Seekord võtsin aega, et vaadata filmi "In Time". See kulutas oma 90 minutit minu ajast, aga olgem ausad, ka ilma selle filmita oleks mu aeg tiksunud 90 minutit surmale lähemale. Kas ma oleks sel ajal teinud midagi olulisemat? Kui aeg on kõige mõõt, siis millega me mõõdame olulisust? See mis kulutab rohkem aega on siis ju olulisem. Nojah.
Nagu on juba aru saada, rääkis film ajast. Ajast kui absoluutsest inimese mõõdust, kõige väärtuse skaalast.
Ehk siis sellisest hüpoteetilisest ajast, kui inimesed on otsustanud, et 25 eluaastat on vananemiseks paras ja alates sellest elueast tuleb hakata aega juurde ostma, et mitte vananeda ja surra. Ja kui sul pole enam aega, siis on aeg läbi. Süsteem on üles ehitatud nii, et enamik inimesi elab pidevalt aja lõppemise piiril. Ehk sa pead pidevalt jooksma ja teenima aega, et maksta aina tõusvaid ajamakse, protsente, intresse jms (muuseas intress ongi ju aeg, olen kuulnud sellist teooriat, et selle tõttu olevatki juudid läänemaises kultuuris tagakiusatud, kuna nende usk võimaldas kaubelda ajaga, tol ajal, kui kristlase jaoks oli see välistatud, sest kes saab luua siin Jumala loodud maailmas mitte millestki midagi, Saatan teadagi). Igal inimesel on käel (jällegi piibellik viide Ilmuturaamatule) talle jäänud aeg tiksumas, kuhu tuleb pidevalt laadida aega, see liidab inimesed süsteemiga ja on absoluutne orjastamine.
Üldiselt peab ütlema, et filmi süžee on võimas. Nii täpset kunstilist kujundit tänapäeva ühiskonna kirjeldamiseks on päris keeruline välja mõelda, ajal kui tundub, et kõik kujundid on juba kuuldud ja nähtud. Aga siiski suudeti üllatada. Ja nagu heale kujundile kohane, hakkab ta ise mängima ja enda ümber looma teisi kujundeid, sõnamänge, mõttelist ruumi. Film on täis igasugu ajaga seotud kujundeid, nii visuaalis, kui keeles. Seda on täitsa nauditav vaadata ja kuulata.
Seda üllatavam on filmi nõrkus näitlemise ja režii kohapealt. Andrew Niccol on nii idee autor, kui ka režissöör. Kummaline on see, et mulle juba vaatamise ajal meenutas see film korduvalt "Gattaca"-t (tõeliselt hea, soovitan vaadata) ja minu üllatuseks hiljem avastasin, et Niccol oli ka selle autor. Kui ma mõtlen, mis neis filmides sarnast on, siis ma ei saagi aru, nagu mingi värvigamma, tempo või atmosfäär oleks nagu sarnane. Kui tavaliselt on Hollywoodi filmide puhul just tugevaks küljeks näitlemine, ehk kui keegi kritiseerib mingit HW filmi, siis on ikka tüüpväljend, et "film ise on jama, aga näitlejad on head", siis nüüd on suisa vastupidi. Niivõrd nõrka ja ebausutavat näitlemist ma pole ammu kohanud. Ma kohati isegi kahtlustasin, ja võibolla on sel tõepõhi all, et režissöör on meelega lasknud nö toorelt ja kohmakalt näidelda, rõhutamaks sellega 25-aastastest inimestest koosneva ühiskonna ebaloomulikkust, nihkes olekut, kummalisust, kui 25-aastane inimene peab mängima 100-aastast, kes näeb välja kui 25-aastane ja samas 100-aastane tegelane filmis peab mängima 25-aastast, ehk toimub nö näitlemine näitlemise sees, ehk siis näitleja peab näitlema näitlejat, kes ei ole näitleja, aga näitleb. No ei tea.
Ainuke oma rolli välja kandnu oli mu arust Cillian Murphy (kes on päris hea tüpaaž, oli ka Inceptionis meeldejääv). Peaosas hallitas (või maitea, mis on vastand sõnale "säras") Justin Timberlake, kes kuuldavasti olevat mingi kuulus laulja ja noorte lemmik. Loodetavasti ta laulab paremini, kui näitleb. Või noh, ega ta nüüd nii hull ka polnud, aga kindlasti oleks olnud stuudio ukse tagant võtta tuhandeid paremaid. Naispeaosalisest ei oska ka nagu midagi arvata, oma kõrgete kontsadega aja ja eluga võidu joostes oli ta kohati kohtlaselt koomiline (kardetavasti tahtmatult). Kohati kiskus selliseks klassikaliseks suhkruseks Bonnie & Clyde looks, millest on muidugi tohutult variatsioone. Romantilised, armunud röövlid röövimas suure Hea nimel rikkaid ja aitamas vaeseid. Kuigi kohati oli ka küünilisi vihjeid sellele, kuidas süsteemisisene ümberjagamine tekitab hoopis rohkem viletsust ja vägivalda, siiski autor seda teemat edasi ei arendanud, millest on mul kahju. Siin oleks võinud nö süvitsi minna. Aga see selleks.
Üldisemalt on mul kahju sellest ideest, mis oleks võimaldanud luua sama võimsa originaalse filmi nagu Inception või Memento või Equilibrium või Matrix või Fight Club või Dark City vms. Oleks päris huvitav, kui mõni Nolani või Fincheri või Aronofsky masti mees võtaks selle teema üles ja teeks sellest ühe korraliku filmi. Potentsiaali igal juhul on. Aga kas ka aega on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar