Vasikas ja pärispatt

Külmkappi oli tekkinud vasikalihasült. Selline ümmargune plastikust karp nagu nad ikka on, uhkete kirjadega, et 'universumi parim lihatoode' jne, nagu ikka. Ainus järeldus, mis ma teha oskasin, et ju ma ta siis poest ostsin. Miks, ei tea, poes on alati nii kiire, et tahaks sealt hullumajast kiiresti välja saada ja siis satub korvi igasugu ootamatuid asju, mida pikemalt mõeldes võibolla ei ostaks.
Niisiis - vasikaliha sült. Juba väikesest peale, ma mäletan, on vasikaliha olnud veidi nagu märgilise tähtsusega ollus. Isale meeldis ikka teinekord, kui juhtus raha olema, osta Nõmme turult vasikaliha ja teha sellest eriti pehmet ja hõrku moorpraadi. Ma seda maitset ei mäleta, aga ju ta hea pidi olema, sest kõik kiitsid. Aga ma mäletan juba sellest ajast mingit õrna vastumeelsust selle suhtes. Ma olin ju vasikaid maal näinud. Neid suurte silmadega ja kõverate jalgadega lapilisi olendeid, kes surusid endid suurte lehmade vastu ja tudisesid veidralt ning tegid seejärel mingi täiesti arusaamatu galopi kuhugi eemale ja siis jälle kiiresti tagasi. Nad oli nii arglikud ja armsad. Käivad lehma järel ja püüavad kuidagi sättida enda nina udara alla. Ja muidugi ikka need suured, maailma uurivad silmad, viltu pööratud pea külgedel. Kellele need ei mõjuks. No ja siis, kujutage ette, võtab keegi kirve ja lööb sellise olendi veristeks käntsakateks. Raiub pea maha. Nülib naha. Millegipärast täiskasvanud lehma, sea või lamba puhul mind see mõte väga ei häirinud, aga vasikas, see on ikka teine asi. Vasika puhul on paradiisliku süütuse ja ilmliku jõhkruse kokkupõrkejoon ikka kuidagi eriliselt veripunane.
Too vasikalihasült tõi mu mälus esile jällegi ammuse mõtte, mille ma nüüd püüan kuidagi sõnastada: söömine ongi pärispatt.
Ma ei ole lugenud, et keegi oleks seda nii konkreetselt sõnastanud, aga vaevalt, et ma ka siin kuidagi originaalne olen. Kui mõelda, mis on algpatu kontseptsioon, siis see on ju midagi, mis on omane kõigile inimestele. Ja miks piirduda ainult inimestega? Elava olendi ainus elus olemise võimalus on süüa teisi olendeid. Me ei saa toituda kividest ja liivast, isegi mitte naatriumkloriidist. Me peame sööma orgaanilist, süsinikupõhist Elu. Ja keegi peab selleks Surema. Olgu selleks mõni loom, taim, seeme või seen. Me osaleme paratamatult aineringluses ja meil ei ole võimalust muundada kosmilist energiat oma eluenergiaks. On sümboolne, et inimese pattulangemine ja paradiisist lahkumine on seotud just söömise aktiga. Kõigist muudest paradiisi viljapuudest võis küll süüa, aga ma ei mäleta, et oleks mainitud söödavat. Aga paradiisist väljaheitmine sai alguse just alguse söömisest. Sellest, kui inimesele ei piisanud enam jumalikust energiast, jumalikust nabanöörist, milles(t) voolab eluenergia otse, ilma vahepeatuseta. Aga niipea, kui inimene sööb hea ja kurja tundmise puust, siis sünnib ta eraldiseisva isikuna, Ta on paisatud elama eraldatud indiviidide maailma, kus ta peab eluspüsimiseks tapma. Ta peab hävitama kõrgele keerukusastmele arenenud organismi ja muutma selle madala energeetilise väärtusega substantsiks. Ta peab toimima entroopia toruna. Kas see ei ole siis pärispatt? See tegelik patt, mille sisse me oleme määratud viibima ja milles meil ei ole valikuid? Termodünaamika teise seaduse bioloogilist varianti võiks nimetada Suureks Pärispatu Seaduseks.
Vasikate söömise puhul lihtsalt avaldub see paratamatu pärispatt kuidagi eriti selgelt. Vasika söömine ei saa olla muu kui patt. Kui porgandi või männiriisika puhul me võime vaadata sellest mööda, me ei pea vaatama sidruni silmadesse või kuulma kapsa karjet, siis vasikasült kaubariiulil peaks liigutama midagi me sees - see on Patt.                   

Aeg kulgeb. Mina ka.

Tere blogi.
Hämmastusega näen, et 7 aastat on möödunud blogi alustamisest.
7 aastat.
Pean tunnistama, et paar korda püüdsin ka vahepeal midagi kirjutada, aga ei õnnestunud sisse logida. Ju siis polnud midagi nii tähtsat kirjutada. Ega ka praegu ei ole, aga lihtsalt võtsin sihiks, et nomissesiisolgu, et mister Google ei lase mind minu oma blogile ligi. Nägin veidi vaeva ja näe, lõpuks saingi sisse. Selgus, et ma olin oma netiküündimatuses teinud mitu google kasutajakontot. See selleks.
Nagu ma siit vanadest postitustest lugesin, hakkasin ma seda blogi pidama sellepärast, et Tamming soovitas iga päev 20 minutit kirjutada. Et see pidavat arendama mõtlemist. Nüüd on tekkinud mõtlemises piinlik paus. Aga vist peab siis alustama uuesti. Sest mõned vanad sissekanded on täitsa kummalised, ma ei mäletagi, et ma oleksin nii huvitavaid mõtteid kunagi mõelnud. Nagu keegi teine oleks kirjutanud.
Püüan nüüd natuke aktiivsem olla ja alustada uuesti. Ega see kirjutamine pole ju kirjutamine selleks, et midagi öelda, vaid selleks, et midagi teada saada. Vaatame, mida ma siis seekord teada saan.

Muinasjutt matemaatikast

Loen siin jõudumööda Spengleri Õhtumaade allakäiku. Läheb raskelt, sest mulle tundub, et ta ongi nagu kirjanik teisest tsivilisatsioonist. Jutt voogab laialt üle mägede ja jõgede, näide siit, teine sealt, antiigist Hiinasse ja siis ühe hüppega Ameerika põliselanike juurde. Kuigi see jutt on kirjutatud vähem kui sada aastat tagasi, siis mul on tunne, et tsivilisatsioon ongi vahepeal vahetunud. Spengler on Suur Jutuvestja, sõuab oma klassikalise hariduse pilvelaeval ja vaatab alla ning näeb kõike korraga. Kas tänapäeval veel on kusagil sellist renessanslikku teadmist, kus Õpetlane teab kõike? Võibolla kusagil klassikalises ülikoolis veel siiski on. Aga mulle tundub, et siin meie maanurgas on juba tekkinud hoopis teine tsivilisatsioon ja Spengleri suured teosed on nagu liiva alla mattunud kivid kusagil turistide raja kõrval. Inimesed tulevad, kuulavad giidi jutu viisakalt ära, teevad mälestuseks ühe foto ja lähevad edasi. Õhtumaad on alla käinud. Aga see ei huvita enam kedagi. Meenutab omaaegset poleemikat Fukuyama ja Ajaloo lõpu ümber. Ajalugu sai küll otsa, aga tähelepandamatult oli juba alanud uus.
Aga miks ma seda juttu hakkasin kirjutama, oli Spengleri päris ootamatu väide selle kohta, et matemaatika on tsivilisatsiooni keel. Ehk siis, kui meie oma tsivilisatsiooni sees oleme harjunud pidama matemaatikat mingiks üldkehtivaks, universaalseks keeleks, siis Spengler väidab, et see nii ei ole. Me saatsime ju oma suures tarkuses ilmaruumi oma saadiku igavesele rännule, pardal matemaatilised sümbolid, lootuses, et kui kusagil on tsivilisatsioon, siis noh, matemaatikat, seda Universumi keelt, nad peavad ju ikka mõistma. Tutkit. Spengleri väitel pole olemas Matemaatikat, vaid on palju matemaatikaid. Matemaatika tuleneb tsivilisatsiooni maailmatunnetusest ja on kooskõlas tsivilisatsiooni nägemusega universumist. See seletab, miks kreeklastel polnud nulli ega negatiivseid arve. Samal ajal olid nad kursis India matemaatikaga, kus need olid. Aga neile tundus null mõttetuna, miks on vaja sümbolit millelegi, mida pole? Või lõpmatud kümnendmurrud. Absurd. Kui nii hakata mõtlema, siis tõesti, tsivilisatsiooni seest paistavad väljaspoolsed asjad paratamatult mõttetuna, tähenduseta, otstarbeta. Kus oleks Lääne matemaatika ilma nullita? Kuidas me arvutaksime, või mis arvutamine, kuidas me üldse mõtleksime? Kuidas me saaks tulla näiteks mõttele, et Jumalat ei ole? Või et, alguses oli singulaarsus, ehk mitte midagi.
Võibolla on tõesti nii, et polegi midagi universaalset. Kui isegi illusioon matemaatika univeraalsusse võetakse meilt ära, mis siis üldse jääb?

Eestimaa Su Mehemeel...

... ehk E S M -  pole mitte surnud veel...

Ma üldiselt kommenteerimisega väga ei tegele, aga Martin Helme arvamuslugu PM-is, tekitas mõtteid ja pani mind esimest korda PMis kommenteerima (see on seal absurdselt keeruliseks tehtud, sellega tuli ikka tükk aega vaeva näha, et kommentaar välja ilmuks). Lugu ise asub siin "Täielik mõistusevarjutus".
Kommentaar ise on selline:

"Kaheldamatult on Martin Helmel üldjoontes õigus. Aga mida selle teadmisega peale hakata?
Otsustamise koht oli septembris, aastal 2003, referendumil. Oli kaks võimalust. Mina isiklikult hääletasin vastu, aga 370000 inimest hääletasid poolt ja kuna ülejäänud ei pidanud vajalikuks osaleda, siis see on enamus. Ja enamuse otsust tuleks aktsepteerida. Igal rahval on õigus enesemääramisele, nii vabaduse saavutamisel, kui ka selle loovutamisel. See on tehtud.
Kõik jutud sellest, et avalik arvamus oli manipuleeritud, küsimuse formuleering demagoogiline, informatsioon EL iseloomu ja arengute kohta puudulik on muidugi ajalooliselt korrektsed väited ja toredad arutlusteemad, aga siiski ei muuda teema põhiolemust - rahvas on loobunud riiklikust iseseisvusest. Edasine arutelu võiks alata selle fakti aktsepteerimisest, ükskõik kui ebameeldiv see ka on. Alea iacta est.
Kogu vajalik informatsioon EL olemuse kohta oli 2003.a. olemas. Möödunud kümme aastat on seda ainult kinnitanud, midagi sisuliselt uut pole lisandunud. ESMid ja muud päevapoliitilised akronüümid ei tohiks segada nägemast asjade olemust. Kujutlus, et ESMi kaudu antakse ära vabadus (on muidugi kurb, et raha on justkui vabaduse võrdkujuks, aga eks seegi ole märgiline) on petlik, pigem on vastupidi meil ei ole enam vabadust raha andmisest keelduda. Orjal ei ole omandit, on töövahendid, mis kuuluvad peremehele ning on antud orjale kasutamiseks. Riigipööre ei ole toimunud viimastel kuudel vaid juba kümme aastat tagasi, on kurb kui inimesed reageerivad alles siis, kui maja täiseleekides põleb, ehk oleks lihtsam olnud kustutada esimene tikk."

Mulle tundub, et seda kommentaari võiks veidi kommenteerida.
See teema on tegelikult minu ammune mõte olnud. Kõikvõimalikud rahvuslased tavaliselt püüavad ignoreerida ilmset ebameeldivat fakti, et rahvas on täiesti legitiimsel referendumil andnud heakskiidu EL-ga ühinemisele. Tavaliselt püütakse referendumi olulisust pisendada sellega, et hakatakse rääkima sellest, kuidas rahvale räägiti hoopis teisest liidust, kui see, mis nüüd on välja kujunenud või sellest, et EL rahadega korraldati massiivne ajupesukampaania vms. Eks needki aspektid on mingil määral olulised, aga need ei ole kuidagi sama kaaluga, võrrelduna kuiva faktiga, et 370000 inimest, ehk 2/3 hääletamas käinutest hääletas EL-ga liitumise poolt. See, et 1/3 ei käinud hääletamas, et muuda tulemust kuidagi vähem legitiimsemaks.
Minu arvates tuleb sellega leppida ja mitte püüda kramplikult rääkida Eesti Vabariigi riiklikust iseseisvusest kontekstis, kus seda ei ole.
Referendumi tulemusega mitteleppimine muudab need mitteleppijad sarnaseks tollesama EL ideoloogidega, kes kasutavad demokraatialoosungit, kui see on kasulik ja niipea, kui demokraatlikud protseduurid toovad ebameeldiva tulemuse, asuvad võltsima ja demagoogitsema, et saada sobiv tulemus. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, "Lissaboni leping" peaks veel kõigil meeles olema. See on minu arvates väga ohtlik tee.
Referendum iseenesest on üldse kõige demokraatlikum protseduur ja seni kuni ei ole tõendatud tulemuste olulist võltsimist, tuleks lugeda referendumi tulemust legitiimseks rahva otsuseks. Väga oluline on jääda enda vastu ausaks ja seni kuni me oleme demokraatia mängus (vrd Wittgensteini keelemäng, sellest väljumine nõuaks ühiskonna põhiolemuse muutust) sees, me peame kasutama ausa mängu reegleid. Vastasel korral me anname käest kõige olulisema relva ja me asume mängima EL ideoloogide mängureeglite järgi. Ei ole mõtet minna Mike Tysoniga poksima ja Gasparoviga malet mängima, kaotus on kindel. Kui aga proovida Tysoniga maletada ja Gasparoviga poksida, on meil mingigi lootus.
Kogu eelnevast jutust ei maksa teha järeldust, et ma kutsun üles resigneerunult ohkama ja viskama eemale veerevale trummile ka pulki järgi. Vastupidi. See, kui me aktsepteerime tänast olukorda, annab võimaluse reaalselt tegeleda iseseisvuse saavutamisega. Ehk eelnevalt olnud konstruktsiooni tagurpidi pöörates: kui rahval on õigus oma riiklikust iseseisvusest loobuda, siis on tal ka õigus see tagasi võidelda.
Ma küll ausalt öelda praegu ei näe seda jõudu, mis oleks huvitatud iseseisva riigi loomisest, aga vähemalt võimalus jääb alati. Kui rahval peaks tekkima soov uuesti luua sõltumatu ja rippumatu (tore eestiaegne sõna:) riik, siis saab alati korraldada uue referendumi.
Kogu selle asja peamine mõte on rahva vaimses tervises ja väärikuses. Vigu võib teha. See pole keelatud. Ja vigadest võib õppida. Me võiksime ühel hetkel öelda, et nojah, mis siis ikka, omal ajal tehtud otsus polnud vast kõige parem, aga me saame seda muuta. Ja muudame. Hoopis teine asi on aga see, kui me endile päevast-päeva valetame. Heiskame riigilippu, laulame hümni, laseme olümpialt medaleid tuua jms ja siis äkki avastame, et meilt võetakse raha ära, meile esitatakse mingeid absurdseid, samas justkui pealtnäha seaduslikke nõudeid kõikvõimalikel teemadel, meie riigijuhid, justkui ei esinda meie huve väljaspool vaid kellegi teise huve meie hulgas jms. See tekitab skisofreeniat ja stressi. Vales elamine on kurnav ja segadust tekitav. Selle asemel tuleks aktsepteerida tõsiasju ja kui need on ebameeldivad, siis neid muuta. Kui see on meie võimuses.

Samas on siiski ka oluline mõtiskleda selle üle, miks rahvas omal ajal sellise otsuse tegi, nagu ta tegi. Kogu jutt massiivsest reklaamist ja poliitilisest ajupesust oleks aktsepteeritav, kui referendumi tulemus oleks olnud 51 vs 49 vms. Aga 2/3 vs 1/3 on piisavalt suur vahe, mis ei jäta võimalust udutada manipulatsiooni teemadel. Rahvas otsustas. Minu arvates on siin olulisem mõelda hoopis selle üle, mis allhoovus rahva teadvuses sundis ebateadlikult eelistama ühinemist ühe liiduga, kaotades nii iseseisvuse. Ma arvan, et siin ei ole ratsionaalseid vastuseid. See ongi pigem nagu alateadvuslike müütide ilmnemise maailm, kus pigem tuleb lugeda märke, kui otsida mõistlikke põhjendusi. Miks kuningapoeg seistes ristteel valib tee kurakätt, mis viib surma, selle asemel, et valida teist teed, mis viib hukatusse vms. Rahvaste saatuslikud otsused ei sünni reklaamide ja ajupesu tasandil vaid tumeda alateadvuse sügavustes. Üksikisik võibolla ratsionaalne, mass mitte kunagi. Võibolla tundis rahvas, et ta ei ole iseolemiseks valmis, et ta ei suuda. Maailmas on tuhandeid rahvaid, kel pole omariiklust, ei ole olnud, ega saa ka kunagi olema. Aga elavad rõõmsalt. Eestlastel on olnud see võimalus proovida, aga mõlemal juhul on see viinud suhteliselt kummaliste käikudeni ja sisuliselt riiklusest loobumiseni (ükskõik kui palju me endile ka ei sisendaks Pätsi reetlikkust ja eestlaste kainet alalhoidlikkust mitte vastuhakkamisel, siis ei saa kuidagi vastu vaielda, et rahvas ei soovinud iseseisvuse eest võidelda). Võimalik, et see on mingi suurem tung, kellelegi toetuda, hirm üksinduse ees, rahvuslik kuulumistung, olla osake millestki suuremast. Nii nagu inimesedki on erinevad, miks siis mitte rahvad.

Poeedi lahkumine

Viiendal juunil, oma üheksakümne teisel eluaastal startis igavesele kosmoserännakule "Suure Sügise kirjanik" Ray Bradbury. Seda rändu oli ta kogu oma elu ettevalmistanud. Ta kirjeldas oma lahkumist kümnetes juttudes, aga meie pidasime seda kirjanduseks. "Ah, see on üks ulmejutt", ütlesime me ja meile tundus, et me oleme sellest justkui üle. Me oleme paremad. Me teame, et tegelikult neid Marsi maastikke, neid kuldsilmseid ja sihvakaid, tuules õõtsuvaid ja kõrgel laulval häälel siristavaid marslasi pole tegelikult olemas. See on kõik üks fantaasia ja väljamõeldis.
Aga me eksisime.
Nad on kõik olemas. Ja seda läkski Vana Muinasjutuvestja meile näitama. Ühel päeval läheme me talle järgi ja näeme, et see kõik on tegelikult olemas. On ergav liiv ja on tolmuks lahtuvad lossid, sosistavad hääled mahajäetud kaevudes ja miljoni-aastased saurused veealustes sügavikes. Linnad, mis jälgivad teraselt meie liigutusi ja lõputu vihm, mis katkeb vaid üürikeseks hetkeks. Ja muidugi igatsus. Igatsus, mis läbib kosmost ja tõmbub paitava lõngana ümber kõri. Igatsus, mis kutsub universumi sügavusest ja kostab läbi kõikidest seintest, ta sosistab me peas, ükskõik kas me peidame end müras või vaikuses. Ta kutsub. Ja ühel hetkel me ei pea enam vastu ja läheme.
Läheme koos Kurva Poeediga, kes jälgib meid heatahtliku, kõiketeadva muigega. Ja ta näitab meile kõike, mida olemas ei ole. Me vaatame ja mõistame, et tegelikult, kusagil sügaval sisimas, päris sees, me teadsime, et Temal on õigus.
Ja mitte meil.
Ja me oleme õnnelikud.

Viina asemel

Juhtusin siin millalgi kuulma jällegi arutlust selle üle, kuidas alkohol on kõige halva põhjus. Tapab inimesi liikluses, tööl, kodus ja aias. Seega tuleb võidelda alkoholiga, keelata ja represseerida ning nii kui ta kusagil välja ilmub siis koheselt arreteerida ja maha lasta. See on ikka kummaline arusaam, et justkui alkohol on asi iseeneses. Nagu mingi lapselik personifitseerimine, joonistame asjadele silmad ja suu, anname nime ja siis ta ongi olemas. Siis saame kangelaslikult lohega võidelda või mis mu arust peamine - teistele näidata oma võitlust: näete, kui kangelaslikult ma võitlen teie heaolu eest, veeretan kivi mäkke kui Sisyphos ja teie peate mind imetlema ning kummardama. Puhas näitemäng. Tegelike probleemidega pole siin miskit pistmist.
Lepa Nõmme raadiost küsis mingis saates kord nii: "Hea küll, te võtate joodikult viina, aga mida te asemele pakute?" Ja see on tegelikult põhiküsimus. Soov põgeneda reaalsusest ju jääb. Pakkuda pühapäeva asemel argipäeva ei ole võrdväärne vahetus. Ebasobivana ühiskonda tunneb end inimene, mitte alkohol.
Väidetavalt olla päris ühene seos hilisema sõltuvusliku käitumise ja platsenta kortisooli sisalduse vahel, ehk siis ema stressitase määratleb inimese põhimaatriksi, kas maailm millesse me siseneme on oma põhiolemuselt hea või halb, kas me pigem peaksime siit põgenema või pigem püüdma siin kohalolla. See, milline tee valida põgenemiseks on juba tehnika küsimus, sõltub suuresti sotsiaalsest keskkonnast. On ju selge, et nt islamistlikus kogukonnas ei õnnestu kuidagi hakata alkohoolikuks. Aga kas see välistab põgenemise reaalsusest?
Inimesed koovad enda ümber reaalsuse kookonit, mida suurem on tunne konfliktist objektiivse reaalsuse ja sisemist rahuolu pakkuva reaalsuse vahel, seda suurema fanatismiga asutakse reaalsust muutma. Kes asub nn objektiivse reaalsuse kallale, kes toimetab nn subjektiivse reaalsuse muutmisel, sõltub inimese ja keskkonna vahekorrast. Ses mõttes ei ole vahet, kas tippsportlane higistab paarkümmend aastat spordisaalis, võidab olümpiakulla, aga ikka on vähe, ärimees ajab kokku miljardi ja ikka on vähe, poliitik saab presidendiks ja siis läheb teisele riigile kallale, sest oma riik on väike ja ikka on võimu vähe või võtab alkohoolik ühe pudeli teise järel, sest ikka on vähe. Heaks ja halvaks jaotus meie ühiskondlikus mõtlemises tuleneb peamiselt valgutusaja külmast ratsionaalsusest, "sinu vabadus rusikaga vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina", ehk siis inimesed on vabad nii kaua, kuni nad ei sega teisi. Segamine on muidugi jällegi ülimalt subjektiivne määratlus, sinna ei loeta nt see, kui teisel inimesel on valus. Kui karjub siis segab, aga kui on lihtsalt valus, siis ei sega. Sest kuidas sa määratled objektiivselt valu, millega mõõdad? Kas sellel, kes röögib kõvemini, on valusam?
Niisiis, sõltuvuse määramine heaks või halvaks sõltuvuseks, tuleneb selle nähtavalt mõõdetavast avaldumisest teistele inimestele. Võitlus alkoholiga, on tegelikult täpselt samasugune võitlus oma objektiivse reaalsuse illusiooni muutmise pärast nagu alkoholism ise. Et nad ei tuleks mind segama. Nii võttes suhteliselt küüniline ja isekas tegevus, millel inimeste aitamisega ei ole suurt midagi tegemist. Sest inimeste aitamine algab mõistmisest, küsimusest: miks on nii? Suured Võitlejad ei taha mitte aidata vaid võita, valitseda, allutada, kehtestada oma reaalsust. Ma kardan, et ma tahan sellisest reaalsusest põgeneda.

Skaneerika ja Amedinaavia filmimikstuur

Suhteliselt väikese vahega jõudsid minuni kaks filmi, millel on mingi sarnasus, seetõttu võiks neist ka koos kirjutada. Üks neist siis euroopalik ameerika film ja teine ameerikalik euroopa film. Too euroopalik ameerika film on siis The Girl with the Dragon Tattoo Kuigi ma ei saaks öelda, et ma populaarse ilukirjanduse suur fänn oleksin (mul on isegi harry potter lugemata:) siiski, kui omal ajal see herr Stieg Larssoni suur tulemine oli, siis murdis see teadmine, et keegi selline rootslane on olemas, ka minuni. Tänaseks on autor küll minu teada lusika nurka visanud, siiski looming elab edasi ja vallutab aina edetabelite tippe. Kas ta mingil ajal ei olnud juba võrreldav Rowlingu ja Dan Browni läbimüükidega? No igal juhul tegemist on tänapäeva populaarkultuuri verstapostiga. Ja pole siis imestada, et Hollywood ajab oma räpased konkssõrmed Euroopa viljakast huumusest võrsunud kultuurtaimekese ümber ja tahab selle mullast välja tirida, tükkideks hekseldada, ära pakkida ja maha müüa. Ja seda ta teebki, oh seda õudust. Pean oma suureks häbiks tunnistama, et Rootsi Kuningriigi suurima kultuuriekspordiartikli raamatuid ma pole lugenud ja arvatavasti vist ka kunagi ei loe. Siiski filmist ma üht-teist lootsin. Võibolla ka seetõttu, et niite on tõmbamas David Fincher. Mees, kes on linastanud sellised filmid nagu Seven, Fight Club, The Game, Bejamin Buttoni jt (meelega ei maini Social Networki) ei saa ju päris jama lugu teha. Ja ega ka Daniel Craig päris külmaks ei jäta, oma näitlejakarismat on korduvalt tõestanud. Rootslaste nn originaalfilmi ma ei ole näinud, raamatut pole lugenud, seega olin filmi vaadates suhteliselt puhas leht. Ja ausalt öeldes, filmi äravaadanuna, olen pea sama puhas leht. Midagi nagu ei jäänud külge. Mu arust oli see suhteliselt tavaline kriminull, mis ei saaks öelda, et oleks 100% köitnud. Nii palju, kui saab filmi põhjal raamatu kohta öelda, siis mulle tundub see klassikalise Christie-liku kriminulli rööbastes sõitev jutt. On küll detailidega püütud asja moodsamaks ajada, aga sisuliselt on see ikka ühe pühapäeva-õhtuse krimiseriaali järjekordse osa süžee. BBC kütab neid kümnete kaupa üle ilma kõigisse telekanalitesse. Pigem oli omamoodi tore vaadata, kuidas ameeriklased püüavad vägisi euroopa filmi teha. Nagu õpikust: pikad hämarad kaadrid, lumesadu, sõnatud dialoogid, räpane seks, hea veel et kõikuvat lampi, vee tilkumist ja kriiksuvat reformvoodit ei olnud. Pean tunnistama, et eurooplastel tuleb euroopa filmi tegemine paremini välja. Ja tegelikult isegi ameerikaliku filmi tegemine. 
Olen sunnitud möönma teatud skeptilisust, kui asusin seejärel vaatama paljukannatanud Norra filmimeistrite üllitist nimega Hodejegerne (inglise keelde on see tõlgitud, kui Headhunters, mis 
tundub ka korrektne olevat, sest "Hode" on kangesti "head"-i moodi ja "jegerne" on vast samatüveline "jäägriga"). Ei tea ma Norra filmist, kui sellisest, midagi. Ja kes üldse teaks? Pole ka midagi imestada, kuna seal tehakse arvatavasti euroopa filme, mida ju keegi ei vaata. Ja mis polegi mõeldud vaatamiseks vaid sotsiaalprojektidena filmitegemisega seotud riiklike struktuuride säilitamiseks. Nagu Eestiski. Aga nüüd, võeti kätte ja tehti ameerika film ning kohe asjad muutusid. Väidetavalt olla see ületanud kõik Norra rekordid, naftapuurijad ja hülgekütid olla võtnud suusad alt ning käinuvat kinos ning olla kiitnud. Asja eest. Tegemist ei ole mingi filmikunstiga selle pühas mustavas sügavuses vaid korraliku värvilise thrilleriga, mis aga on oluliselt parem, kui tavaline hollivuudi stampidemudasse takerduv keskpärasus. Lugu jookseb nagu kulda, originaalne stsenaarium, mitteaimatavad pöörded, mitmed vihjed igasugustele filmidele (muuseas väidetavalt ka lohetätoka filmile), mänglemine igasuguste stiilide piirimail art.house'st splatterisse ja tagasi, psühholoogilised pöörded, pisidetailidega mängimine. Ühesõnaga virtuoosne töö. Endagi puhul oli huvitav jälgida, kuidas algne vastikustunne peategelase, kui tühise ülbitseva yuppie vastu, asendus sümpaatia ja kaasaelamisega ja siis oli jälle mingi pettumus, kui ta mingi lollusega hakkama sai. Ma tundsin kuidas lavastaja minuga mõnusalt mängib, juhib mingite detailidega tähelepanu ühes suunas ja siis toob kõrvalt hoopis teise lahenduse, ise kavalalt muiates: "aga mis sa siis mõtlesid?". Ja ma pidin tunnistama, et olin tavalistes mängureeglites liiga kinni. Mul on hea tunne, kui filmiga tekib dialoog nagu intelligentse inimesega vesteldes, me kumbki ei pea teist lolliks, me ei püüa teineteist õpetada vaid mängime koos, luues mängureegleid mängu käigus. Meil kummalgi pole igav ja mängu lõppedes jääb tunne meeldivalt veedetud ajast. Kuigi muidugi ei saa eurooplasest filmitegija üle euroopa kunstfilmide iseloomulikest stseenidest, siis mu arust teeb ta neid pigem teadlikult, ise omaette itsitades.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et eurooplastel tuleb ameerika filmide tegemine paremini välja, kui ameeriklastel euroopa filmide tegemine. Aga eks igast reeglist ole ka erandeid.

Muinaslugu hobust

Vanameister Spielberg on valmis saanud oma järjekordse eepilise suurfilmi. Seekord on peategelaseks Hobune. Filmi nimi War Horse ütleb juba umbes ära, millises kontekstis Hobusest jutustatakse. Vanameistri stiil vist pikemat tutvustamist ei vaja, sellist teemat, mis ei võimalda suurte tunnete ja üldinimlike, kõigilemõistetavate kannatuste eksponeerimist, ta ette vast ei võta. Eks ta muidugi teeb aeg-ajalt ka puhast seiklust, kuid selliste eepiliste Suurte Lugude jutustamine on tema "l'Emploi", töö ja tee. Selles ta on hea. Kuldmehikest ta seekord küll ei saanud (vist oli 6 nominatsiooni, kui ma õigesti mäletan), aga see pole ka oluline, neid peaks tal juba kaminasimsil mitu olema.
Eks alati ole SS-le etteheidetud teatavat poliitilist kallutatust ja suurte teemade allhoovusena masside ajude pesemist, eriti muidugi peale Schindler's Listi ja Saving Private Ryani tegemist ja eks tema taust kuma seal ka läbi, aga ma siiski ei kritiseeriks vanameistrit seepärast. Pigem naudib ta purjekana ookeani pinnal lainete mängu, kui püüab nt Oliver Stone moodi hoovuseid tagurpidi pöörata (või vähemalt sellist muljet jätta). SS tabab meisterlikult tuult ja hoovuseid ning kasutab neid Suurte Lugude jutustamiseks. Minu arvates ei ole see üldse laiduväärne, pigem vastupidi. Suured Lood on alati inimesi puudutanud ja jäävad seda tegema, olgu taustaks Vana-Kreeka koturnidel klõbistav Oidipus või nimetul planeedil valgusmõõka keerutav jedi-rüütel. Suurtes Lugudes tunneb iga inimene midagi ära, kollektiivse alateadvuse arhetüübid oma teadvuses, unenägudes, ootamatutes mõtetes, peegeldamas sadade tuhandete aastate inimsuhteid, varje ja personasid, animat ja animust.
Ka War Horse mängib nendel suurtel teemadel. Antud juhul on taustaks I Maailmasõda ning rahva mälus veel allesolevad lood metsikust hobuste ohverdamisest sõja Moolokile. Pole mina nii teadlik semiootik või psühhoanalüütik, et ma suudaksin lahti mõtestada, miks just hobune on inimkultuuris saanud eriliseks sümboliks. Hobuse hukkumine või kannatused on meie jaoks kuidagi olulised ja puudutavad. Kui samalaadne film oleks tehtud neist miljonitest lehmadest, kes I MS käigus ära söödi, maha lasti või kes lüpsmata olles kusagil kahuripaukude hirmus võssa jooksnuna piinlesid, siis vaevalt, et see oleks muutunud üldistuseks, kunstiteoseks. Aga piinlev Hobune on kunst. Seda filmi vaadanuna meenuvad mullegi kusagilt kuuldud jutud sõjas hukkunud hobustest. Ju siis olid need sündmused noortele meestele olulised. Sümbolid inimeste kurjusest, mille tulemusena hukkuvad süütud loomad, tugevad ja jõulised, kuid õrnade suurte silmadega, mille pilgus on Jumala etteheide meie vääritule elule.
See ongi tragöödia - miks me teeme halba, mida me ei taha ja head, mida me tahame, ei tee me mitte. Pauluse aegadest pole midagi muutunud. Kuid selle inimeseks olemise traagika äratundmine vabastab ja puhastab, katarsis on tragöödia osa, ilma milleta muutub too lihtsalt piinaks ja kiusuks.
Lugu on lihtne, nagu üks Suur Lugu olema peab. Kõik saavad sellest aru, siin pole moodsat mitmekihilisust, hea ja paha põimumist, modernismi ängi ja surutust. Tunded on ehtsad, inimesed üheplaanilised ja äratuntavalt arhetüüpsed. On Poiss, kes armastab oma Hobust. On vaene Perekond, kes peab müüma oma Hobuse. On kuri Rikas Mees. On Sõda, suur Moolok, kes õgib kõik, kes ette jäävad. On Saatus - Moirad, mis mängivad meiega peitust, kes kord lükkavad meid Surma, kord annavad Lootust. Ja on Imelised Sündmused, juhtumised, mille pärast üldse muinaslugusid räägitakse, mis on peegeldused Jumalate mängust meie hallidesse päevadesse.
Kui mõelda, kui palju hukkus hobuseid I MS käigus, siis pole imestada, et rahva (ala-)teadvus on täis lugusid kannatavatest hobustest. Arvatavasti oli iga sõjas käinud mees näinud hobuste hukkumist ja jutustas sellest kojunaasnuna lugusid. Siit võib selle teema faktoloogiast pikemalt lugeda Horses in WW I . Need mõned faktid, nt et sõjas hukkus 500 000 Briti hobust ja USAst saadeti laevadega Euroopasse miljon hobust ning väidetavalt olla I MS hukkunud 5 kuni 7 miljonit hobust, annavad mingi tausta toimunule, aga kes ikka suudab neid arve ja kannatusi kokku lugeda.
Selles inimeste ja loomade rändamise ajastus oli kahtlemata igasuguseid lugusid, tragöödiaid ja komöödiaid, saatuste põimumisi ja imelisi kokkusattumusi, millest võib rääkida lõputult lugusid. Vanameister on valinud neist ühe, nõjatub mõnusalt tugitooli, süütab piibu ja asub pajatama. Me kuulame, nutame, naerame ja loodetavasti puhastume.

Maotu teos

Juhtus selline lugu, et arvuti läks katki. Ähvarda, veena või meelita - ei midagi. Ekraan oli tühi ja paljas ning pimedus oli sügavuse peal ja miskit justkui hõljus millegi kohal. Ja sai õhtu ja sai hommik - teine päev. Ja ma nägin, et see hea oli. Sest äkki oli nagu kuidagi aega rohkem. Naljakas tunne oli, nagu oleks mingi tühi koht, ei oskagi nagu äkki midagi teha. Tuletasin siis noorusaegu meelde, et kui midagi polnud teha, siis hakatud raamatut lugema. Mõeldud - tehtud.
Nagu Eestis on viimasel ajal kombeks loetakse peamiselt elulugusid. Võtsin siis minagi ette ülevaatliku teose sellisest tuntud persoonist nagu Mao Zedong http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170799
Ega ta vist pikemat tutvustamist ei vaja. Kes ei teaks Suurt Tüürimeest ja tema varblaste hävitamise ning Saja Lille kampaaniaid, rääkimata kultuurirevolutsioonist ja hungveipingidest. Aga eks kõik need teadmised ole ju fragmentaarsed nagu üldse kõik teadmised kipuvad olema. Midagi oleks justkui kuulnud, aga kust ja mida, ei mäletagi. Kuna minu teadmised Hiinast on peaaegu olematud, siis ega ma tolle raamatu kvaliteeti mingil taustal ju hinnata ei oska. Kui vastu vaielda ei oska, siis tuleb uskuda. Selle raamatu kokkuvõtteks sobib mu arust kõige paremini seesama kujund, mida kõikides tutvustavates tekstides mainitakse: Mao valitsemise ajal suri üle 70miljoni hiinlase. See raamat ongi tegelikult üks pikk kirjeldus sellest, kuidas Mao üle laibakuhjade valitsejaks pürgib. Algul kohalikuks röövlipealikuks, siis kommunistliku partei esimeheks, siis riigivalitsejaks ja siis maailma esikommunistiks ning maailmavalitsejaks. See ongi selle raamatu puhul võibolla kõige segavam asjaolu, et minul vähemalt, on väga raske ettekujutada inimest, kel sisuliselt puuduvad kõik inimlikud positiivsed omadused. Kas tõesti mitte ühtki? Mao on nagu Hollywoodi filmikangelane, üheplaaniline nagu lamenukk. Ainsate nö positiivsete omadustena võiks välja tuua sihikindluse, tugeva tahte ja pühendumuse, kuigi needki võtavad Mao juures kuidagi värdjaliku vormi. Sihikindlusest saab psühhopaatia, pühendumusest obsessioon. Mulle tundub, et see raamat on kirjutatud nagu mingi antiajaloona, ehk vastuhakuna seni kehtivale Hiina riiklikule kommunismiajaloole, kus Mao on nö "teinud küll vigu, aga üldiselt siiski püsinud parteipealiini kursil", ehk siis tollele samale kommunistliku parteikliki ajupesule, mida me isegi mäletame. Tekkis ju meilgi kusagil 1980-ndate lõpus mingi nö "antiajalugu", mis tipnes kurikuulsa artikliga Rahva Hääles sellest, kuidas Lenin oli tegelikult seen (tagantjärele keegi meenutas, et see oli mingi Moskva üliõpilaste nali tolleaegse absurdse ajalookirjutamise kohta, aga nagu igale teooriale leidus ka sellele uskujaid). Paljude ajalookirjutajate ainsaks ideeks sai tahtmine seniste pühakute võimalikult rõveda kujutamise kaudu sensatsiooni tekitada ja selle kaudu muidugi ka isiklikku tuntust hankida. Ma natuke tundsin seda raamatut lugedes sedasama tuttavat tunnet.
Autorid on muidugi ära teinud suure töö. Siin taga on kindlasti tohutu hulga materjalide läbi töötamine, seda on näha nii tekstist, kui ka kasutatud kirjanduse jms allikate nimekirjast, mis on sadakond lehekülge pikk. On ka arusaadav, et selliseid "kontrrevolutsioonilisi revisjoniste" ei lasta Hiina RV arhiivide ligi ja nad peavad suuresti piirduma mälestuste, lääne arhiivide ja Hiina Vabariigi (Taiwani) arhiividega. On päris selge, et sealt objektiivset pilti ei saa kujuneda, peamiselt on ju mälestused neilt, kes on välismaal (enamjaolt Läänes) ja välismaal on nad sellepärast, et neil on kommunistidega (pekingi) part kitkuda.
Pilt, mis selle raamatu põhjal Maost ja kogu tolle aja Hiina inimestest tekib, on masendav. Ainult üks küüniline võimuvõitlus, pidev intriigitsemine, vaenlaste otsimine ja leidmine - ning kõik see on ülekallatud miljonite inimeste verega. Jube. See kõik kõlab seal raamatus nii jõhkralt, et seda on tõesti raske uskuda. Mulle tundub, et isegi meil, kes me koguaeg räägime oma raskest saatusest ja okupatsioonide pimedast orjaööst, on pea võimatu mõista repressioonide sellist ulatust. Mastaabid on ikka hoopis teised. Kui on mingi lahing, siis saab ikka surma mitusada tuhat, kui on nälg siis ikka nii, et sureb 30 miljonit. Arvud on tõeliselt hoomamatud.
Samas see totalitaarse ühiskonna hirmuõhkkonna kirjeldus on päris usutavalt edasi antud. Minuvanused mäletavad seda hirmuõhkkonda ju veel küll, mis muidugi polnud enam võrreldav 1940-50ndate surmahirmuga, aga see tunne, kui õhus on "ära torgi ja hoia parem eemale, kui elu armas"-suhtumine, peaks olema tuttav küll.  Ses mõttes ma arvan, et meie siin peaksime seda raamatut pidama usutavamaks, kui Lääne inimesed, kellele see jutt mõeldud on. Seda üllatavam ongi, et ma nagu tunnen, et ma päris ei usu seda kõike. Siin on veidi nagu võitlevat ideoloogilist positsiooni, mis alati tekitab kahtluse. Kas ikka kõik on nii lamedalt üheplaaniline? Võibolla ongi, kes seda teab. Igal juhul tekkis tahtmine mingit Hiina uuemat ajalugu veel kõrvale lugeda, et äkki läheb pilt veidi ruumilisemaks ja lamenukkudest saavad inimesed.

Õigus su uksel

Jällegi üks filmijutt. Võtsin ette ja vaatasin ära sellise, üldiselt tundmatu filmi nagu "Right at Your Door" ("otse su ukse taga", või kuidas seda lähtuvalt sisust tõlkida). Tegemist on ilmse nö "festivali"-filmiga, mis on tehtud olematu eelarvega, ilma staarideta ja oluliste eriefektideta. Siin on pea ainult üks kujund - aga see kujund on võimas.   Sisuliselt toimub tegevus 90minutit ühes väikeses majas, peamiselt isegi ühes toas, kus üks mees kuulab raadiot, helistab ja räägib ukse taga oleva naisega. Noh, pole just paljutõotav, või mis?
Mõne lausega sisu kokkuvõttes (ja selle filmi puhul see polegi väga suur patt) on siis lugu selles, et elavad üks mees ja naine õnnelikult LA äärelinnas, naine sõidab hommikul kesklinna tööle. Nagu ikka. Aga siis käib äkki pauk, linna kohale tõuseb suitsusammas ja raadio teatab, et kesklinnas plahvatasid kolm pommi. Ja mitte lihtsalt pommid vaid nn "dirty bomb"-stiilis bakterioloogilised pommid, mis tolmuna alla langedes linnale, mürgitavad elava. Kuna linn on blokeeritud, siis ei jää mehel muud üle, kui raadiost tulevaid õpetussõnu järgides oma maja õhukindlaks teipida. Sajab tolmu, raadio kisendab apokalüptilisi hoiatusi, sõjaväeautod kihutavad tulede vilkudes mööda tänavaid, politsei laseb maha ühe tolmuse tüübi, kes püüab põgeneda. Õhus on mürk.
 Ja siis saabub ukse taha naine, tolmune, köhiv ja kole. Mida teeksid sina? Keegi seda küsimust otseselt ei küsi, aga see on nii tugevalt õhus, et see lausa sunnib vastama. Ma mõtlesin. Ma tõesti ei tea, mida ma teeks. Ma loodan, et ma kunagi ei pea sellele küsimusele vastama. Mees teda sisse ei lase. See on Mehe loogika. Naine peksab ukse taga ja röögib: kas sa mind ei armasta? See on Naise loogika.
Mis on õige, kas surra armastuses koos või ohverdada ennast, et teine saaks elada? Mees kordab kogu aeg raadiost kuuldut, et abi on tulemas. Kohe keegi tuleb ja aitab. Aga ei tule. Ja nii nad räägivad läbi klaasi.
Selles kujundis on tõesti mingit suurt üldistust. Olulisi küsimusi, millele ei saa vastata. Mida tegelikult tavaelus polegi vast viisakas küsida, sest vastused võivad lammutada tolle tavaelu laiali. Me lükkame eetilised dilemmad kuhugi eemale, silma alt ära, et nendega mitte tegeleda, kuni kostab koputus ja seal nad ongi - otse su ukse taga. Ja on tegelikult alati olnud.
Selle suure kujundi loomise tõttu saab see film ja tema režissöör-stsenarist andeks mitu ebaloogilisust ning ka lõpplahenduse ebausutavuse (kuigi peab tunnistama, et see on efektne ja lisab nö moraalset mõõdet), kuigi need natuke rikuvad seda filmi realistlikku õhustikku. Kui terrorioht on nii suur nagu väidetakse, siis pole see paari kohvri suurused "räpased pommid" mingi ebareaalne võimalus läänemaailm jalust lüüa. Ja siis just sellised dilemmad kümnetes tuhandetes kodudes tekivad. Filmi esimene pool ongi ehk päris hirmutav oma realistlikkuses. Kõik see võibki ju vabalt nii juhtuda.

Nüüd tahaks öelda paar sapist sõna eesti filmi kohta (võibolla sellepärast, et ma vaatasin ETV-st Vabariigi Kodanikke, kus lihtsalt tund aega nuteti pappi taga. Masendav).
Ma tahaks kõigile eesti filmitegijatele, kes virisevad selle üle, et Eestis pole pappi, mille eest filme teha, muuta selle filmi vaatamise kohustuslikuks. Ma ei tea kuigi palju filmieelarvetest, aga ma arvan, et selle filmi eelarve on pool igasuguste kormoranide, lumekuningannade, buratiinode ja mis kõik need filmid siin on olnud, eelarvetest. Ja see on ka kunstilisem, kui kõik härra Maimiku filmid kokku (miks just Maimik. Aga sellepärast, et ta ei pidanud paljuks esineda EPLis ühe esseega, kus ta kaitses loojate õigust kunsti teha. Iseenesest polnud see essee üldse paha, aga nagu öeldakse "look who's talking". Krt, tee siis kunsti, aga ära mölise, et raha pole. Ideid ei ole, krt võtaks. Ideid, seltsimehed hudoožnikud. Ärge pugege raha taha). Iseenesest ei ole tegemist mingi maailma kinokunsti tippsaavutusega, aga väga hea filmiga, kus tahetakse midagi öelda - ja öeldaksegi.
Peaaegu täiesti ilma rahata.
Kujutage ette, eesti filmiloojad, See On Võimalik.