Laupäev, 1. september 2012

Muinasjutt matemaatikast

Loen siin jõudumööda Spengleri Õhtumaade allakäiku. Läheb raskelt, sest mulle tundub, et ta ongi nagu kirjanik teisest tsivilisatsioonist. Jutt voogab laialt üle mägede ja jõgede, näide siit, teine sealt, antiigist Hiinasse ja siis ühe hüppega Ameerika põliselanike juurde. Kuigi see jutt on kirjutatud vähem kui sada aastat tagasi, siis mul on tunne, et tsivilisatsioon ongi vahepeal vahetunud. Spengler on Suur Jutuvestja, sõuab oma klassikalise hariduse pilvelaeval ja vaatab alla ning näeb kõike korraga. Kas tänapäeval veel on kusagil sellist renessanslikku teadmist, kus Õpetlane teab kõike? Võibolla kusagil klassikalises ülikoolis veel siiski on. Aga mulle tundub, et siin meie maanurgas on juba tekkinud hoopis teine tsivilisatsioon ja Spengleri suured teosed on nagu liiva alla mattunud kivid kusagil turistide raja kõrval. Inimesed tulevad, kuulavad giidi jutu viisakalt ära, teevad mälestuseks ühe foto ja lähevad edasi. Õhtumaad on alla käinud. Aga see ei huvita enam kedagi. Meenutab omaaegset poleemikat Fukuyama ja Ajaloo lõpu ümber. Ajalugu sai küll otsa, aga tähelepandamatult oli juba alanud uus.
Aga miks ma seda juttu hakkasin kirjutama, oli Spengleri päris ootamatu väide selle kohta, et matemaatika on tsivilisatsiooni keel. Ehk siis, kui meie oma tsivilisatsiooni sees oleme harjunud pidama matemaatikat mingiks üldkehtivaks, universaalseks keeleks, siis Spengler väidab, et see nii ei ole. Me saatsime ju oma suures tarkuses ilmaruumi oma saadiku igavesele rännule, pardal matemaatilised sümbolid, lootuses, et kui kusagil on tsivilisatsioon, siis noh, matemaatikat, seda Universumi keelt, nad peavad ju ikka mõistma. Tutkit. Spengleri väitel pole olemas Matemaatikat, vaid on palju matemaatikaid. Matemaatika tuleneb tsivilisatsiooni maailmatunnetusest ja on kooskõlas tsivilisatsiooni nägemusega universumist. See seletab, miks kreeklastel polnud nulli ega negatiivseid arve. Samal ajal olid nad kursis India matemaatikaga, kus need olid. Aga neile tundus null mõttetuna, miks on vaja sümbolit millelegi, mida pole? Või lõpmatud kümnendmurrud. Absurd. Kui nii hakata mõtlema, siis tõesti, tsivilisatsiooni seest paistavad väljaspoolsed asjad paratamatult mõttetuna, tähenduseta, otstarbeta. Kus oleks Lääne matemaatika ilma nullita? Kuidas me arvutaksime, või mis arvutamine, kuidas me üldse mõtleksime? Kuidas me saaks tulla näiteks mõttele, et Jumalat ei ole? Või et, alguses oli singulaarsus, ehk mitte midagi.
Võibolla on tõesti nii, et polegi midagi universaalset. Kui isegi illusioon matemaatika univeraalsusse võetakse meilt ära, mis siis üldse jääb?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar