pühapäev, 7. august 2011

Hurdakoertest

Üks väike mõte veel.
Täna kuulsin raadiost Raffateenreid ja nagu ikka räägiti suht igavalt Euroopa majanduskriisist jms hambutut udujuttu. Siis ütles Sulev Valner ühe kujundliku näite, mis kõlas umbes nii, et "See oleks ju midagi sellist, nagu vaesunud aadlimees, kel poleks raha süüa osta, keeldub müümast oma hurdakoeri ja sureb nälga". Näide pidi illustreerima mõttekäiku, et Kreeka ja Itaalia on oma võlakriisis lihtsalt sunnitud vastu võtma tasakaalus eelarve ja loobuma laenude arvel ülekulutamisest, ehk nö "hurdakoerad" kui tarbetu luksuse maha müüma, sest raha ju lihtsalt pole - no money, mister. Kõik muidugi stuudios naersid mõistvalt selle näite peale. Aga mulle hakkas see näide kõrva. Ma ei tea, kust see kujund pärit on, tundub nagu kuidagi tšehhovlik, kurblik, vaesunud aadli kirjeldus.
Ma mõtlesin, miks me, eestlased muigame selle kujundi peale?
Miks on meile koomiline, kui aadlik keeldub müümast hurdakoeri ja sureb nälga?
Meile tundub see absurd. Miks?
Kas pole siin tegemist tollesama vahega talurahva ja aadliku mõtlemise vahel. Meie talurahvana, ei mõista kõrgema, aristokraatliku seisuse mõisteid: au, häbi, alandus, ohverdus jms. See tundub naljakas, mingi abstraktse au nimel surra nälga. Peamine on ju edasikestmine, kui pekstakse kannatame ära, kui saadetakse Siberisse, käime ära, tuleme tagasi, kui vaja astuda komparteisse, astume, kui vaja välja astuda, astume, kui vaja riigieelarvet kokku tõmmata, müüme "hurdakoerad" maha ja tõmbame. Ei mingeid liigseid tundeid. Ei mingeid abstraktsioone. Rääkimata suremisest abstraktsiooni nimel. Loeme Rehepappi ja irvitame, aga mis parata, see on vist meie olemus. Siin keskkonnas kasvanuna, me ei suuda teisiti mõelda. Pole parsil mingit luulet, ega vommil suurt ideed.
See on muidugi spekulatsioon, aga ehk on see ka üks võlakriisi põhjuseid. Kõikidel Euroopa suurrahvastel on mingi periood, kui nad on olnud maailmavalitsejad, mingi aeg, mis toidab nende eneseteadvust eliitrahvast. Sellest valitsusperioodist on ka jäänud aristokraatia, mis enamike riigikorralduste puhul on küll varjatud nö valitavate esinduskogude kardinaga, kuid mille mõtteviis loob siiski läbi rahva eneseteadvuse kujundeid oma olemusest. Umbes nii, et "meie, kreeklased, muistsed merede valitsejad, Euroopa kultuuri alusepanijad, Iliase ja Odüsseia loojad, valgusekandjad pimeduses, küll ei hakka mingit..." ja siis järgneb tegevuse nimetus, mida pragmaatiline talupojamõistus justkui käsiks teha, et edasi kesta, et "hakkama saada". Aga uhke kreeklane ei tee, sest see käiks tema au pihta. Me ei saa aru, miks nad ei kärbi. Miks mõisnik oma kallist mõisa kaupmehele maha ei äri, miks kirsiaeda maha ei raiu ja kruntideks ei müü, miks endale kuuli pähe laseb, kui tullakse hobust võla katteks ära viima?
Jah, miks nad ei müü oma hurdakoeri?
Aga kui müüks, kas meil siis oleks enam sellist Euroopat, mida me justkui imetleme? Kas meie talupoegadena peame Euroopa aristokraatiat üleval pidama? Läbi Kreeka abipaketi me ju seda teemegi, aga see tundub millegipärast ebaõiglane "neil on ju niigi rohkem kui meil, miks meie peame neile veel maksma?" Alati on nii olnud. Vaene talupoeg on teinud rikkale mõisnikule tegu, mitte vastupidi. Mida on vastu saadud? Kultuuri, keelt, kombeid, abstraktset teadust. Või kasvõi neidsamu hurdakoeri, kes karja ei hoia ja keda kuuti maja valvama ei pane. Aga ilma nendeta oleks elu vaesem. Väga palju vaesem.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar