Viina asemel

Juhtusin siin millalgi kuulma jällegi arutlust selle üle, kuidas alkohol on kõige halva põhjus. Tapab inimesi liikluses, tööl, kodus ja aias. Seega tuleb võidelda alkoholiga, keelata ja represseerida ning nii kui ta kusagil välja ilmub siis koheselt arreteerida ja maha lasta. See on ikka kummaline arusaam, et justkui alkohol on asi iseeneses. Nagu mingi lapselik personifitseerimine, joonistame asjadele silmad ja suu, anname nime ja siis ta ongi olemas. Siis saame kangelaslikult lohega võidelda või mis mu arust peamine - teistele näidata oma võitlust: näete, kui kangelaslikult ma võitlen teie heaolu eest, veeretan kivi mäkke kui Sisyphos ja teie peate mind imetlema ning kummardama. Puhas näitemäng. Tegelike probleemidega pole siin miskit pistmist.
Lepa Nõmme raadiost küsis mingis saates kord nii: "Hea küll, te võtate joodikult viina, aga mida te asemele pakute?" Ja see on tegelikult põhiküsimus. Soov põgeneda reaalsusest ju jääb. Pakkuda pühapäeva asemel argipäeva ei ole võrdväärne vahetus. Ebasobivana ühiskonda tunneb end inimene, mitte alkohol.
Väidetavalt olla päris ühene seos hilisema sõltuvusliku käitumise ja platsenta kortisooli sisalduse vahel, ehk siis ema stressitase määratleb inimese põhimaatriksi, kas maailm millesse me siseneme on oma põhiolemuselt hea või halb, kas me pigem peaksime siit põgenema või pigem püüdma siin kohalolla. See, milline tee valida põgenemiseks on juba tehnika küsimus, sõltub suuresti sotsiaalsest keskkonnast. On ju selge, et nt islamistlikus kogukonnas ei õnnestu kuidagi hakata alkohoolikuks. Aga kas see välistab põgenemise reaalsusest?
Inimesed koovad enda ümber reaalsuse kookonit, mida suurem on tunne konfliktist objektiivse reaalsuse ja sisemist rahuolu pakkuva reaalsuse vahel, seda suurema fanatismiga asutakse reaalsust muutma. Kes asub nn objektiivse reaalsuse kallale, kes toimetab nn subjektiivse reaalsuse muutmisel, sõltub inimese ja keskkonna vahekorrast. Ses mõttes ei ole vahet, kas tippsportlane higistab paarkümmend aastat spordisaalis, võidab olümpiakulla, aga ikka on vähe, ärimees ajab kokku miljardi ja ikka on vähe, poliitik saab presidendiks ja siis läheb teisele riigile kallale, sest oma riik on väike ja ikka on võimu vähe või võtab alkohoolik ühe pudeli teise järel, sest ikka on vähe. Heaks ja halvaks jaotus meie ühiskondlikus mõtlemises tuleneb peamiselt valgutusaja külmast ratsionaalsusest, "sinu vabadus rusikaga vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina", ehk siis inimesed on vabad nii kaua, kuni nad ei sega teisi. Segamine on muidugi jällegi ülimalt subjektiivne määratlus, sinna ei loeta nt see, kui teisel inimesel on valus. Kui karjub siis segab, aga kui on lihtsalt valus, siis ei sega. Sest kuidas sa määratled objektiivselt valu, millega mõõdad? Kas sellel, kes röögib kõvemini, on valusam?
Niisiis, sõltuvuse määramine heaks või halvaks sõltuvuseks, tuleneb selle nähtavalt mõõdetavast avaldumisest teistele inimestele. Võitlus alkoholiga, on tegelikult täpselt samasugune võitlus oma objektiivse reaalsuse illusiooni muutmise pärast nagu alkoholism ise. Et nad ei tuleks mind segama. Nii võttes suhteliselt küüniline ja isekas tegevus, millel inimeste aitamisega ei ole suurt midagi tegemist. Sest inimeste aitamine algab mõistmisest, küsimusest: miks on nii? Suured Võitlejad ei taha mitte aidata vaid võita, valitseda, allutada, kehtestada oma reaalsust. Ma kardan, et ma tahan sellisest reaalsusest põgeneda.