Poeet ja kala

Tegin täna teoks juba mõnda aega olnud tahtmise ja ostsin suures jõulumelus Koržetsi ja Sibula plaadi http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=31634
Ei mäletagi mis plaadi ma viimati ostsin, see oli ikka päris ammu. Aga Koržetsi olemus sundis mind tungima lohekoopasse, murdma end läbi Viru keskuse jõulumelu raamatupoodi ja omandama plaadi. Ma ei teagi, kes mind veel suudaks selleks sundida?
Miks Koržets?
Väga lihtne. See mees on Geenius.
Minu arvates üks Eesti suuremaid kirjanikke, kes pole praktiliselt mitte midagi kirjutanud. Aga juba laulu "Aed" teksti eest võiks talle surematuse anda, kui see minu teha oleks. Enamik inimesi teab Koržetsit küll kalamehe ja looduskaitse maskotina, aga mulle tundub, et see on siiski väheoluline aspekt. Nii nagu Fred Jüssigi on ju loodusemees ja rändaja ja kõik need muud määratlused, mida me anname inimestele, kelle kohta nagu ei oskagi midagi öelda. Jüssi ise ütles selle kohta, et poeg Mart oli üles tunnistanud, et kui väiksena teised poisid tema käest küsisid, et millega tema isa tegeleb, siis ta ei osanud muud vastata, kui ütles, et "käib metsas". Mis töö see selline on? Aga töö ei ole ju inimese loomus. Lihtsalt tegevuse kirjeldus. Keegi käib tööl, keegi käib kalal, keegi metsas. Eks kirjanik ole sama mõttetu määratlus, kui kalamees. Aga see on see inimkeele traagika, me ei suuda mõelda ilma nimetamata ja juba nimetades me ei suuda enam mõelda väljaspool nimetatut. Kogu selle udujutu mõte on see, et minu arvates ei ole ta mingi loodusemees ega kalur, need on lihtsalt ilmnemised. Samamoodi ilmneb tema luule. Seda on nii vähe, see on nii tavaliste sõnadega, lihtsate riimidega, isegi kuidagi nagu primitiivne. Need ei ole ju sõnad, mida me loeme, me loeme inimest. Tema vaimu ja hinge. Ja see on see, mis lummab. Paar lihtsat sõna, mõned muigega öeldud fraasid ja sa mõistad, et ta on päriselt Poeet. Ta ei pea selleks raamatuid kirjutama, isegi ei pea luuletama. On inimesi, kellele on antud olla. Ja sellest piisab.
Eks siin on ka muidugi see, et iga suhe on kahepoolne. Minu olemus igaljuhul resoneerub Koržetsi omaga. Ma olen seda tundnud juba väga ammu, kui ilmusid veel Pikker ja EKP Keskkomitee kirjastuse poolt välja antud väheldane jutukogumik "On nigu on". Ma lugesin selle omal ajal ribadeks ja see kulus mulle pähe. Ja siis ma tundsin sedasama, et see inimene, kes neid lugusid kirjutab, peab olema hea ja ma tunnen teda, kuigi ma pole teda kunagi kohanud. See tunne on jäänud. Inimesed võivad ju muutuda, kuid see liivilik "helin", mingi lainetus me sees, ei muutu. Kui tunned päriselt ära, et see on oma, siis jääb see omaks kuni lõpuni.
Plaat on muidugi hea, või noh, hea ei ole mingi adekvaatne hinnang. Sibula kitarrimäng ja laul on ka toredad, aga minu jaoks võiks see vabalt ka olemata olla. Ma arvan, et see plaat oleks sama hea, kui Koržets lihtsalt loeks oma luuletusi, omal lihtsal pretensioonitul kalamehe kombel. Ta on võtnud maailma kokku, nii, et midagi pole puudu ja pole ka üle. Kõik on koos ja on alati olnud. Sõnad ei lisa midagi, ega võta midagi ära. Poeet on kala ja kala on pooet. See ongi geniaalsus.