Viiendal juunil, oma üheksakümne teisel eluaastal startis igavesele kosmoserännakule "Suure Sügise kirjanik" Ray Bradbury. Seda rändu oli ta kogu oma elu ettevalmistanud. Ta kirjeldas oma lahkumist kümnetes juttudes, aga meie pidasime seda kirjanduseks. "Ah, see on üks ulmejutt", ütlesime me ja meile tundus, et me oleme sellest justkui üle. Me oleme paremad. Me teame, et tegelikult neid Marsi maastikke, neid kuldsilmseid ja sihvakaid, tuules õõtsuvaid ja kõrgel laulval häälel siristavaid marslasi pole tegelikult olemas. See on kõik üks fantaasia ja väljamõeldis.
Aga me eksisime.
Nad on kõik olemas. Ja seda läkski Vana Muinasjutuvestja meile näitama. Ühel päeval läheme me talle järgi ja näeme, et see kõik on tegelikult olemas. On ergav liiv ja on tolmuks lahtuvad lossid, sosistavad hääled mahajäetud kaevudes ja miljoni-aastased saurused veealustes sügavikes. Linnad, mis jälgivad teraselt meie liigutusi ja lõputu vihm, mis katkeb vaid üürikeseks hetkeks. Ja muidugi igatsus. Igatsus, mis läbib kosmost ja tõmbub paitava lõngana ümber kõri. Igatsus, mis kutsub universumi sügavusest ja kostab läbi kõikidest seintest, ta sosistab me peas, ükskõik kas me peidame end müras või vaikuses. Ta kutsub. Ja ühel hetkel me ei pea enam vastu ja läheme.
Läheme koos Kurva Poeediga, kes jälgib meid heatahtliku, kõiketeadva muigega. Ja ta näitab meile kõike, mida olemas ei ole. Me vaatame ja mõistame, et tegelikult, kusagil sügaval sisimas, päris sees, me teadsime, et Temal on õigus.
Ja mitte meil.
Ja me oleme õnnelikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar