neljapäev, 5. jaanuar 2012

Surnud jänese monoloog

Kuna kultuurne inimene peab olema kursis kultuurinähtustega, siis pidasin vajalikuks ära vaadata ülivõrretes kiidetud kunstisündmuse, ehk NO teatri etenduse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Ei läinud selleks otstarbeks teatrisse vaid käivitasin sirviku ja vaatasin siit: http://www.etv2.err.ee/videod/dd4e3db9-c02b-4dd6-bd5b-f8c7cd150fd9 Etteruttavalt olgu öeldud, et õigesti tegin. Et siis seda, et ei hakanud teatrisse minema.
Kindlasti kõik NOteatri fännid põrmustaksid mind kohe sellega, et "nojah, teadagi, arvutist vaadates pole ju seda Tunnet, seda Teatrimaagiat, olles ise kohal on See hoopis midagi Muud". Ei tea, ma arvan, et ma olen piisavalt palju teatris käinud, et ma suudan ennast ette kujutada küll seal saalis istumas ja pole üldse kindel, et saalis olnuna oleks mu mulje parem. Ehk isegi vastupidi.
Etenduse retseptsioonil pole vist mõtet pikemalt peatuda, kultuursed inimesed teavad niigi, et tegemist on Ülivõimsa Teatrikunsti Sündmusega, Sotsiaalse Teatri Absoluutse Fenomeniga ja Valgustunud Geeniuste Laskumisega Pimedate Maale.
See selleks. Võibolla on meedias valitsenud mõõdutundetu taevani kiitmine ka üks põhjus miks mu mulje just väga võimas pole.
Alustaks positiivsest. Peab kiitma näitlejate head füüsilist vormi. See on tõesti muljetavaldav. Lisaks on kaheldamatult tegemist sümpaatsete inimestega, kes kindlasti oskavad peale võimlemise ka näidelda. Kui vaja peaks olema.
Lisaks oli väga võimas leid Eha Komissarovi kommentaarid Beuysi näitusele, millest omal ajal Juske koolis pikalt rääkis. Komissarov mõjus väga uhkelt, kusjuures ega ta vist palju ei näidelnud, selline ta ju ongi. Seal oli sellist vinget modernismi tunnetust, stiilseid detaile nagu ta oleks ise selle näituse teinud. Selline sisseelamine ja jutustamisoksus on ikka kadestamistväärt. Viide Beuysile oli ka esimeses stseenis istunud kuldse peaga tegelinski, sest minu mäletamist mööda oli ka Beuysil pea kuldseks värvitud, kui ta oma performantsi tegi.
Nii palju siis positiivsest.
Nüüd siis etendusest.
Mida ei olnud.
Jah, tõesti, 2,5 tundi võimlemist, karjumist, etüüde, seosetuid stseenikesi - ja mis selle kõige mõte on? Miks ma pidin seda kannatama?
Ma saan aru küll, et tegemist on nö kontseptuaalse etendusega, millel on palju viiteid ja vihjeid ja mille mõtet ei saa üheselt sõnastada, aga ma ikka küsiks jonnakalt - milleks? Miks ma peaksin seda vaatama? Ühtpidi oleks justkui tegemist sotsiaalse või suisa poliitilise teatriga, kus kultuuriminister otseses mõttes täis kustakse. Kus mõnitatakse üht poliitikut, kes oma ametikohast lähtuvalt peab ka väga kusise mängu juures head nägu tegema (mis osutus muidugi "prohvetlikuks" sest tollane kult.minn Laine Jänes täpselt sellist virilalt rõõmsat nägu tegigi, noh, et kunst peabki olema provokatiivne ja puudutama sotsiaalseid valupunkte jms plära. Mu arust oleks palju ausam olnud, kui Jänes oleks öelnud, et jah olen solvunud ja minu arvates ma pole sellist isiklikku mõnitamist ära teeninud. Minu silmis oleks ta saanud inimlikkuse eest tublisti punkte juurde, kuigi häält vast siiski mitte). Lisaks poliitilised vihjed kultuuri- ja spordirahastamise süsteemi pihta. Aga mis siis? Kuidas aitab kultuuriministri nimetamine spordiministriks või taidlemine, khm vabandust, improviseerimine spordialade teemadel seda süsteemi muuta? Mis mõte sellel on peale enesenäitamise? Kohati oli muidugi tegemist ka kiiduväärse eneseirooniaga, kuid seegi oli minu arust kantud siiski eneseimetlusest, kultuurse inimese juurde käib ju ka võime teatava piirini enda üle nalja heita. Et "oh, ehehee, me oleme, heh, ainult näitlejad, kes, teatavasti, heheh, oskavad ju ainult porgandist ja perseaugust etüüde teha, ehehehee". Aga nii kurb, kui seda etendust vaadates on tõdeda - jah nii see ongi. Ja ilma naljata. Väntate rahva rõõmuks samu pedaale, mis on kord kätte õpitud. Tee etüüdi, etenda kasvavat porgandit, lennukit, peenist või kultuuriministrit, ikka on see kõigest etüüd, tehnika. Mulle tuli seda etendust vaadates meelde kooliaegsed klausuurid, need on sellised pisikesed pildikesed, mida tuli kümnete kaupa kiiresti vorpida, et arendada rapidograafiga joonestus- ja joonistustehnikat, käekirja. Noh näiteks tõmmata terve leht kiiresti täis vaba käega paralleelseid jooni, siis lehte natuke keerata ja jälle tõmmata paralleelseid jooni ja nii mitu korda tehes hakkasid tekkima igasugu mustrid ja abstraktsed kujundid. Kah nagu etüüdid. Mõni kindlasti saavutab etüüde tehes suure vilumuse ja saab suisa meistriks. Aga need on siiski ainult etüüdid. Umbes nii nagu mängiks 2,5 tundi heliredeleid. Väga virtuoosselt. Ja siis tõuseks püsti ja ütleks, et noh, nägite, eks ole, vingelt panin, kui nüüd saaks veel pilli ka, siis kütaks sellist kunsti, et te teeks püksi.
Mulle tundub, et see tohutu kiitmine on NOteatri seltskonnale natuke kehvasti mõjunud. Neil on vist tunne, et ükskõik, mida Ojasoo ja Semper puudutavad muutub kullaks ja kes sellest aru ei saa on lihtsalt ohmu või "surnud jänes". Minu arust on see nakatanud ka näitlejaid, kes on nagu kultuuriline "chippendales". Kõik ilusad ja sirged mehed reas, iga kultuurse naise unistus, "ah, kus võtaks ja nunnutaks". Kellele macholik Kaljujärv, kellele nunnumeetrit põhjalükkav Prints, kellele sihvakas ja sportlik Tuisk. NOteatris on vist praegu sama periood, mis oli 90-ndate keskpaigas Linnateatris, kui musketärid südameid murdsid. Kes daamidest ei õhkaks selliste meeste järele. Ja nad ise muidugi teavad seda suurepäraselt. Ning see mentaliteet on minu arvates vallutanud terve NOteatri (Maarika Vaarikule teen siin erandi ja kummarduse). Täpselt seesama asi oli tajutav ka etenduses GEP. Vanarahvas ütles, et uhkus ajavat upakile, pill tulevat pika ilu pääle. Aga noh, eks see oleks ka jama, kui kogu aeg on pill ja ilu polegi. Nii, et laske aga edasi, mina teid ei takista. Ja kui must midagi maitsvat ei tehta, eks ma siis mädanen niisama ja vaatan seda kunsti, mis mulle meeldib
Ilma seletamiseta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar