis on õige, kas surra armastuses koos või ohverdada ennast, et teine saaks elada? Mees kordab kogu aeg raadiost kuuldut, et abi on tulemas. Kohe keegi tuleb ja aitab. Aga ei tule. Ja nii nad räägivad läbi klaasi.
Selles kujundis on tõesti mingit suurt üldistust. Olulisi küsimusi, millele ei saa vastata. Mida tegelikult tavaelus polegi vast viisakas küsida, sest vastused võivad lammutada tolle tavaelu laiali. Me lükkame eetilised dilemmad kuhugi eemale, silma alt ära, et nendega mitte tegeleda, kuni kostab koputus ja seal nad ongi - otse su ukse taga. Ja on tegelikult alati olnud.
Selle suure kujundi loomise tõttu saab see film ja tema režissöör-stsenarist andeks mitu ebaloogilisust ning ka lõpplahenduse ebausutavuse (kuigi peab tunnistama, et see on efektne ja lisab nö moraalset mõõdet), kuigi need natuke rikuvad seda filmi realistlikku õhustikku. Kui terrorioht on nii suur nagu väidetakse, siis pole see paari kohvri suurused "räpased pommid" mingi ebareaalne võimalus läänemaailm jalust lüüa. Ja siis just sellised dilemmad kümnetes tuhandetes kodudes tekivad. Filmi esimene pool ongi ehk päris hirmutav oma realistlikkuses. Kõik see võibki ju vabalt nii juhtuda.
Nüüd tahaks öelda paar sapist sõna eesti filmi kohta (võibolla sellepärast, et ma vaatasin ETV-st Vabariigi Kodanikke, kus lihtsalt tund aega nuteti pappi taga. Masendav).
Ma tahaks kõigile eesti filmitegijatele, kes virisevad selle üle, et Eestis pole pappi, mille eest filme teha, muuta selle filmi vaatamise kohustuslikuks. Ma ei tea kuigi palju filmieelarvetest, aga ma arvan, et selle filmi eelarve on pool igasuguste kormoranide, lumekuningannade, buratiinode ja mis kõik need filmid siin on olnud, eelarvetest. Ja see on ka kunstilisem, kui kõik härra Maimiku filmid kokku (miks just Maimik. Aga sellepärast, et ta ei pidanud paljuks esineda EPLis ühe esseega, kus ta kaitses loojate õigust kunsti teha. Iseenesest polnud see essee üldse paha, aga nagu öeldakse "look who's talking". Krt, tee siis kunsti, aga ära mölise, et raha pole. Ideid ei ole, krt võtaks. Ideid, seltsimehed hudoožnikud. Ärge pugege raha taha). Iseenesest ei ole tegemist mingi maailma kinokunsti tippsaavutusega, aga väga hea filmiga, kus tahetakse midagi öelda - ja öeldaksegi.
Peaaegu täiesti ilma rahata.
Kujutage ette, eesti filmiloojad, See On Võimalik.
Mõne lausega sisu kokkuvõttes (ja selle filmi puhul see polegi väga suur patt) on siis lugu selles, et elavad üks mees ja naine õnnelikult LA äärelinnas, naine sõidab hommikul kesklinna tööle. Nagu ikka. Aga siis käib äkki pauk, linna kohale tõuseb suitsusammas ja raadio teatab, et kesklinnas plahvatasid kolm pommi. Ja mitte lihtsalt pommid vaid nn "dirty bomb"-stiilis bakterioloogilised pommid, mis tolmuna alla langedes linnale, mürgitavad elava. Kuna linn on blokeeritud, siis ei jää mehel muud üle, kui raadiost tulevaid õpetussõnu järgides oma maja õhukindlaks teipida. Sajab tolmu, raadio kisendab apokalüptilisi hoiatusi, sõjaväeautod kihutavad tulede vilkudes mööda tänavaid, politsei laseb maha ühe tolmuse tüübi, kes püüab põgeneda. Õhus on mürk.
Ja siis saabub ukse taha naine, tolmune, köhiv ja kole. Mida teeksid sina? Keegi seda küsimust otseselt ei küsi, aga see on nii tugevalt õhus, et see lausa sunnib vastama. Ma mõtlesin. Ma tõesti ei tea, mida ma teeks. Ma loodan, et ma kunagi ei pea sellele küsimusele vastama. Mees teda sisse ei lase. See on Mehe loogika. Naine peksab ukse taga ja röögib: kas sa mind ei armasta? See on Naise loogika.
Mis on õige, kas surra armastuses koos või ohverdada ennast, et teine saaks elada? Mees kordab kogu aeg raadiost kuuldut, et abi on tulemas. Kohe keegi tuleb ja aitab. Aga ei tule. Ja nii nad räägivad läbi klaasi.
Selles kujundis on tõesti mingit suurt üldistust. Olulisi küsimusi, millele ei saa vastata. Mida tegelikult tavaelus polegi vast viisakas küsida, sest vastused võivad lammutada tolle tavaelu laiali. Me lükkame eetilised dilemmad kuhugi eemale, silma alt ära, et nendega mitte tegeleda, kuni kostab koputus ja seal nad ongi - otse su ukse taga. Ja on tegelikult alati olnud.
Selle suure kujundi loomise tõttu saab see film ja tema režissöör-stsenarist andeks mitu ebaloogilisust ning ka lõpplahenduse ebausutavuse (kuigi peab tunnistama, et see on efektne ja lisab nö moraalset mõõdet), kuigi need natuke rikuvad seda filmi realistlikku õhustikku. Kui terrorioht on nii suur nagu väidetakse, siis pole see paari kohvri suurused "räpased pommid" mingi ebareaalne võimalus läänemaailm jalust lüüa. Ja siis just sellised dilemmad kümnetes tuhandetes kodudes tekivad. Filmi esimene pool ongi ehk päris hirmutav oma realistlikkuses. Kõik see võibki ju vabalt nii juhtuda.
Nüüd tahaks öelda paar sapist sõna eesti filmi kohta (võibolla sellepärast, et ma vaatasin ETV-st Vabariigi Kodanikke, kus lihtsalt tund aega nuteti pappi taga. Masendav).
Ma tahaks kõigile eesti filmitegijatele, kes virisevad selle üle, et Eestis pole pappi, mille eest filme teha, muuta selle filmi vaatamise kohustuslikuks. Ma ei tea kuigi palju filmieelarvetest, aga ma arvan, et selle filmi eelarve on pool igasuguste kormoranide, lumekuningannade, buratiinode ja mis kõik need filmid siin on olnud, eelarvetest. Ja see on ka kunstilisem, kui kõik härra Maimiku filmid kokku (miks just Maimik. Aga sellepärast, et ta ei pidanud paljuks esineda EPLis ühe esseega, kus ta kaitses loojate õigust kunsti teha. Iseenesest polnud see essee üldse paha, aga nagu öeldakse "look who's talking". Krt, tee siis kunsti, aga ära mölise, et raha pole. Ideid ei ole, krt võtaks. Ideid, seltsimehed hudoožnikud. Ärge pugege raha taha). Iseenesest ei ole tegemist mingi maailma kinokunsti tippsaavutusega, aga väga hea filmiga, kus tahetakse midagi öelda - ja öeldaksegi.
Peaaegu täiesti ilma rahata.
Kujutage ette, eesti filmiloojad, See On Võimalik.
neljapäev, 12. jaanuar 2012
Ajal alati on aega
Seekord võtsin aega, et vaadata filmi "In Time". See kulutas oma 90 minutit minu ajast, aga olgem ausad, ka ilma selle filmita oleks mu aeg tiksunud 90 minutit surmale lähemale. Kas ma oleks sel ajal teinud midagi olulisemat? Kui aeg on kõige mõõt, siis millega me mõõdame olulisust? See mis kulutab rohkem aega on siis ju olulisem. Nojah.
Nagu on juba aru saada, rääkis film ajast. Ajast kui absoluutsest inimese mõõdust, kõige väärtuse skaalast.
Ehk siis sellisest hüpoteetilisest ajast, kui inimesed on otsustanud, et 25 eluaastat on vananemiseks paras ja alates sellest elueast tuleb hakata aega juurde ostma, et mitte vananeda ja surra. Ja kui sul pole enam aega, siis on aeg läbi. Süsteem on üles ehitatud nii, et enamik inimesi elab pidevalt aja lõppemise piiril. Ehk sa pead pidevalt jooksma ja teenima aega, et maksta aina tõusvaid ajamakse, protsente, intresse jms (muuseas intress ongi ju aeg, olen kuulnud sellist teooriat, et selle tõttu olevatki juudid läänemaises kultuuris tagakiusatud, kuna nende usk võimaldas kaubelda ajaga, tol ajal, kui kristlase jaoks oli see välistatud, sest kes saab luua siin Jumala loodud maailmas mitte millestki midagi, Saatan teadagi). Igal inimesel on käel (jällegi piibellik viide Ilmuturaamatule) talle jäänud aeg tiksumas, kuhu tuleb pidevalt laadida aega, see liidab inimesed süsteemiga ja on absoluutne orjastamine.
Üldiselt peab ütlema, et filmi süžee on võimas. Nii täpset kunstilist kujundit tänapäeva ühiskonna kirjeldamiseks on päris keeruline välja mõelda, ajal kui tundub, et kõik kujundid on juba kuuldud ja nähtud. Aga siiski suudeti üllatada. Ja nagu heale kujundile kohane, hakkab ta ise mängima ja enda ümber looma teisi kujundeid, sõnamänge, mõttelist ruumi. Film on täis igasugu ajaga seotud kujundeid, nii visuaalis, kui keeles. Seda on täitsa nauditav vaadata ja kuulata.
Seda üllatavam on filmi nõrkus näitlemise ja režii kohapealt. Andrew Niccol on nii idee autor, kui ka režissöör. Kummaline on see, et mulle juba vaatamise ajal meenutas see film korduvalt "Gattaca"-t (tõeliselt hea, soovitan vaadata) ja minu üllatuseks hiljem avastasin, et Niccol oli ka selle autor. Kui ma mõtlen, mis neis filmides sarnast on, siis ma ei saagi aru, nagu mingi värvigamma, tempo või atmosfäär oleks nagu sarnane. Kui tavaliselt on Hollywoodi filmide puhul just tugevaks küljeks näitlemine, ehk kui keegi kritiseerib mingit HW filmi, siis on ikka tüüpväljend, et "film ise on jama, aga näitlejad on head", siis nüüd on suisa vastupidi. Niivõrd nõrka ja ebausutavat näitlemist ma pole ammu kohanud. Ma kohati isegi kahtlustasin, ja võibolla on sel tõepõhi all, et režissöör on meelega lasknud nö toorelt ja kohmakalt näidelda, rõhutamaks sellega 25-aastastest inimestest koosneva ühiskonna ebaloomulikkust, nihkes olekut, kummalisust, kui 25-aastane inimene peab mängima 100-aastast, kes näeb välja kui 25-aastane ja samas 100-aastane tegelane filmis peab mängima 25-aastast, ehk toimub nö näitlemine näitlemise sees, ehk siis näitleja peab näitlema näitlejat, kes ei ole näitleja, aga näitleb. No ei tea.
Ainuke oma rolli välja kandnu oli mu arust Cillian Murphy (kes on päris hea tüpaaž, oli ka Inceptionis meeldejääv). Peaosas hallitas (või maitea, mis on vastand sõnale "säras") Justin Timberlake, kes kuuldavasti olevat mingi kuulus laulja ja noorte lemmik. Loodetavasti ta laulab paremini, kui näitleb. Või noh, ega ta nüüd nii hull ka polnud, aga kindlasti oleks olnud stuudio ukse tagant võtta tuhandeid paremaid. Naispeaosalisest ei oska ka nagu midagi arvata, oma kõrgete kontsadega aja ja eluga võidu joostes oli ta kohati kohtlaselt koomiline (kardetavasti tahtmatult). Kohati kiskus selliseks klassikaliseks suhkruseks Bonnie & Clyde looks, millest on muidugi tohutult variatsioone. Romantilised, armunud röövlid röövimas suure Hea nimel rikkaid ja aitamas vaeseid. Kuigi kohati oli ka küünilisi vihjeid sellele, kuidas süsteemisisene ümberjagamine tekitab hoopis rohkem viletsust ja vägivalda, siiski autor seda teemat edasi ei arendanud, millest on mul kahju. Siin oleks võinud nö süvitsi minna. Aga see selleks.
Üldisemalt on mul kahju sellest ideest, mis oleks võimaldanud luua sama võimsa originaalse filmi nagu Inception või Memento või Equilibrium või Matrix või Fight Club või Dark City vms. Oleks päris huvitav, kui mõni Nolani või Fincheri või Aronofsky masti mees võtaks selle teema üles ja teeks sellest ühe korraliku filmi. Potentsiaali igal juhul on. Aga kas ka aega on...
Nagu on juba aru saada, rääkis film ajast. Ajast kui absoluutsest inimese mõõdust, kõige väärtuse skaalast.
Ehk siis sellisest hüpoteetilisest ajast, kui inimesed on otsustanud, et 25 eluaastat on vananemiseks paras ja alates sellest elueast tuleb hakata aega juurde ostma, et mitte vananeda ja surra. Ja kui sul pole enam aega, siis on aeg läbi. Süsteem on üles ehitatud nii, et enamik inimesi elab pidevalt aja lõppemise piiril. Ehk sa pead pidevalt jooksma ja teenima aega, et maksta aina tõusvaid ajamakse, protsente, intresse jms (muuseas intress ongi ju aeg, olen kuulnud sellist teooriat, et selle tõttu olevatki juudid läänemaises kultuuris tagakiusatud, kuna nende usk võimaldas kaubelda ajaga, tol ajal, kui kristlase jaoks oli see välistatud, sest kes saab luua siin Jumala loodud maailmas mitte millestki midagi, Saatan teadagi). Igal inimesel on käel (jällegi piibellik viide Ilmuturaamatule) talle jäänud aeg tiksumas, kuhu tuleb pidevalt laadida aega, see liidab inimesed süsteemiga ja on absoluutne orjastamine.
Üldiselt peab ütlema, et filmi süžee on võimas. Nii täpset kunstilist kujundit tänapäeva ühiskonna kirjeldamiseks on päris keeruline välja mõelda, ajal kui tundub, et kõik kujundid on juba kuuldud ja nähtud. Aga siiski suudeti üllatada. Ja nagu heale kujundile kohane, hakkab ta ise mängima ja enda ümber looma teisi kujundeid, sõnamänge, mõttelist ruumi. Film on täis igasugu ajaga seotud kujundeid, nii visuaalis, kui keeles. Seda on täitsa nauditav vaadata ja kuulata.
Seda üllatavam on filmi nõrkus näitlemise ja režii kohapealt. Andrew Niccol on nii idee autor, kui ka režissöör. Kummaline on see, et mulle juba vaatamise ajal meenutas see film korduvalt "Gattaca"-t (tõeliselt hea, soovitan vaadata) ja minu üllatuseks hiljem avastasin, et Niccol oli ka selle autor. Kui ma mõtlen, mis neis filmides sarnast on, siis ma ei saagi aru, nagu mingi värvigamma, tempo või atmosfäär oleks nagu sarnane. Kui tavaliselt on Hollywoodi filmide puhul just tugevaks küljeks näitlemine, ehk kui keegi kritiseerib mingit HW filmi, siis on ikka tüüpväljend, et "film ise on jama, aga näitlejad on head", siis nüüd on suisa vastupidi. Niivõrd nõrka ja ebausutavat näitlemist ma pole ammu kohanud. Ma kohati isegi kahtlustasin, ja võibolla on sel tõepõhi all, et režissöör on meelega lasknud nö toorelt ja kohmakalt näidelda, rõhutamaks sellega 25-aastastest inimestest koosneva ühiskonna ebaloomulikkust, nihkes olekut, kummalisust, kui 25-aastane inimene peab mängima 100-aastast, kes näeb välja kui 25-aastane ja samas 100-aastane tegelane filmis peab mängima 25-aastast, ehk toimub nö näitlemine näitlemise sees, ehk siis näitleja peab näitlema näitlejat, kes ei ole näitleja, aga näitleb. No ei tea.
Ainuke oma rolli välja kandnu oli mu arust Cillian Murphy (kes on päris hea tüpaaž, oli ka Inceptionis meeldejääv). Peaosas hallitas (või maitea, mis on vastand sõnale "säras") Justin Timberlake, kes kuuldavasti olevat mingi kuulus laulja ja noorte lemmik. Loodetavasti ta laulab paremini, kui näitleb. Või noh, ega ta nüüd nii hull ka polnud, aga kindlasti oleks olnud stuudio ukse tagant võtta tuhandeid paremaid. Naispeaosalisest ei oska ka nagu midagi arvata, oma kõrgete kontsadega aja ja eluga võidu joostes oli ta kohati kohtlaselt koomiline (kardetavasti tahtmatult). Kohati kiskus selliseks klassikaliseks suhkruseks Bonnie & Clyde looks, millest on muidugi tohutult variatsioone. Romantilised, armunud röövlid röövimas suure Hea nimel rikkaid ja aitamas vaeseid. Kuigi kohati oli ka küünilisi vihjeid sellele, kuidas süsteemisisene ümberjagamine tekitab hoopis rohkem viletsust ja vägivalda, siiski autor seda teemat edasi ei arendanud, millest on mul kahju. Siin oleks võinud nö süvitsi minna. Aga see selleks.
Üldisemalt on mul kahju sellest ideest, mis oleks võimaldanud luua sama võimsa originaalse filmi nagu Inception või Memento või Equilibrium või Matrix või Fight Club või Dark City vms. Oleks päris huvitav, kui mõni Nolani või Fincheri või Aronofsky masti mees võtaks selle teema üles ja teeks sellest ühe korraliku filmi. Potentsiaali igal juhul on. Aga kas ka aega on...
neljapäev, 5. jaanuar 2012
Surnud jänese monoloog
Kuna kultuurne inimene peab olema kursis kultuurinähtustega, siis pidasin vajalikuks ära vaadata ülivõrretes kiidetud kunstisündmuse, ehk NO teatri etenduse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Ei läinud selleks otstarbeks teatrisse vaid käivitasin sirviku ja vaatasin siit: http://www.etv2.err.ee/videod/dd4e3db9-c02b-4dd6-bd5b-f8c7cd150fd9 Etteruttavalt olgu öeldud, et õigesti tegin. Et siis seda, et ei hakanud teatrisse minema.
Kindlasti kõik NOteatri fännid põrmustaksid mind kohe sellega, et "nojah, teadagi, arvutist vaadates pole ju seda Tunnet, seda Teatrimaagiat, olles ise kohal on See hoopis midagi Muud". Ei tea, ma arvan, et ma olen piisavalt palju teatris käinud, et ma suudan ennast ette kujutada küll seal saalis istumas ja pole üldse kindel, et saalis olnuna oleks mu mulje parem. Ehk isegi vastupidi.
Etenduse retseptsioonil pole vist mõtet pikemalt peatuda, kultuursed inimesed teavad niigi, et tegemist on Ülivõimsa Teatrikunsti Sündmusega, Sotsiaalse Teatri Absoluutse Fenomeniga ja Valgustunud Geeniuste Laskumisega Pimedate Maale.
See selleks. Võibolla on meedias valitsenud mõõdutundetu taevani kiitmine ka üks põhjus miks mu mulje just väga võimas pole.
Alustaks positiivsest. Peab kiitma näitlejate head füüsilist vormi. See on tõesti muljetavaldav. Lisaks on kaheldamatult tegemist sümpaatsete inimestega, kes kindlasti oskavad peale võimlemise ka näidelda. Kui vaja peaks olema.
Lisaks oli väga võimas leid Eha Komissarovi kommentaarid Beuysi näitusele, millest omal ajal Juske koolis pikalt rääkis. Komissarov mõjus väga uhkelt, kusjuures ega ta vist palju ei näidelnud, selline ta ju ongi. Seal oli sellist vinget modernismi tunnetust, stiilseid detaile nagu ta oleks ise selle näituse teinud. Selline sisseelamine ja jutustamisoksus on ikka kadestamistväärt. Viide Beuysile oli ka esimeses stseenis istunud kuldse peaga tegelinski, sest minu mäletamist mööda oli ka Beuysil pea kuldseks värvitud, kui ta oma performantsi tegi.
Nii palju siis positiivsest.
Nüüd siis etendusest.
Mida ei olnud.
Jah, tõesti, 2,5 tundi võimlemist, karjumist, etüüde, seosetuid stseenikesi - ja mis selle kõige mõte on? Miks ma pidin seda kannatama?
Ma saan aru küll, et tegemist on nö kontseptuaalse etendusega, millel on palju viiteid ja vihjeid ja mille mõtet ei saa üheselt sõnastada, aga ma ikka küsiks jonnakalt - milleks? Miks ma peaksin seda vaatama? Ühtpidi oleks justkui tegemist sotsiaalse või suisa poliitilise teatriga, kus kultuuriminister otseses mõttes täis kustakse. Kus mõnitatakse üht poliitikut, kes oma ametikohast lähtuvalt peab ka väga kusise mängu juures head nägu tegema (mis osutus muidugi "prohvetlikuks" sest tollane kult.minn Laine Jänes täpselt sellist virilalt rõõmsat nägu tegigi, noh, et kunst peabki olema provokatiivne ja puudutama sotsiaalseid valupunkte jms plära. Mu arust oleks palju ausam olnud, kui Jänes oleks öelnud, et jah olen solvunud ja minu arvates ma pole sellist isiklikku mõnitamist ära teeninud. Minu silmis oleks ta saanud inimlikkuse eest tublisti punkte juurde, kuigi häält vast siiski mitte). Lisaks poliitilised vihjed kultuuri- ja spordirahastamise süsteemi pihta. Aga mis siis? Kuidas aitab kultuuriministri nimetamine spordiministriks või taidlemine, khm vabandust, improviseerimine spordialade teemadel seda süsteemi muuta? Mis mõte sellel on peale enesenäitamise? Kohati oli muidugi tegemist ka kiiduväärse eneseirooniaga, kuid seegi oli minu arust kantud siiski eneseimetlusest, kultuurse inimese juurde käib ju ka võime teatava piirini enda üle nalja heita. Et "oh, ehehee, me oleme, heh, ainult näitlejad, kes, teatavasti, heheh, oskavad ju ainult porgandist ja perseaugust etüüde teha, ehehehee". Aga nii kurb, kui seda etendust vaadates on tõdeda - jah nii see ongi. Ja ilma naljata. Väntate rahva rõõmuks samu pedaale, mis on kord kätte õpitud. Tee etüüdi, etenda kasvavat porgandit, lennukit, peenist või kultuuriministrit, ikka on see kõigest etüüd, tehnika. Mulle tuli seda etendust vaadates meelde kooliaegsed klausuurid, need on sellised pisikesed pildikesed, mida tuli kümnete kaupa kiiresti vorpida, et arendada rapidograafiga joonestus- ja joonistustehnikat, käekirja. Noh näiteks tõmmata terve leht kiiresti täis vaba käega paralleelseid jooni, siis lehte natuke keerata ja jälle tõmmata paralleelseid jooni ja nii mitu korda tehes hakkasid tekkima igasugu mustrid ja abstraktsed kujundid. Kah nagu etüüdid. Mõni kindlasti saavutab etüüde tehes suure vilumuse ja saab suisa meistriks. Aga need on siiski ainult etüüdid. Umbes nii nagu mängiks 2,5 tundi heliredeleid. Väga virtuoosselt. Ja siis tõuseks püsti ja ütleks, et noh, nägite, eks ole, vingelt panin, kui nüüd saaks veel pilli ka, siis kütaks sellist kunsti, et te teeks püksi.
Mulle tundub, et see tohutu kiitmine on NOteatri seltskonnale natuke kehvasti mõjunud. Neil on vist tunne, et ükskõik, mida Ojasoo ja Semper puudutavad muutub kullaks ja kes sellest aru ei saa on lihtsalt ohmu või "surnud jänes". Minu arust on see nakatanud ka näitlejaid, kes on nagu kultuuriline "chippendales". Kõik ilusad ja sirged mehed reas, iga kultuurse naise unistus, "ah, kus võtaks ja nunnutaks". Kellele macholik Kaljujärv, kellele nunnumeetrit põhjalükkav Prints, kellele sihvakas ja sportlik Tuisk. NOteatris on vist praegu sama periood, mis oli 90-ndate keskpaigas Linnateatris, kui musketärid südameid murdsid. Kes daamidest ei õhkaks selliste meeste järele. Ja nad ise muidugi teavad seda suurepäraselt. Ning see mentaliteet on minu arvates vallutanud terve NOteatri (Maarika Vaarikule teen siin erandi ja kummarduse). Täpselt seesama asi oli tajutav ka etenduses GEP. Vanarahvas ütles, et uhkus ajavat upakile, pill tulevat pika ilu pääle. Aga noh, eks see oleks ka jama, kui kogu aeg on pill ja ilu polegi. Nii, et laske aga edasi, mina teid ei takista. Ja kui must midagi maitsvat ei tehta, eks ma siis mädanen niisama ja vaatan seda kunsti, mis mulle meeldib
Ilma seletamiseta.
Kindlasti kõik NOteatri fännid põrmustaksid mind kohe sellega, et "nojah, teadagi, arvutist vaadates pole ju seda Tunnet, seda Teatrimaagiat, olles ise kohal on See hoopis midagi Muud". Ei tea, ma arvan, et ma olen piisavalt palju teatris käinud, et ma suudan ennast ette kujutada küll seal saalis istumas ja pole üldse kindel, et saalis olnuna oleks mu mulje parem. Ehk isegi vastupidi.
Etenduse retseptsioonil pole vist mõtet pikemalt peatuda, kultuursed inimesed teavad niigi, et tegemist on Ülivõimsa Teatrikunsti Sündmusega, Sotsiaalse Teatri Absoluutse Fenomeniga ja Valgustunud Geeniuste Laskumisega Pimedate Maale.
See selleks. Võibolla on meedias valitsenud mõõdutundetu taevani kiitmine ka üks põhjus miks mu mulje just väga võimas pole.
Alustaks positiivsest. Peab kiitma näitlejate head füüsilist vormi. See on tõesti muljetavaldav. Lisaks on kaheldamatult tegemist sümpaatsete inimestega, kes kindlasti oskavad peale võimlemise ka näidelda. Kui vaja peaks olema.
Lisaks oli väga võimas leid Eha Komissarovi kommentaarid Beuysi näitusele, millest omal ajal Juske koolis pikalt rääkis. Komissarov mõjus väga uhkelt, kusjuures ega ta vist palju ei näidelnud, selline ta ju ongi. Seal oli sellist vinget modernismi tunnetust, stiilseid detaile nagu ta oleks ise selle näituse teinud. Selline sisseelamine ja jutustamisoksus on ikka kadestamistväärt. Viide Beuysile oli ka esimeses stseenis istunud kuldse peaga tegelinski, sest minu mäletamist mööda oli ka Beuysil pea kuldseks värvitud, kui ta oma performantsi tegi.
Nii palju siis positiivsest.
Nüüd siis etendusest.
Mida ei olnud.
Jah, tõesti, 2,5 tundi võimlemist, karjumist, etüüde, seosetuid stseenikesi - ja mis selle kõige mõte on? Miks ma pidin seda kannatama?
Ma saan aru küll, et tegemist on nö kontseptuaalse etendusega, millel on palju viiteid ja vihjeid ja mille mõtet ei saa üheselt sõnastada, aga ma ikka küsiks jonnakalt - milleks? Miks ma peaksin seda vaatama? Ühtpidi oleks justkui tegemist sotsiaalse või suisa poliitilise teatriga, kus kultuuriminister otseses mõttes täis kustakse. Kus mõnitatakse üht poliitikut, kes oma ametikohast lähtuvalt peab ka väga kusise mängu juures head nägu tegema (mis osutus muidugi "prohvetlikuks" sest tollane kult.minn Laine Jänes täpselt sellist virilalt rõõmsat nägu tegigi, noh, et kunst peabki olema provokatiivne ja puudutama sotsiaalseid valupunkte jms plära. Mu arust oleks palju ausam olnud, kui Jänes oleks öelnud, et jah olen solvunud ja minu arvates ma pole sellist isiklikku mõnitamist ära teeninud. Minu silmis oleks ta saanud inimlikkuse eest tublisti punkte juurde, kuigi häält vast siiski mitte). Lisaks poliitilised vihjed kultuuri- ja spordirahastamise süsteemi pihta. Aga mis siis? Kuidas aitab kultuuriministri nimetamine spordiministriks või taidlemine, khm vabandust, improviseerimine spordialade teemadel seda süsteemi muuta? Mis mõte sellel on peale enesenäitamise? Kohati oli muidugi tegemist ka kiiduväärse eneseirooniaga, kuid seegi oli minu arust kantud siiski eneseimetlusest, kultuurse inimese juurde käib ju ka võime teatava piirini enda üle nalja heita. Et "oh, ehehee, me oleme, heh, ainult näitlejad, kes, teatavasti, heheh, oskavad ju ainult porgandist ja perseaugust etüüde teha, ehehehee". Aga nii kurb, kui seda etendust vaadates on tõdeda - jah nii see ongi. Ja ilma naljata. Väntate rahva rõõmuks samu pedaale, mis on kord kätte õpitud. Tee etüüdi, etenda kasvavat porgandit, lennukit, peenist või kultuuriministrit, ikka on see kõigest etüüd, tehnika. Mulle tuli seda etendust vaadates meelde kooliaegsed klausuurid, need on sellised pisikesed pildikesed, mida tuli kümnete kaupa kiiresti vorpida, et arendada rapidograafiga joonestus- ja joonistustehnikat, käekirja. Noh näiteks tõmmata terve leht kiiresti täis vaba käega paralleelseid jooni, siis lehte natuke keerata ja jälle tõmmata paralleelseid jooni ja nii mitu korda tehes hakkasid tekkima igasugu mustrid ja abstraktsed kujundid. Kah nagu etüüdid. Mõni kindlasti saavutab etüüde tehes suure vilumuse ja saab suisa meistriks. Aga need on siiski ainult etüüdid. Umbes nii nagu mängiks 2,5 tundi heliredeleid. Väga virtuoosselt. Ja siis tõuseks püsti ja ütleks, et noh, nägite, eks ole, vingelt panin, kui nüüd saaks veel pilli ka, siis kütaks sellist kunsti, et te teeks püksi.
Mulle tundub, et see tohutu kiitmine on NOteatri seltskonnale natuke kehvasti mõjunud. Neil on vist tunne, et ükskõik, mida Ojasoo ja Semper puudutavad muutub kullaks ja kes sellest aru ei saa on lihtsalt ohmu või "surnud jänes". Minu arust on see nakatanud ka näitlejaid, kes on nagu kultuuriline "chippendales". Kõik ilusad ja sirged mehed reas, iga kultuurse naise unistus, "ah, kus võtaks ja nunnutaks". Kellele macholik Kaljujärv, kellele nunnumeetrit põhjalükkav Prints, kellele sihvakas ja sportlik Tuisk. NOteatris on vist praegu sama periood, mis oli 90-ndate keskpaigas Linnateatris, kui musketärid südameid murdsid. Kes daamidest ei õhkaks selliste meeste järele. Ja nad ise muidugi teavad seda suurepäraselt. Ning see mentaliteet on minu arvates vallutanud terve NOteatri (Maarika Vaarikule teen siin erandi ja kummarduse). Täpselt seesama asi oli tajutav ka etenduses GEP. Vanarahvas ütles, et uhkus ajavat upakile, pill tulevat pika ilu pääle. Aga noh, eks see oleks ka jama, kui kogu aeg on pill ja ilu polegi. Nii, et laske aga edasi, mina teid ei takista. Ja kui must midagi maitsvat ei tehta, eks ma siis mädanen niisama ja vaatan seda kunsti, mis mulle meeldib
Ilma seletamiseta.
reede, 23. detsember 2011
Poeet ja kala
Tegin täna teoks juba mõnda aega olnud tahtmise ja ostsin suures jõulumelus Koržetsi ja Sibula plaadi http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=31634
Ei mäletagi mis plaadi ma viimati ostsin, see oli ikka päris ammu. Aga Koržetsi olemus sundis mind tungima lohekoopasse, murdma end läbi Viru keskuse jõulumelu raamatupoodi ja omandama plaadi. Ma ei teagi, kes mind veel suudaks selleks sundida?
Miks Koržets?
Väga lihtne. See mees on Geenius.
Minu arvates üks Eesti suuremaid kirjanikke, kes pole praktiliselt mitte midagi kirjutanud. Aga juba laulu "Aed" teksti eest võiks talle surematuse anda, kui see minu teha oleks. Enamik inimesi teab Koržetsit küll kalamehe ja looduskaitse maskotina, aga mulle tundub, et see on siiski väheoluline aspekt. Nii nagu Fred Jüssigi on ju loodusemees ja rändaja ja kõik need muud määratlused, mida me anname inimestele, kelle kohta nagu ei oskagi midagi öelda. Jüssi ise ütles selle kohta, et poeg Mart oli üles tunnistanud, et kui väiksena teised poisid tema käest küsisid, et millega tema isa tegeleb, siis ta ei osanud muud vastata, kui ütles, et "käib metsas". Mis töö see selline on? Aga töö ei ole ju inimese loomus. Lihtsalt tegevuse kirjeldus. Keegi käib tööl, keegi käib kalal, keegi metsas. Eks kirjanik ole sama mõttetu määratlus, kui kalamees. Aga see on see inimkeele traagika, me ei suuda mõelda ilma nimetamata ja juba nimetades me ei suuda enam mõelda väljaspool nimetatut. Kogu selle udujutu mõte on see, et minu arvates ei ole ta mingi loodusemees ega kalur, need on lihtsalt ilmnemised. Samamoodi ilmneb tema luule. Seda on nii vähe, see on nii tavaliste sõnadega, lihtsate riimidega, isegi kuidagi nagu primitiivne. Need ei ole ju sõnad, mida me loeme, me loeme inimest. Tema vaimu ja hinge. Ja see on see, mis lummab. Paar lihtsat sõna, mõned muigega öeldud fraasid ja sa mõistad, et ta on päriselt Poeet. Ta ei pea selleks raamatuid kirjutama, isegi ei pea luuletama. On inimesi, kellele on antud olla. Ja sellest piisab.
Eks siin on ka muidugi see, et iga suhe on kahepoolne. Minu olemus igaljuhul resoneerub Koržetsi omaga. Ma olen seda tundnud juba väga ammu, kui ilmusid veel Pikker ja EKP Keskkomitee kirjastuse poolt välja antud väheldane jutukogumik "On nigu on". Ma lugesin selle omal ajal ribadeks ja see kulus mulle pähe. Ja siis ma tundsin sedasama, et see inimene, kes neid lugusid kirjutab, peab olema hea ja ma tunnen teda, kuigi ma pole teda kunagi kohanud. See tunne on jäänud. Inimesed võivad ju muutuda, kuid see liivilik "helin", mingi lainetus me sees, ei muutu. Kui tunned päriselt ära, et see on oma, siis jääb see omaks kuni lõpuni.
Plaat on muidugi hea, või noh, hea ei ole mingi adekvaatne hinnang. Sibula kitarrimäng ja laul on ka toredad, aga minu jaoks võiks see vabalt ka olemata olla. Ma arvan, et see plaat oleks sama hea, kui Koržets lihtsalt loeks oma luuletusi, omal lihtsal pretensioonitul kalamehe kombel. Ta on võtnud maailma kokku, nii, et midagi pole puudu ja pole ka üle. Kõik on koos ja on alati olnud. Sõnad ei lisa midagi, ega võta midagi ära. Poeet on kala ja kala on pooet. See ongi geniaalsus.
Ei mäletagi mis plaadi ma viimati ostsin, see oli ikka päris ammu. Aga Koržetsi olemus sundis mind tungima lohekoopasse, murdma end läbi Viru keskuse jõulumelu raamatupoodi ja omandama plaadi. Ma ei teagi, kes mind veel suudaks selleks sundida?
Miks Koržets?
Väga lihtne. See mees on Geenius.
Minu arvates üks Eesti suuremaid kirjanikke, kes pole praktiliselt mitte midagi kirjutanud. Aga juba laulu "Aed" teksti eest võiks talle surematuse anda, kui see minu teha oleks. Enamik inimesi teab Koržetsit küll kalamehe ja looduskaitse maskotina, aga mulle tundub, et see on siiski väheoluline aspekt. Nii nagu Fred Jüssigi on ju loodusemees ja rändaja ja kõik need muud määratlused, mida me anname inimestele, kelle kohta nagu ei oskagi midagi öelda. Jüssi ise ütles selle kohta, et poeg Mart oli üles tunnistanud, et kui väiksena teised poisid tema käest küsisid, et millega tema isa tegeleb, siis ta ei osanud muud vastata, kui ütles, et "käib metsas". Mis töö see selline on? Aga töö ei ole ju inimese loomus. Lihtsalt tegevuse kirjeldus. Keegi käib tööl, keegi käib kalal, keegi metsas. Eks kirjanik ole sama mõttetu määratlus, kui kalamees. Aga see on see inimkeele traagika, me ei suuda mõelda ilma nimetamata ja juba nimetades me ei suuda enam mõelda väljaspool nimetatut. Kogu selle udujutu mõte on see, et minu arvates ei ole ta mingi loodusemees ega kalur, need on lihtsalt ilmnemised. Samamoodi ilmneb tema luule. Seda on nii vähe, see on nii tavaliste sõnadega, lihtsate riimidega, isegi kuidagi nagu primitiivne. Need ei ole ju sõnad, mida me loeme, me loeme inimest. Tema vaimu ja hinge. Ja see on see, mis lummab. Paar lihtsat sõna, mõned muigega öeldud fraasid ja sa mõistad, et ta on päriselt Poeet. Ta ei pea selleks raamatuid kirjutama, isegi ei pea luuletama. On inimesi, kellele on antud olla. Ja sellest piisab.
Eks siin on ka muidugi see, et iga suhe on kahepoolne. Minu olemus igaljuhul resoneerub Koržetsi omaga. Ma olen seda tundnud juba väga ammu, kui ilmusid veel Pikker ja EKP Keskkomitee kirjastuse poolt välja antud väheldane jutukogumik "On nigu on". Ma lugesin selle omal ajal ribadeks ja see kulus mulle pähe. Ja siis ma tundsin sedasama, et see inimene, kes neid lugusid kirjutab, peab olema hea ja ma tunnen teda, kuigi ma pole teda kunagi kohanud. See tunne on jäänud. Inimesed võivad ju muutuda, kuid see liivilik "helin", mingi lainetus me sees, ei muutu. Kui tunned päriselt ära, et see on oma, siis jääb see omaks kuni lõpuni.
Plaat on muidugi hea, või noh, hea ei ole mingi adekvaatne hinnang. Sibula kitarrimäng ja laul on ka toredad, aga minu jaoks võiks see vabalt ka olemata olla. Ma arvan, et see plaat oleks sama hea, kui Koržets lihtsalt loeks oma luuletusi, omal lihtsal pretensioonitul kalamehe kombel. Ta on võtnud maailma kokku, nii, et midagi pole puudu ja pole ka üle. Kõik on koos ja on alati olnud. Sõnad ei lisa midagi, ega võta midagi ära. Poeet on kala ja kala on pooet. See ongi geniaalsus.
teisipäev, 20. detsember 2011
AUK
Lugesin läbi sellise efektse pealkirjaga raamatu nagu "Auk" http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170904
Kui lisada juurde, et raamatu teemaks on Estonia uppumine, siis annab pealkiri juba piisava sissejuhatuse, millest jutt on. Nagu autor korduvalt rõhutab ei ole võimalik, et selline laev nagu Estonia saab uppuda 35 minutiga. Ja ausalt öelda, raamatut lugenuna, mulle pigem tundub, et tal on õigus.
Pean tunnistama, et lugema hakates oli väike eelarvamus, et mind kallatakse üle vandenõuteooriate ja Saksa laevatootja promojutuga (nt Juta Rabe on mulle ausalt öelda jätnud küll mulje, kui laevaehitaja palgal olev pr-töötaja). Ei midagi sellist. Peab ütlema, et raamat on kirjutatud sujuvalt, kaine peaga ja kõvasti eeltööd tehes. Kuigi autor ise ei anna kuigi palju vastuseid, siiski ta püstitab piisavalt põhjendatud küsimusi, mis tegelikult ootavad vastust. Päris hästi on antud ümbritseva olukorra kirjeldus. Vaatamata sellele, et autor on ameeriklane, on ta siinsesse keskkonda üllatavalt hästi sisse elanud ja tema taustakirjeldused on täiesti adekvaatsed. Ausalt öelda, mul oli isegi väike kahtlus, kas Drew Wilson ei ole äkki mingi kohaliku tegelase kirjanduslik pseudonüüm. Seda enam, et seda nime guugeldades ei tulnud praktiliselt mitte mingit informatsiooni. Siiski olid mõned kaudsed kirjeldused, millest võib järeldada, et see isik siiski eksisteerib, on olnud Washington Posti reporter ning juba 1990ndate algusest kirjutanud siinse elu kohta midagi. Pikaaegne elamine siin seletab ka tausta head tundmist.
Aga asja juurde.
Niisiis põhiküsimus on miks Estonia nii kiiresti uppus? Ja ega sellele head vastust ei ole. See palju toodud võrdlus Wilhelm Gustloffiga http://en.wikipedia.org/wiki/MV_Wilhelm_Gustloff mis lasti 1945 kolme vene torpeedoga ribadeks ja mis oli tonnaažilt ja kujult võrreldav Estoniaga pidas veepinnal vastu kauem kui Estonia (vist umbes 50 minutit). JAICi ametliku uurimuse järgi oli ainus vee sissepääsu koht laadimisava ja eks me kõik ole ju sõitnud parvlaevadega ja kujutame ette, mida tähendab vee sattumine autotekile. Autotekilt ei tohiks olla ju ühtki ava vee pääsemiseks otse kajutitesse. See tähendab, et vesi peab hakkama otsima avasid. Lõpuks kindlasti vesi sealt ka alla jõuab, aga kas 35 minutit ei ole ikka tõesti vähe? Estonia oli ikka tohutu suur, täis vaheseinu, autoteki alused ruumid oleks pidanud kreenis laeva ikka tunde kui mitte päevi vee pea hoidma. Ja midagi pole parata, ainus loogiline vastu on auk. Kuidagi pidi vesi pääsema väga kiiresti autoteki alustele korrustele. Lisaks need tuntud tunnistused, mis väidavad, et vesi tuli altpoolt ja inimesed põgenesid ülespoole juba enne, kui anti häire vee sattumisel autotekile. Autor ei eita JAICi põhiväidet visiiri lukkude purunemisest, vaid ütleb lihtsalt, et see ei ole piisav. Visiiri lukkude purunemine võis olla tagajärg, mitte põhjus. Sest väidetavalt on visiiri lukkude kõrval keres augud, mida ei eita ka JAIC, vaid ütleb, et need on tekkinud visiiri rebenemisel. Aga äkki on hoopis vastupidi, nood augud tekitasid visiiri ebastabiilsuse ja ebaharilikus dünaamiliste koormuste olukorras ei pidanud visiir vastu. No igal juhul autori väitel ei seleta JAIC aruanne üldist olukorda vaid kordab visiiri mantrat, millega püütakse kogu asja selgitada. Seda enam, et JAIC raport on niimoodi kirjutatud, et keegi polegi lõpuks milleski süüdi. Atlandi lukk justkui puruneb, visiir kaob küljest, tõmbab rambi lahti ja...keegi nagu süüdi polegi. Kui see tõesti nii oli, siis on see ju ilmne laeva konstrueerimise viga. Seda enam, et torm polnud midagi erilist, kiirus polnud suur (selle kohta toob autor päris kenasti võrdlusi). Aga millegipärast kaovad otsad vette. Kangesti jääb mulje, et JAIC kogu tegevuse mõte on otsad vaikselt ära peita, noh umbes nii, et lambad söödud, hundid terved.
Peamine teema millega raamatus tegeletakse on pidev salatsemine. Muidu võibolla ei tundugi see kõik nii kahtlane, aga kui see kõik on pandud ühtede kaante vahele, siis koos tundub see ikka päris müstiline. Siin peab olema midagi rohkem, kui lihtne laevahukk. Autor ei ütle mis see on, kuid konstrueerib mitmeid taustu, mis põhjendaksid sellist salastatust ja käitumist. Näiteks see betooniga katmise lugu. Autori väitel on betooni valamine sellisel mudasel pinnal koos oma eeltöödega vähemalt sama kallis kui oleks olnud laeva ülestõstmine. Aga kordi kallim, kui oleks olnud ka pakutud lahendus, laeva tõstmine pontoonidega põhjast lahti ja oleks transporditud ~30km Utö saare poole madalasse vette, kus oleks väga lihtne olnud vrakki uurida, hukkunud välja tuua jms. Aga ikkagi hakati betooniga jändama ja seda kummaliselt kiiresti ning hoolimata omaste organisatsioonide vastuseisust. Autor jällegi ei väida midagi, aga toob paralleele kõikvõimalike radioaktiivsete saastajate betooniga katmisega, mille tehnoloogia on umbes sarnane. Ning meenutab ka seda, et täpselt samal ajal demonteeriti Paldiski reaktori tuumavardaid, mille minematoimetamise kohta raudteed mööda puudub igasugune dokumentatsioon, kogu töö ja transport toimus vene sõjaväe valve all ning Eesti ametnikke hoiti sellest kaugel. Spekulatsioone Estonia relvaveo teemadel hakkas ju kohe peale uppumist levima ning kümmekond aastat hiljem osutusid need ka tõeks. Tõsi küll praegu väidetakse, et viimasel reisil militaarkaupa ei olnud, aga kaubaautojuhtide väitel siiski olevat olnud laadimises paus, mille ajal nö "laigulised" olla midagi askeldanud. Pole midagi parata, salatsemine viib selliste teooriateni. Üks hämmastav fakt on, et umbes pool tundi enne Estonia uppumist olevat välja lülitunud Läänemere sidesüsteemid, mille osaks on ka merekanalid hädakutsungi edastamiseks. Lähedal asuvad laevad küll said läbi raadioside kutsungid kätte, kuid maismaaga ühendust ei olnud. Väidetavalt olevat Soome rannikult või Venemaa Suursaarelt antud signaal, mis olevat blokeerinud kogu sideühenduse.
Üks päris huvitav teema, mida autor arendab on allveelaevadega seonduv. Väidetavalt olevat samas piirkonnas avastatud 1993 iraanlastest meeskonnaga allveelaev, kes oli tegelenud venelastelt ostetud laeva toimetamisega läbi Läänemere oletatava ostjani. Kui algul tundub see allveelaeva rammimise teooria paraja udutamisena, siis autor suudab selle üllatavalt usutavaks kirjutada. Reisilaeva mürafoonis allveelaeva transportimine pidavat olema üldlevinud praktika, et vältida heliradaritesse kinni jäämist. Mäletan minagi lapsena seda pidevat temaatikat, kuidas Rootsi süüdistas NL allveelaevu oma territoriaalvetesse tungimises ja siin meile räägiti, et tegemist on kalaparvedega. Arvestades seda, kuidas mõne aasta jooksul müüdi maha suur hulk Balti laevastiku allveelaevadest ja kuidagi nad pidid ju Taani väinadesse jõudma, siis polekski siin midagi väga võimatut, kui Estonia loosse oleks segatud hoopistükkis allveelaev.
No ok, need teooriad teooriateks, aga ega need enne ei lõpe, kui ükskord saab selgeks, miks on kogu see uurimine ümbritsetud saladuselooriga, miks inimesed käituvad kummaliselt, miks on Estoniaga seotud salastatud dokumendid nii NSA-s kui Rootsi kaitsepolitseis, miks lõigati välja jupid tuukrite tehtud vraki filmilt ja monteeriti kokku mittemidagiütlev filmike, miks keelati rangelt igasugu sukeldumised ja kehtestati pretsedenditu nn hauarahu jnejnejnejne terve raamat on selliseid küsimusi täis.
Last but not least: ma olen koguaeg pidanud kapten Pihti kadumist puhtaks vandenõuteooriaks, mis tugineb ainult mingile suht segasele filmijupile http://www.youtube.com/watch?v=yyfsUX_3AMY Aga nagu selgub oli lisaks sellele, et ta nimi oli kirjas pääsenute nimekirjas, ta ka veel koos mitmete tunnistajatega jaganud kail pääsenutele tekke ja rääkinud nendega. Siin lähevad asjad juba päris müstiliseks...
Kui lisada juurde, et raamatu teemaks on Estonia uppumine, siis annab pealkiri juba piisava sissejuhatuse, millest jutt on. Nagu autor korduvalt rõhutab ei ole võimalik, et selline laev nagu Estonia saab uppuda 35 minutiga. Ja ausalt öelda, raamatut lugenuna, mulle pigem tundub, et tal on õigus.
Pean tunnistama, et lugema hakates oli väike eelarvamus, et mind kallatakse üle vandenõuteooriate ja Saksa laevatootja promojutuga (nt Juta Rabe on mulle ausalt öelda jätnud küll mulje, kui laevaehitaja palgal olev pr-töötaja). Ei midagi sellist. Peab ütlema, et raamat on kirjutatud sujuvalt, kaine peaga ja kõvasti eeltööd tehes. Kuigi autor ise ei anna kuigi palju vastuseid, siiski ta püstitab piisavalt põhjendatud küsimusi, mis tegelikult ootavad vastust. Päris hästi on antud ümbritseva olukorra kirjeldus. Vaatamata sellele, et autor on ameeriklane, on ta siinsesse keskkonda üllatavalt hästi sisse elanud ja tema taustakirjeldused on täiesti adekvaatsed. Ausalt öelda, mul oli isegi väike kahtlus, kas Drew Wilson ei ole äkki mingi kohaliku tegelase kirjanduslik pseudonüüm. Seda enam, et seda nime guugeldades ei tulnud praktiliselt mitte mingit informatsiooni. Siiski olid mõned kaudsed kirjeldused, millest võib järeldada, et see isik siiski eksisteerib, on olnud Washington Posti reporter ning juba 1990ndate algusest kirjutanud siinse elu kohta midagi. Pikaaegne elamine siin seletab ka tausta head tundmist.
Aga asja juurde.
Niisiis põhiküsimus on miks Estonia nii kiiresti uppus? Ja ega sellele head vastust ei ole. See palju toodud võrdlus Wilhelm Gustloffiga http://en.wikipedia.org/wiki/MV_Wilhelm_Gustloff mis lasti 1945 kolme vene torpeedoga ribadeks ja mis oli tonnaažilt ja kujult võrreldav Estoniaga pidas veepinnal vastu kauem kui Estonia (vist umbes 50 minutit). JAICi ametliku uurimuse järgi oli ainus vee sissepääsu koht laadimisava ja eks me kõik ole ju sõitnud parvlaevadega ja kujutame ette, mida tähendab vee sattumine autotekile. Autotekilt ei tohiks olla ju ühtki ava vee pääsemiseks otse kajutitesse. See tähendab, et vesi peab hakkama otsima avasid. Lõpuks kindlasti vesi sealt ka alla jõuab, aga kas 35 minutit ei ole ikka tõesti vähe? Estonia oli ikka tohutu suur, täis vaheseinu, autoteki alused ruumid oleks pidanud kreenis laeva ikka tunde kui mitte päevi vee pea hoidma. Ja midagi pole parata, ainus loogiline vastu on auk. Kuidagi pidi vesi pääsema väga kiiresti autoteki alustele korrustele. Lisaks need tuntud tunnistused, mis väidavad, et vesi tuli altpoolt ja inimesed põgenesid ülespoole juba enne, kui anti häire vee sattumisel autotekile. Autor ei eita JAICi põhiväidet visiiri lukkude purunemisest, vaid ütleb lihtsalt, et see ei ole piisav. Visiiri lukkude purunemine võis olla tagajärg, mitte põhjus. Sest väidetavalt on visiiri lukkude kõrval keres augud, mida ei eita ka JAIC, vaid ütleb, et need on tekkinud visiiri rebenemisel. Aga äkki on hoopis vastupidi, nood augud tekitasid visiiri ebastabiilsuse ja ebaharilikus dünaamiliste koormuste olukorras ei pidanud visiir vastu. No igal juhul autori väitel ei seleta JAIC aruanne üldist olukorda vaid kordab visiiri mantrat, millega püütakse kogu asja selgitada. Seda enam, et JAIC raport on niimoodi kirjutatud, et keegi polegi lõpuks milleski süüdi. Atlandi lukk justkui puruneb, visiir kaob küljest, tõmbab rambi lahti ja...keegi nagu süüdi polegi. Kui see tõesti nii oli, siis on see ju ilmne laeva konstrueerimise viga. Seda enam, et torm polnud midagi erilist, kiirus polnud suur (selle kohta toob autor päris kenasti võrdlusi). Aga millegipärast kaovad otsad vette. Kangesti jääb mulje, et JAIC kogu tegevuse mõte on otsad vaikselt ära peita, noh umbes nii, et lambad söödud, hundid terved.
Peamine teema millega raamatus tegeletakse on pidev salatsemine. Muidu võibolla ei tundugi see kõik nii kahtlane, aga kui see kõik on pandud ühtede kaante vahele, siis koos tundub see ikka päris müstiline. Siin peab olema midagi rohkem, kui lihtne laevahukk. Autor ei ütle mis see on, kuid konstrueerib mitmeid taustu, mis põhjendaksid sellist salastatust ja käitumist. Näiteks see betooniga katmise lugu. Autori väitel on betooni valamine sellisel mudasel pinnal koos oma eeltöödega vähemalt sama kallis kui oleks olnud laeva ülestõstmine. Aga kordi kallim, kui oleks olnud ka pakutud lahendus, laeva tõstmine pontoonidega põhjast lahti ja oleks transporditud ~30km Utö saare poole madalasse vette, kus oleks väga lihtne olnud vrakki uurida, hukkunud välja tuua jms. Aga ikkagi hakati betooniga jändama ja seda kummaliselt kiiresti ning hoolimata omaste organisatsioonide vastuseisust. Autor jällegi ei väida midagi, aga toob paralleele kõikvõimalike radioaktiivsete saastajate betooniga katmisega, mille tehnoloogia on umbes sarnane. Ning meenutab ka seda, et täpselt samal ajal demonteeriti Paldiski reaktori tuumavardaid, mille minematoimetamise kohta raudteed mööda puudub igasugune dokumentatsioon, kogu töö ja transport toimus vene sõjaväe valve all ning Eesti ametnikke hoiti sellest kaugel. Spekulatsioone Estonia relvaveo teemadel hakkas ju kohe peale uppumist levima ning kümmekond aastat hiljem osutusid need ka tõeks. Tõsi küll praegu väidetakse, et viimasel reisil militaarkaupa ei olnud, aga kaubaautojuhtide väitel siiski olevat olnud laadimises paus, mille ajal nö "laigulised" olla midagi askeldanud. Pole midagi parata, salatsemine viib selliste teooriateni. Üks hämmastav fakt on, et umbes pool tundi enne Estonia uppumist olevat välja lülitunud Läänemere sidesüsteemid, mille osaks on ka merekanalid hädakutsungi edastamiseks. Lähedal asuvad laevad küll said läbi raadioside kutsungid kätte, kuid maismaaga ühendust ei olnud. Väidetavalt olevat Soome rannikult või Venemaa Suursaarelt antud signaal, mis olevat blokeerinud kogu sideühenduse.
Üks päris huvitav teema, mida autor arendab on allveelaevadega seonduv. Väidetavalt olevat samas piirkonnas avastatud 1993 iraanlastest meeskonnaga allveelaev, kes oli tegelenud venelastelt ostetud laeva toimetamisega läbi Läänemere oletatava ostjani. Kui algul tundub see allveelaeva rammimise teooria paraja udutamisena, siis autor suudab selle üllatavalt usutavaks kirjutada. Reisilaeva mürafoonis allveelaeva transportimine pidavat olema üldlevinud praktika, et vältida heliradaritesse kinni jäämist. Mäletan minagi lapsena seda pidevat temaatikat, kuidas Rootsi süüdistas NL allveelaevu oma territoriaalvetesse tungimises ja siin meile räägiti, et tegemist on kalaparvedega. Arvestades seda, kuidas mõne aasta jooksul müüdi maha suur hulk Balti laevastiku allveelaevadest ja kuidagi nad pidid ju Taani väinadesse jõudma, siis polekski siin midagi väga võimatut, kui Estonia loosse oleks segatud hoopistükkis allveelaev.
No ok, need teooriad teooriateks, aga ega need enne ei lõpe, kui ükskord saab selgeks, miks on kogu see uurimine ümbritsetud saladuselooriga, miks inimesed käituvad kummaliselt, miks on Estoniaga seotud salastatud dokumendid nii NSA-s kui Rootsi kaitsepolitseis, miks lõigati välja jupid tuukrite tehtud vraki filmilt ja monteeriti kokku mittemidagiütlev filmike, miks keelati rangelt igasugu sukeldumised ja kehtestati pretsedenditu nn hauarahu jnejnejnejne terve raamat on selliseid küsimusi täis.
Last but not least: ma olen koguaeg pidanud kapten Pihti kadumist puhtaks vandenõuteooriaks, mis tugineb ainult mingile suht segasele filmijupile http://www.youtube.com/watch?v=yyfsUX_3AMY Aga nagu selgub oli lisaks sellele, et ta nimi oli kirjas pääsenute nimekirjas, ta ka veel koos mitmete tunnistajatega jaganud kail pääsenutele tekke ja rääkinud nendega. Siin lähevad asjad juba päris müstiliseks...
reede, 2. detsember 2011
Muistsed väljamaalased
Olen siin vaadanud järjepidevalt läbi History Channeli sarja Ancient Aliens, juutuubis on osad kenasti üleval. Käib juba kolmat hooaega, tundub, et on vist populaarne nähtus. Ei saaks küll öelda, et ma vana Dänikeni jt teooriate tohutu fänn oleks, aga ikkagi on huvitav mõelda, et mis siis, kui ... See on umbes nagu nende alternatiivajalugudega, et kui Napoleon oleks nt võitnud Waterloo, Trotski 1905 maha lastud või Stolõpini atendaat ebaõnnestunud. Ikka on tore mõtiskleda, mis oleks juhtunud. Muistsete välismaiste külaliste teoreetikud väidavad siis lühidalt seda, et ajaloos on olnud arenguhüppeid ja muid nähtusi, mida ei saa seletada maiste arengutega, ehk siis tuleb appi võtta ime ehk maavälise mõistuse külaskäik. Asi hakkab peale juba klassikalisest argumendist prodarvinistliku loodusliku valiku vastu ehk aega lihtsalt pole, st selleks, et läbi proovida kogu mutatsioonide skaala ning valida sellest välja kohastumused, mis viiks tänaste elusorganismide eksistentsini, oleks vaja sadu või tuhandeid universumi aegu, ühest 14 miljardi-aastasest tsüklist, rääkimata 4,5miljardist Maa aastast selleks ei piisa. Edasi siis argumendid inimese evolutsiooni kohta, mis liigub samamoodi arusaamatute tsüklitena, mitokondriaalsest Evast paarsada tuhat aastat tagasi, inimrassi pea täieliku väljasuremiseni mingi 70 tuhat aastat tagasi, siis tükk aega vaikust ja äkki ilmub kusagilt keele ja kultuuriga inimene, kes küpsetab lõkkel liha, joonistab kaljudele täiesti arusaadava joonega kujundeid ja kannab riideid. Läheb veel kümmekond tuhat aastat ja juba ehitab linnu, kirjutab pikki kirju ja voolib kullast esemeid. Veel mingid tühised 5 tuhat aastat ja juba sõidab Kuu peale ja loob tehisintelligentsi. Millest sellised absurdsed hüpped ilma mingi loogilise järjepideva arenguta? Ei mingit vaikselt kulgevat looduslikku valikut. No ja siis ongi muistsete tulnukate teoreetikutel võtta deus ex machina seletus: inimesed on eksperiment mingi kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni kätes või kombitsates, kes aeg-ajalt meid külastab põhjustades tahtlikult või tahtmatult meis arenguhüppeid. Eks ta ole selline omamoodi imeusk, et kui midagi loogiliselt ei seletu, siis on ju kõige lihtsam võtta nö "seletus" väljast, mis tegelikult ei seleta ju midagi, lihtsalt lükkab küsimuse kaugemale, edasi.
Peamine põhjus, miks see teema huvi pakub on mu arvates hulk kummalisi nähtusi, mida on tõesti raske seletada ja mille üle on mõnus mõelda. Nagu näiteks need klassikalised näited, mida ikka alati sel teemal tuuakse: Nazca geoglüüfid, Pumapunku ideaalselt siledad kivid, Baalbeki hiidmonoliidid, Carnaci kivid, Teotihuacani ja Giza püramiidid, mis asudes pea teineteisel pool maakera, on samasuguse asetusega ja enam-vähem samal laiuskraadil, Cusco "vedelatest kividest" müürid jnejne. Millele nüüd siis lisandusid minu jaoks Göbekli Tepe hiiglaslikud kivid Türgis, mida on tõstetud ja tahutud kujunditega üle 10 000 aasta tagasi ja Lalibela monoliitsed kirikud (mis vist pole küll väga müstilist päritolu, aga avaldab ikka muljet, kui praktiliselt ilma tööriistadeta õõnestatakse maapinda, monoliitsesse kaljusse mitmekümne meetri kõrgused kirikud). Lisaks veel hulk muid kummalisi ehitisi.
Nt Nazca puhul pole üldse nii kummalised need kuulsad joonistused, kui see, et lihtsalt on tuimalt ühel mäeahelikul, teiste mägede vahel tipud maha lõigatud. Milline metsik töö see võis olla, alal, kus inimesi oli väga vähe, taimi praktiliselt ei kasva, toitu ei ole, koguda kokku tuhanded inimesed ja lõigata lihtsalt ühel mäel tipp poole pealt maha? Milleks? See ei ole seletatav mingi müstilise religioosse rituaaliga, millega tavaliselt selliseid megaehitisi seletatakse. Kui püramiidi ehitamiseks aetakse kokku tuhandeid inimesi, siis on see veel kuidagi mõistetav, aga lihtsalt selleks, et üks mägi poole lühemaks teha...ja veel nii, et selle pind on peaaegu klaassile...nomaitea, hakka või tõesti uskuma Dänikeni, kes ütleb, et see on maandumisrada. Kuigi mis maandumisrada vajavad tulnukad, kes suudavad tuhandeid valgusaastaid rännata ja omavad tehnoloogiaid mägede pooleks lõikamiseks ja mittemillestki DNA struktuuri loomiseks? Kas Kuul olid Apollo jaoks maandumisrajad? See ongi minu arvates Ancient Aliens-teoreetikute kõige nõrgem külg, et noid tohutu tehnoloogilise üleolekuga võõrtsivilisatsioonide esindajaid käsitletakse, kui mingeid skafandrites ja lennukitega lendavaid, tänapäeva tehnoloogia projektsioone. Kui leitakse mingi mõni tuhat aastat vana kullast lennukimudel, siis mu arvates on suht kummaline järeldada, et tulnukad lendasidki selliste lennukitega. Kas tulnukad on siis hüpertasemega kõrgtsivilisatsioon või kamp poolearulisi uunikumi-huvilisi, kes saabuvad teisest galaktikast siia selleks, et lennata lennukitega, kanda skafandreid ja õhata aatompomme? Nood teoreetikud pole järjekindlad ja see on ilmne nõrkus, mis tekitab nii tugevaid ebaloogilisusi, et see hakkab häirima. Aga muidu on ju mõnus kuulata ja vaadata, ja mõelda, et kui poolgi sest oleks tõsi, kuidas siis oleks olemas olla.
Peamine põhjus, miks see teema huvi pakub on mu arvates hulk kummalisi nähtusi, mida on tõesti raske seletada ja mille üle on mõnus mõelda. Nagu näiteks need klassikalised näited, mida ikka alati sel teemal tuuakse: Nazca geoglüüfid, Pumapunku ideaalselt siledad kivid, Baalbeki hiidmonoliidid, Carnaci kivid, Teotihuacani ja Giza püramiidid, mis asudes pea teineteisel pool maakera, on samasuguse asetusega ja enam-vähem samal laiuskraadil, Cusco "vedelatest kividest" müürid jnejne. Millele nüüd siis lisandusid minu jaoks Göbekli Tepe hiiglaslikud kivid Türgis, mida on tõstetud ja tahutud kujunditega üle 10 000 aasta tagasi ja Lalibela monoliitsed kirikud (mis vist pole küll väga müstilist päritolu, aga avaldab ikka muljet, kui praktiliselt ilma tööriistadeta õõnestatakse maapinda, monoliitsesse kaljusse mitmekümne meetri kõrgused kirikud). Lisaks veel hulk muid kummalisi ehitisi.
Nt Nazca puhul pole üldse nii kummalised need kuulsad joonistused, kui see, et lihtsalt on tuimalt ühel mäeahelikul, teiste mägede vahel tipud maha lõigatud. Milline metsik töö see võis olla, alal, kus inimesi oli väga vähe, taimi praktiliselt ei kasva, toitu ei ole, koguda kokku tuhanded inimesed ja lõigata lihtsalt ühel mäel tipp poole pealt maha? Milleks? See ei ole seletatav mingi müstilise religioosse rituaaliga, millega tavaliselt selliseid megaehitisi seletatakse. Kui püramiidi ehitamiseks aetakse kokku tuhandeid inimesi, siis on see veel kuidagi mõistetav, aga lihtsalt selleks, et üks mägi poole lühemaks teha...ja veel nii, et selle pind on peaaegu klaassile...nomaitea, hakka või tõesti uskuma Dänikeni, kes ütleb, et see on maandumisrada. Kuigi mis maandumisrada vajavad tulnukad, kes suudavad tuhandeid valgusaastaid rännata ja omavad tehnoloogiaid mägede pooleks lõikamiseks ja mittemillestki DNA struktuuri loomiseks? Kas Kuul olid Apollo jaoks maandumisrajad? See ongi minu arvates Ancient Aliens-teoreetikute kõige nõrgem külg, et noid tohutu tehnoloogilise üleolekuga võõrtsivilisatsioonide esindajaid käsitletakse, kui mingeid skafandrites ja lennukitega lendavaid, tänapäeva tehnoloogia projektsioone. Kui leitakse mingi mõni tuhat aastat vana kullast lennukimudel, siis mu arvates on suht kummaline järeldada, et tulnukad lendasidki selliste lennukitega. Kas tulnukad on siis hüpertasemega kõrgtsivilisatsioon või kamp poolearulisi uunikumi-huvilisi, kes saabuvad teisest galaktikast siia selleks, et lennata lennukitega, kanda skafandreid ja õhata aatompomme? Nood teoreetikud pole järjekindlad ja see on ilmne nõrkus, mis tekitab nii tugevaid ebaloogilisusi, et see hakkab häirima. Aga muidu on ju mõnus kuulata ja vaadata, ja mõelda, et kui poolgi sest oleks tõsi, kuidas siis oleks olemas olla.
laupäev, 24. september 2011
Lahe manifest
On kirjutatud "Humanistiku kristluse manifest", autoriks Jaan Lahe ja ühiskond keeb, mäsleb ja tormitseb. Inimesed arutavad tänavanurkadel ja köökides, taksodes ja teatrites, kontori- ja õllelaudade taga ühiskonna aluseid raputava üleskutse võimalikke mõjusid. Teoloogid, poliitikud ja koduperenaised on tuliselt avaldamas omi vastandlikke seisukohti sootsiumi arengusuundade üle. Kuhu me tahame jõuda? Kuidas? Miks? Soojad lõunad jahtuvad laudadel, õlu liisub klaasides ja majad põlevad lõpuni, kuni inimesed diskuteerivad, vaidlevad, väitlevad ja avaldavad seisukohti.
Kas me näeme seda?
Vist mitte.
Kas see ei näita, et too manifest on tegelikult anakronistlik? Kellega vaieldakse, kes peab muutuma, leidma eneses toda humanismi? Ei tea. Inimesi ei huvita. Äkki peaks hoopis ignorantsuse ja minnalaskmise vastu manifesti kirjutama? Autorile tundub, et probleem on selles, et kedagi ei sallita, kellelegi tehakse vaimset ülekohut, peetakse vihakõnet ja arvatakse keegi endi hulgast välja. Võibolla olen ma ise ignorant, aga ma ütleks, et probleem on risti vastupidine. Inimesi ei huvita. Ja seda huvipuudust surutakse peale. Ära avalda arvamust, ära nimeta asju nii nagu sa oled seda teinud, ära nori tõsiste asjade kallal, mõtle nii nagu peab, siis on meil kõigil lihtsam. Ühiskond peab olema sujuv nagu lift, eskalaator või elektriauto. Ei mingit lärmi, kisa ja teravust. Ära ole pidur, teeme nii nagu peab, nagu kõik. Ärme põrka kokku, libiseme üksteisest mööda, naeratame ja kaome kaugusse. Mida vähem küsid, seda vähem peab vastama ja seda vähem on võimalus konfliktiks. Räägime teemadel, mis tegelikult kedagi ei huvita, võimalikult abstraktselt, võimalikult segaselt ja monotoonse häälega, mis võimaldab mitte kaasa mõelda.
Kas see ei ole probleem? Kas ei peaks avaldama konfliktide petitsiooni, mittesujuva ühiskonna manifesti?
Ükskõiksusest loobuva kristluse manifesti? Manifesti, mis ei oleks lahe vaid terav. Mille tagajärjel inimesed tunneks südames torget ja koguneks rahvahulkadena tänavatele.
Kas me näeme seda?
Vist mitte.
Kas see ei näita, et too manifest on tegelikult anakronistlik? Kellega vaieldakse, kes peab muutuma, leidma eneses toda humanismi? Ei tea. Inimesi ei huvita. Äkki peaks hoopis ignorantsuse ja minnalaskmise vastu manifesti kirjutama? Autorile tundub, et probleem on selles, et kedagi ei sallita, kellelegi tehakse vaimset ülekohut, peetakse vihakõnet ja arvatakse keegi endi hulgast välja. Võibolla olen ma ise ignorant, aga ma ütleks, et probleem on risti vastupidine. Inimesi ei huvita. Ja seda huvipuudust surutakse peale. Ära avalda arvamust, ära nimeta asju nii nagu sa oled seda teinud, ära nori tõsiste asjade kallal, mõtle nii nagu peab, siis on meil kõigil lihtsam. Ühiskond peab olema sujuv nagu lift, eskalaator või elektriauto. Ei mingit lärmi, kisa ja teravust. Ära ole pidur, teeme nii nagu peab, nagu kõik. Ärme põrka kokku, libiseme üksteisest mööda, naeratame ja kaome kaugusse. Mida vähem küsid, seda vähem peab vastama ja seda vähem on võimalus konfliktiks. Räägime teemadel, mis tegelikult kedagi ei huvita, võimalikult abstraktselt, võimalikult segaselt ja monotoonse häälega, mis võimaldab mitte kaasa mõelda.
Kas see ei ole probleem? Kas ei peaks avaldama konfliktide petitsiooni, mittesujuva ühiskonna manifesti?
Ükskõiksusest loobuva kristluse manifesti? Manifesti, mis ei oleks lahe vaid terav. Mille tagajärjel inimesed tunneks südames torget ja koguneks rahvahulkadena tänavatele.
Tellimine:
Postitused (Atom)