laupäev, 30. aprill 2011

Siinpool teispoolsust

Eile vaatasin sellise filmi: http://www.imdb.com/title/tt1212419/
Nimeks Hereafter ja tegijaks vanameister Clint Eastwood ise. Tema vast tutvustamist ei vaja. Ootused olid päris kõrged, kuigi ega ma vanameistri hardcore fänn just ei ole. Ma arvan, et enamikku tema filmidest ma näinud ei ole. Kuigi on kaks filmi, mis mulle on tõsiselt meeldinud, Unforgiven ja Gran Torino. Mõlemad, nagu ma aru saan, on kriitikutes väga vastakaid tundeid esile kutsunud. Ma luban, et kunagi vaatan ära ka Iwo Jima, mis on seni nägemata, aga paljukiidetud. Eks ma muidugi olen näinud ka tema klassikalisi spagetikaid ja Dirty Harry seeriat, aga pean tunnistama, et mingit erilist vaimustust pole need tekitanud. Pigem tekitavad nagu sellist kultuurantropoloogilist mõtlust, et miks sel ajal, sellised filmid inimestele meeldisid. Nagu ma lugesin, et praegu teeb vanamees filmi Hooverist ja arvata võib, et sellest tuleb võimas hitt. Aga see selleks.
Niisisiis Hereafter. Film hakkab kerima eikusagilt kolme paralleelset lugu ja nagu algusest peale selge sõlmuvad need filmi lõpuks kokku. Ja on ka enam-vähem selge kuidas. Küsimus on pigem loo jutustamises. Ja arvata võib, et kehvem jutuveeretaja kui Eastwood poleks seda filmi suutnud vaadatavaks teha. Aga vanameister siiski ujub välja, kuigi vahepeal ajab juba haigutama küll. Teema on igihaljas ja huvitab ju kõiki - ehk mis saab pärast surma. Kuigi minu arust on vanahärra käsitlus nagu triviaalsevõitu, aga eks tegemist ongi ju hollivuudi meinstriimi ja "high-budget" filmiga, nii et väga suurt originaalsust oleks vast palju tahta. Filmi peaküsimuse võiks siis sõnastada: kuidas mõjutab surm meie elu? ehk siis teispoolsus siinpoolsust. Kogemus teispoolsusest muudab kõigi peategelaste elu ja viib nad lõpuks kokku. Nagu ma eespool ka ütlesin, ei ole filmi mõtte sõnastamisel suurt sisu, olulisem on see, kuidas lugu jutustatakse. Kuigi Matt Damon on tuntud kivinägu, siiski suudab ka tema päris talutava rolli teha (kuigi minu arust sobivad talle siiski Bourne'i triloogia ja Green Zone tüüpi asjad paremini). Filmi ajal ma küll mõtlesin kuivõrd hea osa oleks võinud psühhopaadist meediumina teha Robert Downey või Hugh Jackman või keegi selline. Või miks ka mitte vanameister ise. Gran Torinos oli ju Eastwood kenasti vormis, kuigi siis oleks muidugi tundestseenid vastassugupoolega tulnud teisiti lahendada.
Päris mõjuv stseen on tsunami jõuline löök ühele kuurortlinnale. See on ausalt öelda päris efektne, eriti veel nüüd peale seda, kui me kõik oleme näinud Jaapani amatöörkaadreid vee jõust maa puhastamisel kõigest ettejäävast (film on tehtud mingi pool aastat enne Jaapani sündmusi).
Kokkuvõttes, IMDB reiting on filmil suhteliselt kõrge ja kriitikutele ta arvatavasti meeldib, sest filmikeelelt meenutab ta pigem euroopa kunstfilmi, kui Hollywoodi toodangut, Kes pisukest igavust ei karda võib vaadata, samas mingit suurt elamust ma ei oskaks garanteerida.
Jutustus kummalisest maailmast, kus me elame, jutustatud mõnusa vanahärra poolt, kes teab kuidas üht lugu tuleb rääkida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar