Tühi kuu ja umbluu

Vaatasin David Icke "Lion Sleeps No More" loengutsüklist teist osa http://www.youtube.com/watch?v=cmKeSIVpNR8&feature=related

Niisiis on Icke jõudnud ka Tühja Kuuni (Hollow Moon theory, selle nime alt võib guugeldada, kui ei ole asjaga kursis. Eesti keeles oleks kindlasti korrektsem öelda "õõnes kuu", aga see ei kõla nii hästi). Varem pole ma tema loengutes seda temaatikat täheldanud. Loengu esimene pool on selline tavaline ülevaade, nagu tal ikka "lizard"-id ja tühjapilgulised olendid meie nähtavas reaalsuses, keda siis nood reptiilid nähtamatusest juhivad. Nagu mul meelde jäi, pidi neid olema 4% inimestest. Ma ei tea, kes need teised siis on, vaba tahtega inimesed? Ok, see selleks. Keda reptiilid huvitavad võib vaadata Icke varasemaid loenguid nt see http://video.google.com/videoplay?docid=-2912878405399014351#docid=4418546593480294563
Sellest, et meie armas Kuu, mis selle postituse kirjutamise ajal mul aknast sisse vaatab, on seest tühi, või mis veel hullem, tulnukaid täis, on netist lugeda olnud ennegi. Kunagi hakkas silma ka kuulus nõukogude akadeemikute artikkel, sellest, et kuu on tulnukate baas: http://www.bibliotecapleyades.net/luna/esp_luna_6.htm
Iseenesest on hämmastav, et 1970, Brežnevi ajal, selline asi ilmuda sai. Sellele artiklile, mis iseenesest tundub suht tühi teoretiseerimine ja rohkem nagu küsimuste kogum, on netis palju viiteid. Ja seda mainib ka Icke, kui tõsiseltvõetavat allikat. Ikkagi akadeemikud ja puha. Lisaks tsiteerib ta seda raamatut: http://www.amazon.co.uk/Who-Built-Moon-Christopher-Knight/dp/1842931326 , mis on päris korralikult netis debunkitud (st maatasa tehtud). Samas huvitav on kuulata ikkagi. Ja mõelda, et kui see oleks tõsi, et kuidas siis oleks.
Nagu ma saan aru, siis kritiseeritakse seda teaduslikku lähtekohta, millest on arvutatud Kuu gravitatsiooni mõju kaudu mass ning selle kaudu omakorda tihedus, mis ligilähedaselt klapib Maa keskmise vastava näitajaga. Väide on siis see, et Kuu pinnas on olulises koguses titaani ja uraani, mis on rasked elemendid ja mis peaks olema keskmisest Maa materjalist raskemad, seega peaks olema Kuu mass suurem, kui ta gravitatsiooni järgi on. Et siis peaks justkui olema seest mingis osas õõnes. Lisaks emotsionaalsed hüüatused, et millest muust ikka teha kosmoselaeva, kui titaanist ja ega asjata muinaslood kujuta Kuud kui munakoort (Icke'le sobivalt draakonimuna siis). Päris huvitav on paralleeli tõmbamine Piibli loomislugudesse, et Kuu, kui sellise ilmumine ongi segaduse tekitaja Paradiisis, kurja loomise ja Inimese pattulangemise sümbol. Kuu, kui Päikese varjupool, mütoloogiliselt seotud Kurja, kui vastandiga, öö valitseja, Päikese kalendrirütmi häirija jne. Et enne kuu ilmumist oligi siis Paradiis, ehk absoluutne samasus olemisega. Õnneks Icke säilitab ses mõttes distantsi, et ei pane rohelisi mehikesi Kuu sisse elama, vaid käsitleb seda pigem, kui vaimse maailma sümbolit. Pigem siis niipidi, et tunnetades kurja olemist maailmas, näeme me omas "nähtavas spektris" Kuud. Mitte Kuu pole kurja põhjus, vaid korrelatiivne ilmnemine, kui nii võib öelda. Ja siit siis ka seletus Kuu hämmastavalt täpsetele seostele Päikese ja Maa orbiitide, suuruste ja märgiliste ehitistega (kuna Kuu ei ole juhuslik asteroid vaid meie oma vaimumaailma aspekt). Siit tõmbab ta siis justkui jänese kübarast välja oma termini "Moon Matrix", mis peaks olema Kuu ulatuvus interdimensionaalsesse ruumi, ehk siis justkui värav teispoolsusesse. Ja sellega seonduvalt on Kuu "meie spektris" pigem nagu puhta mõistuse segaja, teadvuse kinnihoidja tavareaalsuses, mis ei luba meil näha "asju nagu nad on" vaid loob oma kohalolekuga välja, mida me tõlgendame kui reaalsust. Ehk nö mõjutab meie reaalsustaju ja läbi selle nö ei lase meil olla Päikesega (mis oleks nö eluallika sümbol) üks, vaid moonutab seda olemist, mida me tõlgendame siis kui Kurja (see viimane oli nüüd minu arutlus). Kuu pidavat sulgema inimeste Kolmanda Silma (selle kohta ei oska ma küll midagi tarka öelda). Sisuliselt on Kuu siis nagu nõuka-aegne Ameerika Hääle segaja, mingid hääled justkui on, aga aru ei saa midagi.
Icke'i võlu ongi selles, et tekitab kummalisi mõtteid. Mitte, et neid kõiki peaks uskuma. Aga ka teistpidi, ega loogiline arutlus ei pea olema tõene arutlus. Loogika annab loogilise tulemuse ja mõtlemine annab läbimõeldud tulemuse - tõde ei pruugi kummaski olla.
Kui on aega järgmisi osi vaadata, ehk siis kommenteerin edasi.