Pühapäev, 22. jaanuar 2012

Õigus su uksel

Jällegi üks filmijutt. Võtsin ette ja vaatasin ära sellise, üldiselt tundmatu filmi nagu "Right at Your Door" ("otse su ukse taga", või kuidas seda lähtuvalt sisust tõlkida). Tegemist on ilmse nö "festivali"-filmiga, mis on tehtud olematu eelarvega, ilma staarideta ja oluliste eriefektideta. Siin on pea ainult üks kujund - aga see kujund on võimas.   Sisuliselt toimub tegevus 90minutit ühes väikeses majas, peamiselt isegi ühes toas, kus üks mees kuulab raadiot, helistab ja räägib ukse taga oleva naisega. Noh, pole just paljutõotav, või mis?
Mõne lausega sisu kokkuvõttes (ja selle filmi puhul see polegi väga suur patt) on siis lugu selles, et elavad üks mees ja naine õnnelikult LA äärelinnas, naine sõidab hommikul kesklinna tööle. Nagu ikka. Aga siis käib äkki pauk, linna kohale tõuseb suitsusammas ja raadio teatab, et kesklinnas plahvatasid kolm pommi. Ja mitte lihtsalt pommid vaid nn "dirty bomb"-stiilis bakterioloogilised pommid, mis tolmuna alla langedes linnale, mürgitavad elava. Kuna linn on blokeeritud, siis ei jää mehel muud üle, kui raadiost tulevaid õpetussõnu järgides oma maja õhukindlaks teipida. Sajab tolmu, raadio kisendab apokalüptilisi hoiatusi, sõjaväeautod kihutavad tulede vilkudes mööda tänavaid, politsei laseb maha ühe tolmuse tüübi, kes püüab põgeneda. Õhus on mürk.
 Ja siis saabub ukse taha naine, tolmune, köhiv ja kole. Mida teeksid sina? Keegi seda küsimust otseselt ei küsi, aga see on nii tugevalt õhus, et see lausa sunnib vastama. Ma mõtlesin. Ma tõesti ei tea, mida ma teeks. Ma loodan, et ma kunagi ei pea sellele küsimusele vastama. Mees teda sisse ei lase. See on Mehe loogika. Naine peksab ukse taga ja röögib: kas sa mind ei armasta? See on Naise loogika.
Mis on õige, kas surra armastuses koos või ohverdada ennast, et teine saaks elada? Mees kordab kogu aeg raadiost kuuldut, et abi on tulemas. Kohe keegi tuleb ja aitab. Aga ei tule. Ja nii nad räägivad läbi klaasi.
Selles kujundis on tõesti mingit suurt üldistust. Olulisi küsimusi, millele ei saa vastata. Mida tegelikult tavaelus polegi vast viisakas küsida, sest vastused võivad lammutada tolle tavaelu laiali. Me lükkame eetilised dilemmad kuhugi eemale, silma alt ära, et nendega mitte tegeleda, kuni kostab koputus ja seal nad ongi - otse su ukse taga. Ja on tegelikult alati olnud.
Selle suure kujundi loomise tõttu saab see film ja tema režissöör-stsenarist andeks mitu ebaloogilisust ning ka lõpplahenduse ebausutavuse (kuigi peab tunnistama, et see on efektne ja lisab nö moraalset mõõdet), kuigi need natuke rikuvad seda filmi realistlikku õhustikku. Kui terrorioht on nii suur nagu väidetakse, siis pole see paari kohvri suurused "räpased pommid" mingi ebareaalne võimalus läänemaailm jalust lüüa. Ja siis just sellised dilemmad kümnetes tuhandetes kodudes tekivad. Filmi esimene pool ongi ehk päris hirmutav oma realistlikkuses. Kõik see võibki ju vabalt nii juhtuda.

Nüüd tahaks öelda paar sapist sõna eesti filmi kohta (võibolla sellepärast, et ma vaatasin ETV-st Vabariigi Kodanikke, kus lihtsalt tund aega nuteti pappi taga. Masendav).
Ma tahaks kõigile eesti filmitegijatele, kes virisevad selle üle, et Eestis pole pappi, mille eest filme teha, muuta selle filmi vaatamise kohustuslikuks. Ma ei tea kuigi palju filmieelarvetest, aga ma arvan, et selle filmi eelarve on pool igasuguste kormoranide, lumekuningannade, buratiinode ja mis kõik need filmid siin on olnud, eelarvetest. Ja see on ka kunstilisem, kui kõik härra Maimiku filmid kokku (miks just Maimik. Aga sellepärast, et ta ei pidanud paljuks esineda EPLis ühe esseega, kus ta kaitses loojate õigust kunsti teha. Iseenesest polnud see essee üldse paha, aga nagu öeldakse "look who's talking". Krt, tee siis kunsti, aga ära mölise, et raha pole. Ideid ei ole, krt võtaks. Ideid, seltsimehed hudoožnikud. Ärge pugege raha taha). Iseenesest ei ole tegemist mingi maailma kinokunsti tippsaavutusega, aga väga hea filmiga, kus tahetakse midagi öelda - ja öeldaksegi.
Peaaegu täiesti ilma rahata.
Kujutage ette, eesti filmiloojad, See On Võimalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar